tagasi vaat et kogu maailma lennuliikluse, vaid suur? Eraomanikud ei teeks siis enam midagi. Ainus, kes midagi teha saab, on riik.
Või sõjas. Kas sõja ajal kehtis Inglismaal demokraatia? Ei – oli diktatuur.
Diktatuuris süüdistatakse vaid meid. Aga nii oli tol ajal kõikjal. Kõiki 1930.–1940. aastate Nõukogude Liidu tegusid vaadeldakse tänaste Euroopa Liidu seaduste kontekstis. Täna tundub Nõukogude Liidu käitumine kole, aga nii käitusid sel ajal ka kõik teised riigid. Võeti ja müüdi 1938. a. Müncheni kokkuleppega sakslastele Tšehhoslovakkia maha – ja ei midagi! Keegi ei räägi, et kuidas ikka Inglismaa siis käitus.
1990-ndail magasime maha aja, mil oli võimalik kõik kokku leppida ja maailma üldsusele ära seletada. Toonane juhtkond paraku leidis, et mida rohkem koledusi me Nõukogude Liidust räägime, seda parem. Suure kära tagajärjel kanti kõik Nõukogude Liidu patud automaatselt üle Venemaa arvele. Nüüd püüame üht või teist selgitada, kuid see on ülimalt raske.
Näiteks, kui suri Aleksandr Solženitsõn (1918–2008, vene kirjanik ja dissident. – I.V) kutsuti mind raadiojaama „Ehho Moskvõ” tema mälestuseks pühendatud ümarlauale. Saate lõpus küsiti: milline on meie arvates Solzenitsõni pärand? Üks Solženitsõni vana tuttav pakkus: „Elada tõe järgi!” Mina ütlesin: pidage kinni, pärand on ikkagi see, mille järgi inimene ise on elanud ja ka järglasi elama kutsunud! Kui täpsemalt vaadata: kas Solženitsõn ise sedasi elas? Ta kirjutas oma „Gulagi arhipelaagis”, et Gulagis istus korraga 30–40 miljonit inimest. Selge see, et 1960. aastatel, kui ta seda raamatut kirjutas, polnud tal võimalik arhiividesse pääseda. Pealegi inimesele, kes istub, tundub, et kõik istuvad.
Hiljem, kui arhiivid avati ning dokumendid lauale pandi, tuli ilmsiks, et 1930-ndail istus Gulagis üheaegselt erinevatel aastatel 2–3 miljonit inimest; pärast sõda aga, kui istusid sõjavangid ning kinni pandi hulk kollaborante, kuni 4 miljonit.
Kusjuures Pariisis riputati mitte ainult sakslastega koostööd teinud inimesi, vaid ka lihtsalt mõne ohvitseriga maganud naisi Champs-Elysee alleedel kastanite otsa! Meil aga uuriti veel: kui inimene on tapmistes süüdi, siis poodi üles, kui ei ole süüdi, pandi istuma. Need on avalikud andmed, mida ei ole vaidlustatud.
3–4 miljonit on muidugi suur arv, kuid see pole 40 miljonit. Kõik need andmed ilmusid Solženitsõni eluajal. Miks ta ei võtnud sõna ega öelnud „Teate, ma eksisin pisut”?
Niisiis ei saa öelda, et ta elas puhtalt tõe järgi. Tema jaoks oli tähtis säilitada endast dissidendi ja prohveti kuvand, selle asemel, et parandada oma vigu.
Ajalookirjandust praegu ei loeta. 1988. aastal lugesid nad ajakirja „Ogonjok”, ning nii nad käivadki ja vehivad sellega siiamaani. Alles hiljuti näidati filmi Mihhail Tuhhatševski (1893–1937, Nõukogude Liidu marssal – I.V) vandenõust. Paar päeva peale filmi näitamist ütles mu väga liberaalsete vaadetega kaastöötaja: „Kuulge, see pole ju ometi tõsi, et Stalini vastu vandenõu korraldati?!” Küsisin, et kuidas ei ole tõsi – selle kohta on ju terve hulk teadustöid kirjutatud, ja juba 10 aastat tagasi. Uurisin siis, kas ta peale 1988. aasta „Ogonjoki” mõnd hilisemat ajaloouuringut on lugenud. Ta punastas ja vastas, et pole.
Meie püüame oma ajalehes ka paljudele ajaloosündmustele valgust heita. Meil oli terve number, mis rääkis Praha kevadest, praegu valmistame ette materjali Katõnist. Olen seisukohal, et üldsus, eriti intelligents, peab uskuma mitte müüte, vaid teadma reaalset informatsiooni, mille põhjal järeldusi teha.
Kas praegune kriis on Venemaale rohkem kahju toonud või hoopis arengut tasakaalustanud?
Mulle tundub, et teatud moel on Venemaale kriisist kasu. Majandust ei saa ju üles ehitada vaid toorainete ekspordile. Nõukogude majanduse pluss oli see, et kuigi toorainesektor oli võimas, oli ka muu tööstus siiski arenenud. Loomulikult võib rääkida kvaliteedist – mõned asjad olid konkurentsivõimelised, teised mitte –, kuid siseturg oli tööstus- ja põllumajandustoodanguga kaetud.
Praegune kriis lõhkus illusiooni, et nafta ja gaasi eest saame kõike osta. Mõte, et mis saab, kui naftat ja gaasi selle hinna eest enam osta ei jõuta, pani kõik mõtlema, ka meie juhid. Ajalooliselt on juba kujunenud, et mida meil ka ei tehta, kõik peab käsu korras ülalt alla tulema. Seda süsteemi võib kritiseerida, kuid nii see juba kord on.
Kas võib eestlasi panna rääkima sama emotsionaalselt kui itaallasi? Loomulikult võib, kui teha sellest eesmärgist rahvuslik idee. Mõne põlvkonna vältel hakkaks see nähtavasti tööle.
Mina olen aga konservatiiv ning absoluutselt veendunud, et eestlastest pole vaja itaallasi ja Venemaast Hollandit vormida. See protsess lõhuks inimest ja ühiskonda ning oleks oma olemuselt üsna mõttetu.
II osa
KULTUURIMEISTRID. Film ja televisioon
Karen Šahnazarov: „Noored muutuvad aina rumalamateks, sest nad ei loe enam raamatuid.”
Karen Šahnazarov on üks maailma kinokorüfeedest, ka meie vaatajale läbi mitme filmi tuntud režissöör. Ta viibis Eestis viimati 1980. aastate teisel poolel, kui esitles oma filmi „Me oleme džässist”.
Vahepeal on hulk vett merre voolanud, ühest riigist on saanud terve hulk riike, Šahnazarovi käe alt välja tulnud veel mitu filmišedöövrit. Viimased on „Kadunud impeerium”, mis jutustab ülimalt avameelselt noorte elust Nõukogude Liidu lõpupäevil, ja „Palat nr. 6”.
„Palat nr. 6” on valminud Anton Tsehhovi samanimelise jutustuse ainetel ja räägib vaimuhaiguse ning normaalsuse vahelise piiri illusoorsusest. Tegevus toimub provintsilinna vaimuhaiglas, kus peaarst dr. Ragin hakkab käima palatis number 6 ühe haigega vestlemas. Ühel päeval suletakse ka Ragin samasse palatisse.
Olin filmi paar nädalat enne meie kohtumist näinud. Kuna ma kahjuks ei saanud eriti süveneda, otsustasin endale muretseda DVD. Kui Kareniga kohtusime, võttis ta kotist välja „Palati nr. 6” DVD ja ulatas mulle.
Suur tänu kingituse eest! Mulle jättis „Palat nr. 6” sügava mulje. Tegemist on niivõrd teistsuguse filmiga – omalaadne „Ahvide planeet”, kus ühel hetkel mõistad, et palatis istuvadki ainsad normaalsed inimesed; samas kui valvurid, arstid ning kogu ühiskond vajab tõepoolest hullutohtrit. Kust tuli idee viia tegevus tänapäeva vaimuhaiglasse ja teostada see dokumentaalfilmina?
Filmi elulugu on küllalt vana. Pidin rohkem kui 20 aastat tagasi tegema seda itaallastega kahasse. Kord tutvusin Itaalia produtsendi Silvio d’Amico’ga, kes tegi mulle ettepaneku koos filmi teha. Tal oli pikaajaline leping Marcello Mastroianniga. Silvio soovitas teha vene klassikat, kus Mastroiannil oleks peaosa. Pakkusin välja Tšehhovi „Palat nr. 6”, kus Mastroianni mängiks doktor Raginit. Ausalt öeldes ei võtnud ma kogu juttu tõsiselt ja unustasin peaaegu kohe. Silvio helistas mulle aga juba järgmisel päeval ja tuletas meelde!
Oli aasta 1988. Nõukogude kino oli maailmas ääretult populaarne. Kõik maailma tähed tahtsid meie juurde pääseda, noh teate – Gorbatšov, glasnost, perestroika. Niisiis, ütlesin Silviole, et jah-jah, muidugi, hakkan kohe stsenaariumit ette valmistama.
Lugenud „Palatit” ma loomulikult olin, kuid üsna korralikult ära unustanud, nii et haarasin raamatu ning hakkasin kiiremas korras mälu taastama. Ja mul hakkas õudne. „Palat nr. 6” on tohutult keeruline teos, kindlasti üks maailma kirjandusklassika tippteos, kuid teda on ülimalt raske ekraniseerida. Tegemist on esmajoones kirjandusliku materjaliga.
Noh, hakkasime stsenaristi Aleksandr Borodjanskiga mõtlema, mida teha – ei saa ju ometi itaallastele ära öelda. Siis tekkiski meil mõte tuua tegevus tänapäeva ja ehtsasse vaimuhaiglasse. Teha justkui dokumentaalfilm. Kirjutasime stsenaariumi, esitasime itaallastele ja esialgu olid nad