„We love Ulrika Lindquist!”, kuhu kuulus täpselt kolmsada seitsekümmend viis liiget, mina loomulikult sealhulgas. Britt-Mariega pidin kokku saama vahetult enne kontserti, kohe pärast seda, kui ta on kella kahese rongiga Stockholmi jõudnud ja oma asjad hotelli viinud.
Göteborgist oli kontserdile tulemas geipaar Lasse Ekström ja Thomas Ahlstad – needsamad, kelle juurde pidin Göteborgis ööbima minema. Nood kutid olid rõõmuga valmis majutama nii mind ja Britt-Mariet kui ka mis tahes teist fänni.
Ka Taani tüdruk Margarita Monsen oli avaldanud soovi minuga koos kontserdile tulla. Teda ma küll väga hästi ei tundnud, kuid olime Forever Dreamblue foorumis üsna mitu korda rääkinud ja ta näis olevat tore. Kontsert toimus Ericsson Globe’i nimelises hallis ja selle sissepääsu ees pidimegi Margaritaga kokku saama – kell pool viis, poolteist tundi enne uste avamist. Selles osas olin teiste fännidega väga nõus, et kohale tuleb minna võimalikult vara – ikka selleks, et esimeste hulgas sisse saada ja otsekohe esiritta tormata. Esiread pidid täituma metsiku kiirusega, nii kinnitasid mulle kõik.
Margarita pidime ära tundma tema väikese kasvu, erkpunaste juuste ja mis peamine, suure riidest loosungi järgi. Loosungi oli ta ise meisterdanud ja sellel pidi seisma „Jag älskar Dreamblue med hela mitt hjärta!” ehk „Ma armastan Dreamblued kogu südamest!”. Margarita oli oma loosungi üle hirmus uhke.
Ja muidugi, otse loomulikult, ei puudunud kontserdilt ka Hans Zimmermann. Sakslane Hans on mul Facebookis sõprade hulgas ja ma tean teda päris hästi, aga otseselt oma sõbraks nimetama ma teda siiski ei soostuks. Selleks ärritab ta mind liiga palju.
Ma arvan, et põhimõtteliselt võib groupie’deks nimetada kõiki fänne, kes oma iidolite järel mööda maailma ringi reisivad ja üritavad leida võimalusi nendega kohtumiseks. Seega kuulun ka mina ise nende hulka. Kuid Hans … no tema on ikka puha hull. Tüüp on kakskümmend kaheksa, seega minust täpselt kümme aastat vanem, ja tal on olnud võimalus osaleda ka neil tuuridel, mille jaoks mina olin veel liiga noor. Näiteks Midnighti tuur aastatel 2002/2003, siis kui Dreamblue esimest korda ka Tallinnas käis. Hans tegi kaasa peaaegu terve tuuri! Ta järgnes Dreambluele kõikjal Euroopas ja vähe sellest, ta sõitis nende kontsertidele ka USA-sse, Lõuna-Aafrikasse ja Austraaliasse. Ja kui te nüüd arvate, et ta piirdus üksnes tavainimese kombel kontsertidel käimisega, siis eksite sügavalt. Ei, Hans sõna otseses mõttes jahtis Dreamblue liikmeid, iseäranis Ulrikat. Kus vähegi võimalik, üritas ta nendega isiklikult kokku saada, juttu ajada ja neile sõbraks tikkuda. Asja tegi eriti halvaks see, et tema üritamine kandis sageli vilja – Hansul on Facebookis tohutu ports pilte, kus ta poseerib Xanderi, Lars-Eriku või kõige sagedamini Ulrikaga. Need pildid tegid mu kurjaks ja kadedaks, eriti veel see, millel ta koos Ulrikaga Tallinna lennujaamas kaamerasse naeratab. Miks, miks pidin mina tol ajal mingi loll titt olema?! Elu on nii ebaõiglane.
Muidugi võttis Hans osa ka tervest Blue Teddy Beari minituurist ning nüüd oli ta nõuks võtnud jõuda nii paljudele Dreamy Vanilla tuuri kontsertidele kui vähegi võimalik. Mais ja juunis oli ta käinud järjepanu läbi kõik riigid, kus Dreamblue esines, ja juba oli tema kontole siginenud mitmeid uusi pilte kohtumistest bändi liikmetega.
Olen mõelnud, et kui samasugune õnn oleks osaks saanud näiteks Britt-Mariele või Tanyale või Lisbethile või Lassele või mõnele teisele mu heale sõbrale, tunneksin ta üle vaid siirast rõõmu ja imetlust – ma tean, et nad ei hakkaks oma kogemustega ealeski uhkustama ega ennast teistest fännidest paremaks pidama. Sama ei saa aga kuidagi öelda Hansu kohta, kes on enda arust vist omandanud mingi erilise eliitfänni staatuse. Igast oma „saavutusest” teavitab ta Facebooki teel tervet ilma. „Olen teel Ateenasse,” kirjutab ta näiteks enne reisile asumist. Seejärel: „Õhtul Dreamblue kontsert. Ei jõua ära oodata!” Pärast kontserti: „Imeline õhtu! Ulrika parimas vormis. Kohtusime pärast nende hotelli juures, ma andsin talle kimbu valgeid roose, ta kallistas mind ja oli väga liigutatud.” Sageli kirjutas ta ka Dreamblue Officiali lehele. Xanderil on kombeks jätta sinna teateid selle kohta, kus nad parajasti esinevad, kuhu on teel ja millised on muljed äsja toimunud kontserdist. Fännid siis kommenteerivad, soovivad edu, avaldavad lootust bändi peagi oma maal näha ja nii edasi. Üks kindlatest kommenteerijatest on alati Hans. Tema mõtteavaldused on erinevalt teiste omadest aga väga isiklikku laadi, näiteks „Kohtume kahe tunni pärast hotelli fuajees” või siis tänab ta neid unustamatu kokkusaamise eest. Ükskord käis Hans Stockholmis kontserdil ja kirjutas siis Facebooki, kuidas ta oli Ulrikale terve sületäie valgeid roose saatnud. Teine kord jällegi – see oli tipptase! – hooples ta, mismoodi oli kahele Dreamblue bändiliikmele, trummar Mortenile ja taustalaulja Annelisele oma kodulinnas Berliinis giidiks olnud ja neile vaatamisväärsusi tutvustanud. Kas see lugu ka tõepoolest tõsi oli, seda ma paraku muidugi ei tea. Ma loodan igatahes väga, et ta tookord luiskas! Vastasel juhul tundub see lihtsalt nii muserdavalt ebaõiglane. Ma ei imestaks sugugi, kui ta varsti juba ka Ulrikale ja Xanderile ja Lars-Erikule Saksamaa-ekskursioone hakkaks korraldama. Nõme on nii kade olla, aga paratamatult tekib tunne, et kas siis mina ja teised fännid, kellel pole olnud võimalust nii palju reisida, oleme sellepärast kuidagi kehvemad kui tema? Kas meie tunded Dreamblue vastu on siis seetõttu väiksemad või vähem olulised? Mina ju ka tahaksin nii väga nendega kokku saada ja öelda neile, eelkõige Ulrikale, kui palju nad mu jaoks tähendavad. Ometi ei kujutaks ma ette, et hakkaksin sellega niimoodi igaühe ees hooplema ja end teistest fännidest paremaks pidama ja et see kõik mind nii ennast täis teeks.
Tegelikult aga peaksin Hansule hoopis tänulik olema. Suures osas just tänu talle hakkas minus küpsema mõte: kui tema selle kõigega hakkama saab, miks ei võiks see siis minulgi õnnestuda? Kui tema on suutnud koguda nii palju raha, et sedavõrd paljudesse kohtadesse reisida, siis äkki saaksin ka mina panna natuke kõrvale – mitte muidugi nii palju kui tema, ammugi täiskasvanud ja tööl käiv inimene, kuid vähemalt midagi oleksinju minagi võimeli-ne säästma. Ulrika pärast, Dreamblue pärast. Nii ma hakkasingi kahe aasta eest koguma, lootuses järgmise tuuri ajal vähemalt paaril kontserdil kaasa lüüa. Ja nüüd ma siis olingi siin lennukis, teel Stockholmi, teel oma unistuste täitumise poole.
Oma arust olin alles äsja end lennukis mõnusalt sisse seadnud, kui juba hakkasimegi laskuma. See lend käis ikka üle mõistuse kähku. Ma isegi ei jõudnud oma piinliku ajaviitega tegelema hakata, ehkki olin just pikkadele lennu- ja rongisõitudele mõeldes selle pisikese ploki ja paar vildikat omale kotti pistnud. Loomulikult sai seda teha üksnes siis, kui kedagi minu kõrval ei istunud – vastasel juhul oleks mind arvatavasti vaadatud kui poolearulist või vaimselt kusagile titeaegadesse pidama jäänut. Ma vajuks häbi pärast maa alla, kui keegi teada saaks, et mulle meeldib värvida pilte värviraamatutes, just nagu koolieelikud ja algklassilapsed seda teevad. Asi on selles, et ma olen alati väga tahtnud osata joonistada, maalida – väiksena unistasin isegi sellest, et teenin kunagi kunstnikuna elatist. Paraku pole mul selleks vähimatki annet. Keegi ei saa aru, mida olen tahtnud oma piltidel kujutada – mu koerad meenutavad rotte, puud luudasid, meri mingit suvalist sigrimigri ja inimesed pole just palju paremad kui need kriipsujukud, mida sirgeldavad viieaastased lapsed. Mitte kunagi pole ma oma tööde eest viit ega vist isegi mitte nelja saanud, ja ealeski pole minu pilte kooli näitustele üles pandud. Kuidas ma alati unistasin, et minulgi oleks samasugune anne nagu Elisabethil, kes on meie klassi vaieldamatult parim joonistaja! Mõne aasta eest ehitas isa talle isegi päris ehtsa molberti ja mitmed tüdruku pildid ehivad nende kodu seinu.
Millalgi paljude aastate eest avastasin, et need tittede värviraamatud pakuvad justkui mingisugust asendust päris joonistamisele. Ma võisin värvida pildi täpselt nii, nagu tahtsin, ja pärast endale ette kujutada, et olen selle tervenisti ise joonistanud. Selline mäng sai harjumuseks, millest ma enam kuidagi lahti ei saanud. Kirjutuslaua sahtlitesse, mis õnneks lukus käisid, oli mul kogunenud päris paras ports neid raamatukesi, mida sain värvida üksnes üksi kodus olles või siis, kui teadsin raudkindlalt, et kedagi ei ole mu tuppa tulemas. Kus Albert oleks saanud mu üle naerda, kui ta oleks mu teolt tabanud või need plokid leidnud! Ehkki tuleb tunnistada, et minu värviraamatute peitmine sarnanes üpriski tublisti sellega, mismoodi vend oli oma sõjamänguasju kasti põhjas varjanud. Olime kohati vist ikka mõlemad ühed parajad tited. Kaheteistaastasele võis seda ehk veel andeks anda, aga kaheksateistkümnesele vaevalt. Sellepärast tuli mul oma veidrast harrastusest loobuda või hoolega jälgida,