Astla vastu. Eduard Vilde

eeltingimuseks, siis oli selle korda saatnud üksnes härra Lange tark taktika. Härra Lange oli teinud vanasõna järgi, mis ütleb, et targem annab järele, ja ta oli teise vanasõna juurde lisanud: aeg annab head nõu. Kolmandaks oli tal ta koduselt seltskonnalt põhimõte päritud, et viisakas mees annab naisele õiguse, ka seal, kus ta sellel ei arva õigust olevat. Sest naisolend on ju teatavasti nõrk, teda peab hellalt kohtlema, hellalt nagu alaealist. Naine jääb ju lapseks terve eluaja. Neil sihtmõtteil, mida ta teist muidugi märgata ei lasknud – see oleks neiu iseteadvust ning uhkust haavanud –, arvas kandidaat Lange julge olla võivat, et kui Hedvig kord kuskil üksikus kirikumõisas, ainult oma mehe ameti ja mõtteringis, vagusat õpetajaproua põlve peab, küllap siis igapäevase, üksluise elu tihe tolm kõik praod ja lõhed kinni kitib, mis nüüd veel nähtaval olid ja nähtavale kippusid jääma.

      Ludvig oli teda esimest korda lähemalt tundma õppinud kui dr. Vallgreni abilist ja haigetalitajat, kusjuures ta ise saatuse või taeva tahtel ravitsetava haige osa oli pidanud mängima. Nime ja näo poolest tundis ta kui sama linna elanik Hedvig Lintroppi juba kaua; neiu ise jutustas vahel naerdes, kus Ludvig gümnaasiumiõpilasena tema kord kahe uulitsapoisi käest oli päästnud, kes tütarlast ta kombevastase sünni pärast tuttaval viisil olid kiusanud; ta sasinud oma tugevate kätega mõlema lakast kinni ning löönud nende päid nagu kaalikaid kokku, kuna Hedvig vaheajal oma pikkadel ning peentel putkedel kui tuul kodu poole kerinud, oma rüütlile ainust tänusõna ütlemata … Üliõpilaspõlves, kui ta koolivaheaegadel kodulinnas viibis, oli Lange-noorhärrale neitsi nägu ning kuju ikka enam silma hakanud torkama – mitte just hiilgava, aga pikkamisi mõjuva, arenemisi soendava iluga. Sel ilul polnud kalli, triiphoones viljeldava soojamaa-lille sära; tal oli ainult kodumaa metskanni nägu, ilma siretava värvi ning läiketa, ilma joovastava lõhnata, aga selle eest rõõmustas ta silma metskanni karske värskusega, terve ning kosutava laanelõhnaga.

      Dr. Vallgreni ravitsusele oli Ludvig Lange kogemata juhtunud, nimelt seeläbi, et ta ühe talutaadi peru hobust, kes oli paari hoolimata rattasõitja pärast lõhkuma pistnud, oli peatada püüdnud ning seejuures nii õnnetult kukkunud, et oli käeluu murdnud. See sündis linna lähedal maanteel. Lähem arst linna peauulitsa algul oli aga dr. Vallgren, keda kiideti asjatundjate poolt pealegi osavaks haavatohtriks. Nõnda leidis noor usuteadlane tee sellesse majja, mida tema seisuse ringkonnis nii vähe salliti. Oma haige käega jäi ta kauemaks ajaks tohtri kodusele ravimisele ning neiu Hedvigi hoolitsemisele. Terveks saanud, oli tal juba asja ka ilma mõne murtud luuta tohtrile ning ta assistendile külaskäike teha. Ta ei tahtnud olla tänamatu.

      Ta oli saanud terve käeluu, aga kaotanud südame.

      Noor naine, keda ta siin tundma õppis, veetles teda omapärasusega. Ta oli haruldane erand kõigi nende seast, kellega noormees oma ringkonnis siiamaani oli kokku puutunud. Ta leidis temas ühendatuna õrna, luuleliku lapsemeele peaaegu meheliku elutõsidusega, karastatud mõistusega ja säärase töö- ning teaduhimuga, mille juures polnud millalgi märgata naisterahvalikku auahnust, suurustamist, hiilata tahtmist või ülepea tujusundi. Oma haigemajalise tegevuse, oma kogutud teadusevara üle laotas ta imelise loori neitsilikku luulepuhtust; tema lapselik karskus ning rõõskus lehvis nagu lillelõhn ta ümber; igal teol, liikumisel ja sõnal oli seda lõhna juures. Kandidaat Lange pidi oma hämmastuseks tunnistama, et sel üheksateistkümne-aastasel tütarlapsel on kindel, läbimõeldud ja selgekskurnatud maailmavaade, et tal on veendumused, mille vastu noormees oma tõekspidamistega küll põhimõtteliselt pidi võitlema, mida ta enda seisukohalt pidi küll ekslikuks mõistma, mida tal aga nii kerge ei olnud kummutada või kõigutada, nagu ta oli arvanud, seda vähem, et Hedvig oma mõttekantsi niisama teravmeelsete kui kindlal loogilisel alusel seisvate põhjendustega suutis kaitseda. Seejuures ei olnud neiu sõge tuiskaja, hoolimatu pealetikkuja oma sotsiaalsete arvamuste ning nõuete poolest; ta ei olnud midagi vähem kui oma seltskonnast otsekohe välja hüppav ilmaparandaja või vägivaldne meeltepööraja. Ta andis oludele, mida ta küll põhimõtteliselt hukka mõistis, siiski oma ajalise ja ajaloolise eluõiguse, oodates kõiki uuendusi ning muutusi üldise edu vägevast, peatumatust voolust. See tema omadus ei lasknud siis tema ja noore vaimuliku vahele tekkida nii laia lõhet, et lähenemine oleks olnud võimatu; nad olid inimesed, kes üle selle lõhe teineteisele käe võisid anda, mõlemal soov ning ühtlasi lootus südames, et tulevik ehitab silla.