eikluse algus
Ma ei kahelnudki, et järgmine klient saab tülikas olema. Kõik märgid olid selleks olemas: hommikul kontorisse jõudes avastasin, et olin võtmed korterisse unustanud, trepi peal komistasin käpuli ja öine täiskuu oli veripunast tooni. Sinna polnud midagi parata, mul oli juba ükskõik ja raha oli ka vaja, tulgu kes tahes.
Uks oli klaasist, hägune. Laua taga toolile nõjatudes nägid sa selle taga seisvat siluetti, mitte tema nägu, ja nii see mulle meeldiski. Tihti andis inimese rüht, hoiak ja liikumine temast rohkem teada kui jutt ja maneerid. Vahetevahel jäi tulija ukse taha seisma, silus juukseid, pööras ümber ja lahkus enne sisenemist, mõtles veelkord oma tuleku põhjused üle, kogus ennast. Paljusid asju tegi, aga need olid väärtuslikud sekundid. Andis hoiatusmomendi.
Viskasin jalad lauale, kuid hetk hiljem käis kerge kõmakas ning laua ots vajus mitu head sentimeetrit allapoole. Üks selle jalgadest oli alt ära murdunud ja see polnud mingi üllatus, ka polnud asi minu kaalus. Ägisedes kummardudes võtsin lauajala üles, kaabu kukkus küll maha, jäägu siis, ja panin oma järeldamisvõimed proovile: see oli sabotaaž. Lauajala küljes olid ilmselged saejäljed. Rauasae omad. See oli mu oma viga, et saepuru jäi märkamata. Köhatasin häbelikult, olin eksinud.
Eemal, suhteliselt tühjas seinakapis, kus rippus paar riidepuud, oli suur paks telefoniraamat. See oli kollane ja nagu ennegi öeldud, paks. Mu ainus lektüür pimedatel vihmastel öödel, mil autod apaatse mõminaga akna alt mööda undasid ja neoonsilt eemalseisva hotelli katuselt mu aknasse külma tooniga silmapilgutusi saatis.
”Sa ei jäta mind hätta, ei jäta…”
Tõstsin murdunud lauajalaga nurga telefoniraamatule, kuid laud oli ikka veel viltu. Tõmbasin sahtlist välja uue ja kasutamata taskumärkmiku ja kirjutasin sinna OSTA RAUASAAG. Samal ajal lendles toas ringi tolm ja ma mõtlesin, kes mu laua peale viha võis pidada.
Ukse taga liikus hall siluett. Ilmselt polnud ta veel sisse astunud seepärast, et pidi mitu korda sellel olevat silti lugema. Seda teha polnud vast kõige meeldivam, kuna hiljaaegu oli selle peale sülitatud, see lõhnas närimistubaka ja soolase vee järele.
Enne, kui ta koputada jõudis, käratasin tal sisse tulla. Panin ta võpatama. Sellest järeldasin, et ta võpatub kergesti. Ilmselt oli keegi ta peale juba ennegi käratanud. Ma ei pannud seda pahaks. Käratan ka ise üsna tihti ja hea meelega. Tal oli seljas sinine ilmselt käsitsi kootud kampsun. Vasaku käe varrukas oli lühem kui parema oma. Võibolla kudus ta selle ise. Peale mu laua juurde astumist jäi ta seisma, ei võtnud istet, aga ega ma seda samas talle ka pakkunud. Seisis natukene. Panin jalad lauale. Mu tossud ei tahtnud juba kolmandat aastat järjest viigipükstega sobima hakata. Kaabu aga sobis küll. See paistis talle muljet avaldavat.
“Siin on mu nimi,” ütles klient, ulatas mulle oma visiitkaardi ja vaatas kaela väänamata mõlemale poole tuba. Üks ta silmadest kippus pahupidi minema, nägin juba silmavalget. “Ma töötasin kunagi Volga lähistel klaasipuhuja abilisena.”
Mu detektiivioskused ja kolmas silm andsid teada, et sellest tuleb üks pikk lugu.
2. Klaasipuhuja abilise lugu
Uks lendas klaasipuhuja abilise selja taga kinni, klaas klirises. Juhtum, mille vastu olin võtnud tõotas olla erakordselt raske.
“Ma soovin, et te Jumala üles leiaks. Ta on kadunud ja ma olen kohutavalt mures. Keegi pole teda juba nädal otsa näinud. Ta ei jätnud endast maha ühtegi märki. Mis temast saada võis?”
Õues jäi keegi auto alla, otse akna all ukse taga, tõenäoliselt teed ületades. See oleks võinud samahästi mina olla, aga ma jäin kontorisse. Liiga vara veel õueminekuks. Tööpäev alles algas. “Tõesti? Ma avaldan teile ühe selle ameti põhitõe: tavaliselt, kui keegi ära kaob, siis ei taha ta, et teda üles leitaks.”
Kortsutasin kulmu, olin kindel, et see oli just nii kõlanud. Lauset üle lugedes hakkasin kahtlema, aga enam polnud mingit taganemisteed. Oma sõnade tagasivõtmine oleks kliendi silmis mu autoriteeti vähendanud. POTENTSIAALSE kliendi, rõhutasin ma oma peas.
“Te peate mõistma, et ma olen tohutult rikas ja võin teile maksta suure summa raha. Terve mu perekond puhub klaasi ja meile maitseb martsipan. Muide, keegi jäi just teie akna all auto alla.”
Kobasin vasaku käega selja taga ringi, nõjatusin tooliga tahapoole ja sain ribikardinate paelast kinni. Need langesid kolisedes ja endalt tolmu pühkides akna ette. “Ärge enam sellele mõtelge. Kas teile vaalade laulmine meeldib?”
“Mis mõttes?”
Tundsin, kuidas pinge tõusma hakkas. Me polnud enam harmoonilises teineteisemõistmises nagu ennist. Oli aeg teema juurde tagasi pöörduda. Kontoris valitses meeletu temperatuur, tema higistas ja mina higistasin. Keegi oli laeventilaatori tiivikud ära murdnud, jättes alles vaid ühe ainsa. Ilmselt oli see sama isik, kes mu lauda saagis. Kuid too probleem tundus ebatähtis ja ähmane nagu suitsetav inimene paksus udus.
“Ma võtan teie pakkumise vastu. Viissada peesot päevas, pluss boonustasu eelpool mainitud Jumala leidmise korral. Jätke mulle võimalikult palju andmeid, mis mind selles juurdluses aidata võiksid.”
Asi hakkas end juba ise lahendama. Juurdluse esimene pool kulges libedalt. Põrnitsesin klienti ja tunnetasin, kuidas kaabu alt higi voolas. Krae vahele tilkus. Mööda keha laiali lahustus. Aurustus. Oli talv ning kord taas keeras majahoidja radiaatorid maksimumi peale. Või kergelt üle.
Klient pöördus uksel ringi ja käskis mul talle kohe Jumala leidmise korral koju helistada, kuid ta oli liiga hajevil märkamaks, et ta oma telefoninumbri kirjutamata oli jätnud. Mulle piisas vaid sellest, et ta perekond oli rikas. Ma polnud ise kunagi Volga ääres käinud, eriti talvel. Paistis, et ka see aasta jääb minemata.
3. Asi edeneb
Kadunud isikud leitakse üldiselt vähemalt kahekümne nelja tunni jooksul peale nende kadunuks teatamist või üldse mitte. Panin jope selga ja läksin õue. Vaatasin vasakule, siis paremale, kuid Jumalat ei paistnud kusagilt. Otsustasin teda teiselt poolt tänavat otsida. Juhuslikult asus sellepoolse maja keldrikorrusel korralike härraste lokaal. Üks Oklahoma farmer oli leidnud Jeesuse kujuga kartuli. Lootsin klaasipõhjast õllevahust vihjet, kust ma edasi peaksin otsima.
„Haud” oli enamjaolt inimtühi. Nurgalauas istus juhuslikult kohaliku politseijaoskonna juhataja. Ma ei teadnud, kas ta oli päris politseinik või kuri bürokraat. Sügasin (enda) munni ja ühinesin väga sobimatul ning ebaviisakal kombel tema seltskonnaga. Rohkem inimesi, peale imeliku ettekandja, ruumis polnud.
„Tervist, Aabel,” laususin sõbralikult ja tõmbasin jopel luku lahti.
„Tõmba nahhui, parm,” kostus vastus, mille peale luku uuesti üles tõmbasin.
Kadus igasugune isu midagi lahendada. Isegi juua ei tahtnud. Kusel käies polnud Jumalat ka vetsupotis. Ainult uriin ja mu hägune peegeldus. Vaatasin seda reaalsust ja sain aru, et klaasipuhuja polnud see, kellena ta end esitles. Sammusin taas õue, pidev vihm oli kõik oma higise peegeldusega katnud.
Ilmselgelt oli mu klient vaimuhaige, kuid tema raha kehtis sellest hoolimata kõikjal, välja arvatud Kuu peal. „Keda te enda arust lollitate?”
Ta silmitses mind, soris taskus ja tõmbas välja tühja käe.
„Ma ei lollita kedagi. Hoopis teie segate mind. Lootsin teist kuulda palju hiljem. Mul on raske uskuda, et olete juba Jumala leidnud.”
„Uskuge, mida soovite.”
„Olete siis või?”
„Olen ma mida?”
„Leidnud isiku, kelle leidmiseks ma teid palkasin.”
„Jumal on metafüüsiline olend mitte isik.”
„Jumal on see, mis ta tahab olla. Seepärast ta ongi Jumal mitte mingi kadunud isikute otsimisega tegelev asotsiaalne jobu.”
„Ma pole asotsiaalne ja olen teie juhtumi lahendamisele väga lähendal. Kõik vihjed viitavad faktile, et see „jumal” on osa teie kadunud mõistusest ning te olete hull. Otsing selle puuduva osa ehk terve mõistuse puuduoleva lüli järele tähendab, et te hakkate paranema. Nagu juba ütlesin, olen väga osav.”
„Ma poleks pidanud teid palkama, te ei oska midagi.”
„Oskan piisavalt.