Indigo. Peeter Sauter

kaalutletult, ei saa sa enam õnnelik olla. õnn on see, mis osaks langeb. Teadlikult leitud naudingud on perverssed.

      Kõiges, kõiges kahesus. Mõistus on võluvamaid asju, aga tihti ka vastik, perversne, väike, räpane. Kahesus. Isegi kui sa leiad ühe pähkli ühe tuuma, mis tundub olevat ülimalt üks, sealt seest või temaga koos leiad sa kaks.

      Tulin Baltas rongilt maha. Emale sai öeldud, et jõuan umbes nädala pärast, tegelikult olin Tartus ainult kolm päeva. Ma läksin seal Katiga veidi tülli. Siis hakkas nukker ja lääge, kuhugi polnud minna ka, jalutasin öösel mööda linna, vedelesin raudteejaamas ja hommikul sõitsin Pihkva rongiga minema. Aga mingit rõõmu ma ära sõites ei tundnud. Lihtsalt jälle ühest kohast teise. Mis seal vahet.

      Nüüd olingi jälle Tallinnas. Jalutasin jaamahooneni välja ja jäin mõtlema, mida ma üldse teen. Tundus kuidagi, et koju vist ei lähe. Kuhugi ei tahtnud minna. Läksin jaama sisse. Ostsin putkast raamatu, kuigi raha oli vähe. Vist lihtsalt, et midagi teha. Panin ta põuetaskusse. Mingi itaalia kirjanik. Istusin ootesaali maha, et välja mõelda, kuhu minna. Aga jäin hoopis inimesi vaatama. Siis ikkagi proovisin mõelda, kuhu minna, aga ei suutnud välja nuputada, mida tahaks. Ainult selle mehe poolt võiks läbi astuda, ta on veidi võlgu. Saaks raha. Ei mõelnudki midagi välja.

      Mulle meeldisid ühed väikesed tüdrukud, kes Baltas istusid. Neil olid ranitsad seljas, eks tegid koolist poppi. üks vaatas raamatut ja näitas sellest midagi teisele, teine tahtis vaadata, aga siis esimene jälle ei näidanud, kiusas. Ma teen siiani poppi.

      Tegin silmad lahti. Kuulasin mõni aeg vaikust ja tänavahääli.

      Aken peab lahti olema, kui nii vali müra kuulda on. Ja vist sajab ka vihma või on sadanud, autod lirtsutavad läbi lompide. Oleks vaja minna kempsu ja vett jooma, aga ei viitsi. Ja teki all on soe.

      Toas oli hämar valgus. Mõtlesin, kas pea hakkab märku andma, kui üles tõusen. Mida eile joodud sai? Nagu ainult veini. Muud nagu polnud. Jõime siin ja seal, vist mitte eriti palju.

      Mõnus oli voodis olla. Hästi väljamaganud, aga ometi ei pea veel tõusma, vedeled, soe ja lõtv, kaifid. Lasin silmad kinni ja mõtted ja kujutlused tulid palju intensiivsemalt ja ehtsamalt ja tähtsamalt. Tuli meelde, et õhtul helistasin ühele ja see küsis, kas ma olen purjus. ütlesin, et veidi jah. Ta ütles, et tulgu või helistagu ma mõni teine kord, kui täitsa kaine olen. Mõtlesin, et kus elus või raamatus veel keegi kellelegi just samamoodi ütles. ütlesin: hüva, ja jätsin head aega, ma ei käinud peale. Uus plika. Olen teda üks kord näinud. Hea uus plika. Sa oled ise nagu puhtam, kui midagi uut ette võtad.

      Veeretasin Manni laias voodis ennast teisele küljele ja vaatasin akende poole. Teise poole eest oli paks kardin ära lükatud, Mann lasi mulle valgust sisse, kui hommikul tööle läks. Ja õhuakna oli lahti kookinud.

      Kogusin pealehakkamist, siis võtsin teki ümber ja laksin õhuakent kinni tõukama. õhuakna avamine ja sulgemine käib Manni juures hüppega, tal on nii kõrge aken. “Küll on hää, küll on hää, et sa taalerit ei näe,” laulsin lõdisedes endale lastelaulu ja hüppasin mitu korda, enne kui hästi kinni sai. Tekk vajus selle käigus põrandale. Nüüd taipasin, et tänavalt, alt bussipeatusest võidi mind üldiselt ju näha. Palja švansuga akna all hüppamas. Lõbus küll. Korjasin teki endale uuesti ümber. “Häbi, häbi,” ütlesin. Kobisin köögipoolele jooma. Tundsin heameelt, et eelmine päev mingi bläkiga maha polnud saanud.

      Kõigepealt loputasin suust vastiku maitse, siis lasin jahedal veel läbi kõri voolata. Suus oli palavus. Jõin otse kraanist. Häh, hea. Näole ma vett ei pannud – ei kavatsenud veel üles tõusta.

      Kuulatasin ukse taga – kas koridoris on vaikne? Kuidagi ei viitsinud kempsuminekuks riideid selga ajada. Ukse kõrval olid Manni puukingad, lükkasin need paljaste jalgade otsa ja kuulatasin uuesti – vaikus. Lükkasin ukse paokile ja torkasin pea koridori. Polnud kedagi. Kempsuni oli mööda pikka, räpasest pirnist valgustatud koridori mitukümmend sammu. Tõmbasin ukse kinni. Ei, otsustasin, nii ei lähe, vähemalt alukad tuleb jalga tõmmata. Panin alukad jalga, aga midagi rohkemat küll selga ajada ei viitsinud. Vaatasin korraks pükse. Täiesti viisakad alukad. Puhtad. Vaatasin uuesti uksest välja ja startisin siis võimalikult kerge sammuga kempsu suunas. Winnetou liikus hääletult metsarajakesel. Tegelikult kostis paratamatult õudsem klõbin. Kempsuni jäi kaks sammu, kui kuulsin trepi ja koridori vahelise ukse kääksatust. Ei hakanud vaatama, kes see oli. Lipsasin kempsu ja vajutasin ukse haaki. Tõmbasin vett ja lasin pissi. Vesi lõppes, aga mul oli veel pool põit täis. Oh, lihtsad asjad on ikka head. Kui neile ilusti viisakalt tähelepanu pöörata, kui muud mitte teha ja võtta neid kui kõige tähtsamaid. Veidi süüa, veidi juua, jalutada, magada, musa kuulata, veidi nalja visata, veidi armastada.

      Keegi tõmbas kempsuust. Jah? Mis nüüd? Tuli igaks juhuks veidi oodata ja kuulatada. Ootasin tükk aega. “Nüüd süüdistagu küll iseennast,” otsustasin ja lükkasin ukse lahti. Polnud seal kedagi. Panin klõbinal tagasi Manni ukse poole. Küll oli külm.

      Lipsasin voodisse ja hakkasin tekki uuesti soojaks ajama. Helged mälestused lapsepõlvest on, kui sai veidi haige oldud. Ema hoidis voodis ikka rohkem ja kauem kui vaja. Päevad läbi voodis, oodates ema töölt tulemas, raadio ja raamatud toolil voodi kõrval. Vahel lipsasid kööki ja tegid endale võileipsi või muud suupärast, kogelmogelit, praemuna, morssi.

      Olin võtnud tõsiseks plaaniks mõned Tallinna kohvikud läbi käia, et kunagi mõne plikaga sinna sattudes teaks, kus ja mis ja kuidas see asi käib. Kümnenda klassi joga. Aga võisin vajaduse korral viisakalt vanema mulje jätta, kui hästi tõsine, rahulik ja hoolimatu olin. üle ei tohi pingutada – see ongi knihv, kui midagi mängid. Seisin üksinda Pegassi ukse taga. Uks oli ketis.

      “Mis on, ei lasta sisse või.” üks tüdruk seisis äkki mu kõrval. Vaatasin. Täitsa üllatus, et selline tüdruk mind jutule võttis. Ta oli väga okeilt riides, värvitud, kõrvarõngastega. Ta vaatas läbi klaasi. Siis pani käed näo ümber ja uuris, nina vastu klaasi. “Kurat, ei saa aru, kes seal on.” Ta koputas. Sõrmes oli tal suure känkraga metallist sõrmus, sellega koputaski. Käevõrusid oli tal ka. Ise kõhn ja väike, minust palju lühem, musta või mustja peaga, lühikesed, sirged, üsna õhukesed juuksed. Ta polnud ei tüdruk ega naine, midagi vahepealset.

      Ta koputas nii ägedalt, et ma mõtlesin kohe – šveitsu peab tal tuttav olema. Aga ilmselt ainult üks, sest ta vaatas, kumb tööl oli. Vanamees tuli klaasi taha. “Tere, Jaan.” Vanake tegi kohe lahti. “Me tuleme selle kutiga sisse.” Vanake oli lahke. “Tere õhtust. Kuidas läheb siis, Marika, ei ole teid juba kaua näinud, juba nädalapäevad.” See mees rääkis vanaaegset juttu. “Ma olen ju kogu aeg tööl.” “Kus sa oled siis nüüd, Moskvas või.” “Nojah.” Ma pugesin ka sisse. Plika hooldas mind nagu last. Viis üles, pani lauda. Siis andsin talle suitsule tuld. Tema enda tikkudest, mis ta koos Tallinna pakiga lauale pani. Ta oli hästi sõbralik ja rõõmsameelne, sugugi mitte üleolev ja ei tahtnud minu käest nagu midagi. Tegelikult oli ta tulnud oma ettekandjast sõbrantsi juurde. Aga nüüd jäi minuga istuma. See oligi Mann.