Tiiu paneb silmad kinni, kui jääb magama või hakkab surema.»
«Kes see Tiiu on?» küsis isa.
«Kas sa siis seda ei tea?» imestas Uuno. «Tiiu on ju Mareti nukk.»
«Selle nimi oli ju ikka Margareete.»
«See oli eile, mitte enam täna, sest eile oli ta sakslane, aga täna on ta juba eestlane.»
«Nii ruttu!» hüüdis isa.
«Maret ütleb, et aeg on niisuke.»
«Nii, nii,» lausus isa nõustuvalt.
«Noh, ja nüüd ütleb Maret, et tema Tiiul on rohkem hinge sees kui minu sõduritel, sest et paneb silmad kinni ja teeb lahti.»
«See on sellepärast, mu poiss,» seletas isa nüüd, «et Tiiul on pärisriided seljas ja nii ilusad lokid. Inimesel ei tule muidu õieti hing sisse, kui peavad olema hästi ilusad riided ja lokid.»
«Siis mina tahan oma sõduritele ka hästi ilusad riided ja lokid, nii et tuleks hing sisse,» ütles Uuno.
«Kallis poiss, mis parata, kui sõduritel ei ole enam ilusaid riideid ja lokke! Enne oli, aga nüüd enam ei ole. Siis oli, kui sõdur võitles veel mõõga ja piigiga, aga nüüd on ju ainult pommid. Pommid õhust ja veest, pommid maa ja vee alt, nii et ilusaid riideid ja lokke pole enam vaja, sest ammu enne oled surnud, kui teised neid näevad. Ainult tüdrukutel on veel ilusad riided ja lokid, nii et nad paneksid silmad kinni ja teeksid nad lahti, nagu oleks neil hing sees.»
«Mina tahan oma sõduritele ka hinge sisse, et silmad käiksid kinni ja lahti!» hüüdis Uuno, kel peaaegu nutt varaks, sest isa seletusist taipas ta umbkaudu ainult niipalju, et sõduritel ei ole ega tulegi hinge sisse ja sellepärast ei käi nende silmad kinni ja lahti.
«Võiks ju jõuluvanale kirjutada, ehk saab tema aidata,» ütles isa, et poega lohutada ja rahustada.
«Kirjuta jah, isa, jõuluvanale, et ta teeks mu sõduritele hinge sisse!» hüüdis poiss.
«Aga seda ei saa enne, kui tulevaks jõuluks, sest jõuluvana ei võta enne kirju vastu.»
«Miks ta ei võta?»
«Tal pole aega, sest on muud tegemist. Aga paar kuud enne jõulu, siis. Nii et kui uued jõulud lähenevad, siis tuleta mulle meelde, nii et kirjutan. Ja siis paneb jõuluvana kõik oma suured ja väikesed töökojad käima ning valmistab palju-palju riideid ja lokke, nii et aitab kohe kõigile sõduritele hinge sissepanemiseks.»
«Nii et silmad käivad kinni ja lahti?» usutles Uuno.
«Nii et lahti ja kinni,» kinnitas isa.
«Kas ratsahobustel ka?»
«Ega siis hobustel, neil pole ju ilusaid riideid.» «Aga kui ka neile ilusad riided, kas siis tuleb hing sisse?» huvitus poiss.
«Sa teed lõpuks oma väikesele toolile ka riided ja lokid, nii et temalgi tuleks hing sisse,» naeris isa.
Uuno ei saanud hästi aru, mille üle isa naerab, aga siiski hakkas ta ka ise naerma ja ütles:
«Ja lumememmele ka ilusad riided ja lokid, nii et tuleb hing sisse.»
«Ning aiateivastele ka riided ja lokid, nii et oleks kõigil hing sees,» jatkas isa.
Nüüd naeris Uuno juba täiest südamest, sest oli väga naljakas mõtelda, et ka aiateivastel oleksid riided seljas ja lokid ning silmad, mis käivad kinni ja lahti. Nali peitus selles, et teibad meenutasid Uunole isa särke ja pükse, mis olid millalgi aia otsas rippunud, kus tuul nad suureks ja ümarikuks puhus, nagu ei ripukski särgid ja püksid, vaid isa ise. Miski polnud Uunole suuremat naeru toonud kui lipnevad särgid ja püksid, mis lähevad vahetevahel ei tea miks tuult täis.
Uuno südamlikku naeru kuulis ka Maret ja tuli vaatama, mis naerulinnupesa ta leidnud. Ja kui oli kuulnud, milles asi, hakkas ka tema naerma ja nõnda naersid nad kõik üheskoos, nii et Uuno unustas oma hingetud sõdurid hoopis. Ainult õhtul, kui ta oli juba asemel, meenusid talle tema sõdurid uuesti ja ta ütles emale:
«Nüüd saavad mu sõdurid endale hinge.»
«Kuidas nii?» imestas ema.
«Isa kirjutab jõuluvanale, kui tulevad uued jõulud, tema teeb – paneb kõik vabrikud käima, nii et saab palju-palju ilusaid riideid ja lokke, küll siis hakkavad kõigil silmad kinni ja lahti käima.»
«Siis ole aga hea laps ja jää ilusasti magama, ega jõuluvana muidu seda tegema hakka,» manitses ema. «Ainult headel lastel ja sõduritel tuleb hing sisse.»
«Ainult headel…» sonis Uuno pooleldi juba uneuimas.
Aga niipea kui ta oli magama uinunud, nägi ta, et uued jõulud ongi juba käes, ja ta kuulis selgesti, kuidas isa ütles temale:
«Noh, Uuno, jõuluvanalt tuli kiri, ta kutsub meid enda poole, vist on ta juba sõduritele hinged sisse teinud. Pane end kähku riidesse, et me hiljaks ei jääks. Las ema ajab sulle kõik soojad vussakad kuue alla, et poleks külma karta, sest jõuluvana kodu on lumes ja pakases. Läkiläkil tõmba kõrvad kõvasti maha ja seo paeltega lõua alla kinni, nii et…»
Uuno ei läbenud isa sõnu lõpuni kuulata, vaid tõttas kärmesti-kärmesti riietuma, kartes, et isa jätab muidu hoopis minemata või läheb üksi. Aga oh häda. Uuno riided ja sukad ning saapad olid kõik nagu tina tuhka kadunud. Ta hakkas ema hüüdma ja otsima, aga ka tema oli läinud ühes riietega. Ärevalt ja täis hirmu jooksis Uuno toast tuppa, mis olid nagu palju suuremad kui tõelikult, ainult kangesti mingit kolu täis, nii et ei pää.senud kuidagi edasi.
«Täna pane endale puhas pesu ja puhtad riided, sest muidu saab jõuluvana kurjaks,» rääkis isa, seistes keset tuba. Tal oli juba kasukas seljas, krae ülal ja müts sügavalt silmile vajutatud, nii et Uuno neid vaevalt nägi.
«Ema, ema!» karjus ta mööda tube joostes, millede arv näis aina kasvavat. Aga ta karjus asjata ja viimases hädas mõtles ta, et kui leiaks läkiläkigi. Nõnda siis hakkaski ainult seda otsima. Kui ta selle lõpuks kusagilt kätte sai, siis polnud see tema oma, vaid hoopis suurem – Uuno pea uppus üleni temasse, ühes silmade ja kõrvadega. Samal ajal kuulis ta aga isa häält, mis ütles:
«Soo, mu poiss, nüüd võime minna.»
Ja ta võttis Uunol käest kinni, et talutada teda välisukse poole. Poiss tahtis seletada, et tal on küll suur karbus peas, muidu aga ainult öösärk seljas ja paljad tuhvlid jala otsas, aga sõnad ei tulnud kuidagi suust, sest ta kartis, et niipea kui isa tema tõsist seisukorda märkab, jätab ta tema sinnapaika ja astub üksi teele. Nõnda laskis Uuno enda poolalasti välja külma kätte viia, sest isa ei pannud midagi tahele. Väljas seisis aga lumi hangedes, millest nad läbi sumasid, sest Uuno tundis külma poolte reiteni.
«Kas kõik tee on niisuke?» küsis Uuno.
«Pärast läheb paremaks, aina paremaks,» vastas isa, hoides ikka veel Uuno kätt.
Ja nõnda see oligi, sest varsti ei tunnud poiss enam külma ega lund, ainult tähed särasid taevas ja kuu oli pistetud lähedase kuuse latva, ise kollane-kollane. Ja äkki seisid nad madala maja ees ning isa ütles:
«Koputa!»
«Millega?» küsis Uuno.
«Kepiga,» vastas isa, kuna tema hääl kostis nagu kaugelt-kaugelt.
Ja Uuno koputas isa kõvera kepiga, mis ei tea kust talle kätte ilmunud, ning keegi naeratav vanamees, ilmatu suured vildid jalas, ise üleni valge, nagu oleks tal lumest kasukas, habe ja juuksed, mis paistsid mütsi alt, avas ukse ning ütles:
«Astu aga sisse, ma olen jõuluvana.»
Poiss jäi ootama, et isa läheks ees, aga siis märkas ta äkki, et ta seisab ihuüksi jõuluvana maja lävel. Kuhu isa läinud või miks ta Uuno üksinda siia jätnud, sellest polnud poisil vähematki aimu. Aga see ei teinud talle, ei tea miks, mingit muret. Ta toetus isa kõverale kepile, nagu oleks ta juba täismees, ja astus üle läve sisse. Iseeneselegi ootamata ütles ta:
«Minu sõduritel pole hinge sees.»
«Kuidas