otsast,» karjus Kitty ema, pealegi veel nii suure häälega, et kõik otse jahmatusid, kui hirmus suure häälega. Paljud arvasid, et inimesel peab tingimata kas täiesti või pisutki õigus olema, kui tema hääl muutub äkki nii suureks, kuna teised selle vastu kinnitasid, et proua Vintrikul ei tuleks eluilmas pisaraid silma, kui ta ei võtaks vaese tui saatust nii südamesse. Küsimus seisvat tõepoolest selles, kumb on rohkem väärt ja kumb väärib rohkem poolehoidu, kas niisuke raiskunud laps, nagu see Kitty, või selline hall, vaga ja süütu tuvike, nagu see siin hoovil, kelle omanikku ei tunta, kuid kelle kohta proua Vintrik võib vandega tõotada, et tema on teda juba neli aastat järgimööda söötnud?
Millega kogu vaidlus oleks lõppenud, jumal seda teab, aga kas kellegi kutsel või palja kisa peale ilmus hooviväravale kordnik. See oli juba vana mees, nii vana, et pidi otse imestama, kuidas küll selline suudab üldse korda pidada. Ta seisatus ning oleks vististi sõnalausumata tagasi tõmbunud, kui teda poleks lähemale kutsutud. Mõlemad rühmad tõttasid kordnikule asja seletama, valgustades seda igaüks oma vaatenurgast. Samal ajal tui kõndis rahulikult ja asjalikult mööda hoovi ning nokkis, mis ta nokkida leidis. Must kollaste silmadega kass oli prügikastilt karanud kuuri katusele, läinud harjale ja asetsenud seal istuma, nagu oleks ta muretsenud seisupaiga eest, kust oleks kergem ülevaadet saada.
Kordnik laskis mõlemaid pooli kas korraga või kordamööda rääkida, nokutas kõigile nõus olles pead ja naeratas sõbralikult, nagu kinnitades, et nüüd on tal see asi üsna klaar. Kui lõpuks mõlemad pooled jõudsid veendumusele, et kordnik on nendega nõus, siis sai vanamees pisut mahti, vaatas Kittyle naeratades seni otsa, kui see hakkas vastu naeratama, ja küsis siis:
«Lapsuke, kes sind õpetas tui tiibu ja saba lõikama?»
«Ei keegi,» vastas Kitty avameelselt, «ma ise õppisin. Esteks ei saand hästi, aga pärast sain paremini, käärid hakkasid lõikama.»
«Aga kes sulle siis ütles, et peab lõikama?» küsis kordnik ja naeratas usaldavalt.
«Tädi Vintrik,» vastas Kitty mõtlematult.
«Ära valeta, sa kuriloom!» karjus proua Vintrik.
«Sina ise oled kuriloom, mitte minu laps!» hüüdis Kitty ema vastu. «Minu laps käib saksa lasteaias ja sinna ei võeta ühtegi kurilooma.»
«Seal ta seks kuriloomaks on tehtudki, mis ta sul on,» ütles proua Vintrik. «Või mina olen õpetanud teda tui tiibu ja sabu lõikama, mina, kes ma armastan võõraid tuisid rohkem kui sina iseoma last.»
«Sina ütlesid jah, et kanadel ja hanedel lõigatakse sabad ja tiivad ära, nii et nad ei saa enam lennata,» kinnitas Kitty, kes sai ema juures ja kordniku naeratuse tõttu endise julguse tagasi.
«Millal olen mina sulle niisukest hirmust asja rääkind, sa valevorst?» hüüdis proua Vintrik ägedalt.
«Mina ei ole valevorst,» vaidles Kitty vastu, «sest sina rääkisid jah, kui näitasid kuuris, kuidas tapetakse kana. Siis ma nägingi, et kana ei saa enam lennata, kui ta on surnud ja pea otsast ära. Aga sa ütlesid, et hanel ja pardil ei võeta pead otsast ära, vaid torgatakse tiiva alla, nii et veri tuleb välja, ja mina küsisin, et kas hani saab lennata, kui tal on pea otsas ja ise on surnud, ja sina ütlesid, et ei saa, et surnud linnud ei lenda kunagi, ainult surnud inimesed käivad hauast väljas ja tulevad koju, aga loomad ei tule – hobused ei tule, koerad ei tule ja lambad ei tule ka.»
Jälle olid kõik rabatud neist tõsiasjust, mida kuuldi lapsesuu läbi.
«Aga see on ju õige!» karjus proua Vintrik. «Loomadel ei ole kodukäijaid, ainult inimestel. Inimesel on elav hing, inimene äratatakse surnust üles, sellepärast. Kõik teavad ju, et see on nii.»
«Issand jumal, see inimene on ogaraks läind!» karjus Kitty ema proua Vintrikule vastu. «Ta räägib lapsele kodukäijaist ja õpetab teda kanu ning hanesid tapma! Mis on mul siis sest kasu, et ma iga päev jõlgutan last saksa lasteaeda!»
«Kas saksad kanu ja hanesid ei söö?» küsis proua Vintrik. «Nende pärast neid just tapetaksegi. Saksa lasteaias ongi laps just kanatapjate keskel.»
Nüüd algas hirmus vaidlus selle üle, kas laps satub saksa lasteaias kanatapjate keskele või mitte. Ja kui enamus kaldus proua Vintriku arvamusele, et just sakste pärast neid kanu tapetaksegi, siis ütles Kitty ema, et tema viib oma tütre prantsuse lasteaeda, et aga hoiduda kanatapjaist ja kodukäijaist kõrvale.
«Lapse peab panema inglise lasteaeda, sest inglased söövad ainult meie peekoni,» seletas vana kordnik asjatundlikult.
«Jah, lapse peab panema seatapjate keskele,» karjus proua Vintrik ja naeris nii laia lõuaga, nagu ta polekski proua.
«Mitte inglased pole seatapjad, vaid meie, sest meie tapame nende tarvis,» seletas Kitty ema, nagu kaitseks ta iseenda ja oma lapse au.
Kitty kuulas ja ei saanud põrmugi aru, kuidas võivad täiskasvanud olla nii imelikud, et nad vaidlevad saksa, prantsuse ja inglise lasteaedade üle, kui asi on üsna lihtne surnud linnud ei lenda ja nüüd tema tegi kindlaks, et ka sabata ja tiibadeta tuid ei lenda, ainult kõnnivad mööda maad, nii et neid võib käega kinni võtta. Ja kuna täiskasvanud jätkasid oma ägedat vaidlust, hakkas Kitty tuid püüdma, kuni ta tema tabas kuuri ja prügikasti vahelmisest nurgast. Seda toimingut ei pannud keegi muu tähele, kui aga must kollaste silmadega kass, kes tuli katuseharjalt räästale ja vahtis sealt uudishimulikult alla, ning vana kordnik, kes arvas, et nüüd on asjad korras, ja kobis tasahilju hooviväravast välja.
Saanud tui kinni, Kitty silitas ja kallistas teda ning õpetas õrnalt-õrnalt:
«Näed sa nüüd, kui sul pole saba ega tiibu, siis ei saa sa lennata, mitte põrmugi, ei saa, nii et inimesed ei lenda ka sellepärast, et neil pole saba ega tiibu, neile ei kasva, jumal ei lase kasvada. Aga sinule laseb, ainult et mina lõikasin kääridega ära, sest ma tahtsin teada, kas vanad inimesed valetavad või räägivad tõtt. Nüüd sa näed isegi, et räägivad tõtt, katsud küll lennata, aga ei saa – du kannst nicht, mein Täubchen, du kannst nicht.»
Viimased sõnad ajasid Kitty ema kõrvad kikki – ta kuuleb oma lapse häält ja see räägib saksa keelt. See oli otse taevalik muusika tema emalikele kõrvadele. Mõelda, et sinu laps on juba maast madalast midagi muud kui sa ise, see on otse jumalik.
Aga kui ta pööras silmad ja ühes tema silmadega pöördusid ka proua Vintriku silmad, siis kostis kaks läbilõikavat häält korraga.
«Wui! viska see tuiniru maha, rikud oma kleidi,» hüüdis Kitty ema.
«Anna tui siia, sa igavene õelus!» karjus proua Vintrik. «Või tahad tal ka hinge seest võtta?»
Mõlemad naised kargasid lapse kallale, kes voolas sel määral üle õrnusest tui vastu, et pidi saksa keele abiks võtma oma sisemuse väljendamiseks. Kitty ehmus ja viskas tui maha. Must kass läks uuesti kuurikatuse harjale, sest naiste sõnelemine ei huvitanud teda. Ema haaras Kittyl käest kinni ja kiskus ta enda järele tuppa. Ka teised kadusid pikkamisi kõik hoovilt, ainult proua Vintrik jäi ühes kassi ja tuiga, et jätkata endamisi asja arutamist. Aga nüüd tegi ta seda üsna vaikselt, nagu kõneleks ta iseendaga või oma õndsa mehega, sellepärast polnud kellelgi tema sõnadega tegemist. Igatahes oli ta endiselt arvamusel, et laps, kes lõikab tuil saba ja tiivad, on kuri ja õel, ning ema, kes oma last selles kaitseb, on rumal või kurjategija iseoma lapse vastu. Proua Vintrikul oli päevaselge, et kana tappa ja süüa on korralik toiming, aga tuil saba ja tiibu lõigata kuritöö ning looma piinamine, sest sel tegevusel pole mingit tõsisemat eesmärki ega otstarvet.
Samal arvamusel oli ka Kitty ema, kuigi ta seda ei avaldanud proua Vintriku ega teiste ees.
«Mis tuleb sul pähe?! » karjus ta vihast kähiseval häälel Kittyle, kui nad olid oma toas kahekesi. «Oled sa hulluks läind või? Kuhu on su aru jäänd? Sa hakkad tui sabasid ja tiibu lõikama! Sa hakkad lõpuks kääridega tui jalgu ja päid lõikama! Kui ma veel üksainus kord näen, et sa tuisid söödad või nendega tegemist teed, siis saad sa pükste alla, mõistad? Mina ei hooli sellest, et sa käid peenes saksa lasteaias, ikka annan sulle pükste alla. Ja kui isa sellest kuuleb, siis hoia oma nahk! Tema võtab su kohe saksa lasteaiast