Elena. Joel Haahtela

kõnnin otse talle vastu. Ta tuleb niisama ootamatult nagu alati, ja seekord ma ei kuule tema samme. Löön silmad maha ja näen mantli all paljaid sääri, musti kitsaid kingi, ja kui ma pilgu tõstan, vaatab ta mulle silma, ja korraga ei ole mul kohta, kuhu põgeneda, ei ole kastanipuud, mis kaarduks mu kohale.

      Elena naeratab mulle, aga see on naeratus võõrale, kauge ja viisakas. Nii nagu inimesed naeratavad, kui kõnnivad üksteisest mööda, naeratus, mis ei tähenda midagi. Kui ta on päris mu ligi, tunnen ma tema keha liikumist, nagu oleksime ühes ja samas ahtas ruumis, ning olemine muutub ühtaegu vaevaliseks ja õndsaks. Tunnen tema lõhnaõli lõhna ja kuulen tema mantli kahinat. Tunnen seda talumatut vaikust ja kahinat, kui kaks maailma teineteisest mööduvad.

      Ma peatun alles tüki aja pärast. Süda taob ja särk on higist märg. Märkan, et olen kõndinud sihitult ja ära eksinud. Keegi mees müüb kioskis vorsti ja torust tuleb auru. Ma küsin, kus me oleme, ja mees vaatab mind nagu kummitust. Ta ütleb, et oleme väljakust kaks kilomeetrit põhja pool, ja ega siin keegi vorsti ei osta. Enne oli siin kõrval kingavabrik, aga enam ei ole ja nüüd on kõik kadunud.

      Mul hakkab mehest kahju ja ma küsin, kas putkat ei saa kuskile mujale viia, kas või kraanaga. Mees raputab pead ja ütleb, et vist saab, aga kuhu seda viia, kui on nelikümmend aastat samas kohas oldud.

15

      Tahaksin rääkida millestki muust, aga maailmas ei liigu miski. Päevad kuluvad ja kõik puud on juba lehes. Iga päev on valgem ja õhtuti tuleb kardinad ette tõmmata. Esmaspäeval oli Elena selga pannud kergema mantli, teisipäeval ei tulnud teda üldse. Kolmapäeval varjas vihmavari tema näo, ent neljapäeval oli ta mõttes ja tema ilme äraolev.

      Ma istun hommikul pargis ja naasen koju õhtupoolikul enne kella viit. Valmistan õhtusöögiks kanamune ja liha. Praen neid pannil ja keedan potis kartuleid. Kui ma peeglisse vaatan, märkan oma näol haava. Ilmselt sain selle hommikul, kui habet ajasin. Keegi ei öelnud mulle midagi, kuigi kaelal oli peenike kuivanud verenire.

      Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi. Räägin talle tavalistest asjadest, sellest, mida olen lehest lugenud või kuidas ma lapsena koos vennaga jõe äärde ujuma jooksin ning vesi oli külm ja sügav. Ma tahan teda puudutada. Ei, sellest ei ole mõtet mõelda, nii et parem ma mõtlen, et juba varsti on suvi ja siis aed mu akna all metsistub. Südasuvel peaaegu ei näegi okste vahelt välja ja öösiti liigub seinal puu vari.

16

      Sõber tuli täna külla. Ma olin üllatunud, kui ta mu ukse taga seisis. Ma ei olnud märganud kirja, mis oli juba nädal aega tagasi maja postkasti tulnud. Ta kirjutas, et jääb mõneks päevaks, kõige rohkem nädalaks. Kuna ma ei olnud talle vastanud, otsustas ta lihtsalt tulla.

      Tema nimi on Jan ja ta elab koos oma naisega mere ääres. Neil on suur maja, kus on liiga palju tube. Nad kolisid sinna majja aasta tagasi ja ma ei ole seal kunagi käinud. Jan on rääkinud, et ühelt poolt maja näeb merd ja teiselt poolt maja põlde. Põllud ulatuvad silmapiirini ja sel aastaajal on need rohelised. Meri on sinine ja näib kestvat igavesti.

      Ta võtab mantli ära ja haarab mind oma käte vahele. Ta lõhnab värvi järele, sest ta maalib pilte. Ta naeratab ja küsib, kuidas mul läheb. Ma ütlen, et hästi läheb, ja ta noogutab. Märkan, et ta on kõhnemaks jäänud. Enne oli ta turske ja tegeles maadlusega. Mäletan, et ta võitis mingi rahvusvahelise võistluse ja sai isegi riigilt treeninguteks stipendiumi.

      Istume elutoas ja sööme eelmise päeva ülejääke. Ta räägib,et tema maja on merele nii lähedal,et kui lained kaljudele löövad, siis pritsib aknale piisku. Naabreid ei ole ja lähim maja on seitsme kilomeetri kaugusel. Seal elab üks riigi juhtivaid aerodünaamika uurijaid, ütleb Jan. Kujutad sa ette? Siis ta joob. Ta räägib palju ja joob. Kallan veini juurde ja tunnen, et jään ka ise purju. Jan ütleb, et maalib iga päev. Naine kaebab, et maalid on liiga suured ega mahu enam majja ära.

      Ma toon pööningult välivoodi ja teen Janile elutuppa aseme. Istume poole ööni, sest õhtu on soe. Aknad on lahti ja aiast tuleb sirelilõhna. Jan ütleb, et linn on talle alati meeldinud. Siin võib ajalugu ninaga tunda, ütleb ta ja jagab pudeli põhjast viimase tilga. Klaasid kõlksuvad ja siis on täiesti vaikne.

17

      Jan magab, keerab elutoas külge. Vana vedrumadrats nagiseb ja tema hingeõhk pahiseb. Ülakorruselt kostab kolinat, naine, kes kunagi ei maga. Ka mina ei saa und. Mõtted on mujal ja mulle tuleb meelde suvi enne seda, kui Jan oma naist kohtas. Me peame maailma muutma, ütles Jan. Iga hetk tuleb võidelda ebaõigluse vastu, näidata inimestele nende olemasolu mõtet. Seejärel kõndis ta mööda sillakaart, püüdis kitsal piirdel tasakaalu säilitada, ja all voolas must vesi. See oli hommiku poole ööd ja ma kartsin. Ma ei taibanud, kuidas maailm muutuks, kui Jan vete kukuks. Pealegi ei teadnud ma, mis oli olemasolu mõte või kuidas seda inimestele näidata. Tahtsin ainult maailma näha.

18

      Nädalavahetusel ei tule Elena parki ja ma ootan kolm ööd. Olen tähele pannud, et juba pühapäeval on tema pilt ähmastunud, tuhmim, ja ma hakkan otsima tõendeid tema olemasolu kohta. Ja kui ma püüan tema näo üksikasju meelde tuletada, põgenevad need mu peast. Ma ei suuda neid endasse vangistada.

      Olen lubanud viia Jani kohtadesse, kus me alati kõndisime. Ta astub pika sammuga ja ma jään kergesti maha. Jan ei märka seda, räägib ainult ja vehib kätega. See näeb naljakas välja, nagu oleks dirigent hulluks läinud. Palun, et ta kõnniks aeglasemalt, aga varsti upub ta jälle oma mõtetesse ning hakkab edasi lahmima ja kätega vehkima.