osaline sulgumine. Silmalaud vajuvad kergelt allapoole ning silmade alla tekivad tänu põsesarnade kerkimisele, mis kaasneb suunurkade ülespoole liikumisega, padjakesed. Lisaks peavad olema lõdvestunud ka otsaesise lihased.
Siira naeratusega ei paljastu alumised hambad. Naeratus tekib ja kaob aeglaselt sõltumata kas naeratame laiemalt või vaevumärgatavalt. Selline erinevate näolihasgruppide koostöö on võimalik vaid juhul, kui tunneme tõeliset rõõmu. Just seetõttu on siirast naeratust praktiliselt võimatu teeselda ning isegi omamata teadmisi kehakeelest, tajume intuitiivselt kas naerataja on siiras või mitte.
Kui tavapärase sotsiaalse suhtlemise kontekstis liiguvad meie pilgud suu- ja silmapiirkonna vahel, siis atraktiivsuse ja seksuaalse külgetõmbe puhul peatub meie pilk sagedasti ka kaaslase kehal.
Naiste rindadest „mööda vaatamine“ on enamiku meeste jaoks raske ülesanne ning mida veetlevam naine mehe jaoks on, seda enam võime näha mehe pilku rinnapiirkonda suundumas.
Katses, mis viidi läbi kaubanduskeskuses, jälgiti meeste pilkude liikumist, kui neid peatas rinnakas, veetlev naine. Naine oli rõivastatud punasesse, avara dekolteega kleiti, ning ta kõnetas mööduvaid mehi, küsides juhatust supermarketi erinevatesse osakondadesse. Selgus, et eranditult kõik filmitud mehed, heitsid vähem kui nelja sekundi jooksul varjatult või varjamata kiire pilgu naise rindadele. Sama kehtis ka naise istmikule saadetud pilgu puhul – niipea, kui naine neile selja keeras, libises meeste pilk tema istmikule.
Nähes meest vestlemas talle meeldiva rinnaka seksika naisega, võime näha, kuidas mehe käelabad, jäljendades rindade ümarust, rinnakujulise vormi võtavad.
Fotol on jäädvustatud muusik-laulja Usher flirtimas seksika daamiga ööklubis. Mõlema, nii Usheri kui naise kehad on pöördunud teineteise suunas ja pead on kallutatud üksteise poole, mis on märk külgetõmbest. Nad seisavad lähestikku, teineteise intiimses tsoonis, kuhu laseme siseneda ainult meile ohutute ning atraktiivstena tunduvatel võõrastel. Nende kehad puutuvad kokku. Naise näol on siiras naeratus. Ta otsmiku- ja näolihased on lõdvestud, põsesarnad tõusnud, silmalaugude välisnurk alla vajunud. Huuled paokil, julgustab ta meest lähenema.
Paokil suu on signaaliks, et meie vestluskaaslane soovib, et juttu jätkaksime.
Usheri pilk on suunatud alla, naise rinnapiirkonnale. Kõikide mitteverbaalsete märkide järgi võime arvata, et tol õhtul „jätkus neil juttu pikemalt“.
Naiste istmikuosa on teine piirkond, mis köidab meeste pilku, olgu istmik siis suurema- või väiksemamõõduline. Kõik, mis liigub tõmbab meie tähelepanu ning iga naine teab, kuidas võrgutavalt liikudes, istmikku nõksutades, meeste pilke püüda. Kui kassilik-vetruvale-seksikale kõnnakule lisanduvad liibuvad, naiselikke kumerusi rõhutavad rõivad, on pilt „kutsuvast sireenist“ täiuslik.
Mulle meeldib ütlus: „Mida näeme, võib-olla ahvatlev. Kuid, mida aimata võime, annab vaba voli fantaasiale ning tõmbab meid enam.“ Ehk teisisõnu, võistluses „paljastatud reaalsus“ versus „varjatud ahvatlus“ jääb peale viimane.
Fotograaf on jäädvustanud armsa poisikese huvitatult silmitsemas midagi põnevat. Kuidas teile tundub, mis kolmest võimalikust objektist köidab poisi tähelepanu? On ta keskendunud kingikotile, kleidi triipude värvigammale või hoopis muule?
Juba imikud eelistavd meeldivate näojoontega inimesi ning uurimused näitavad, et kui meile tundub inimene sümpaatne, eeldame temast paremat kui ebasümpaatsena näiva isiku puhul. Arvame alateadlikult, et tegemist on sõbralikuma, ohutuma, intelligentsema, meeldivama, tegusama jne isikuga.
Nimetatud fakt on oluline meie jaoks, et me ei laseks end eksitada atraktiivsel välimusel. Paljud maailma julmimatest sarimõrtsukatest on just tänu enda pealtnäha sümpaatsele ja ohutuna tunduvale välimusele saanud sooritada kümneid verdtarretavaid tapatöid.
„Tuttav tundub turvaline“ on reegel, mida meenutage, kui võhivõõrast kohtama kutsute.
Esmakordsel tutvumisel võõraga teda endaga koheselt kohtama kutsudes saate 75–80 %-lise tõenäosusega äraütleva vastuse.
Olles kohanud võõrast paaril korral „juhuslikult“, talle sõbralikult naeratanud ja tuttavlikkult noogutanud, kasvab tõenäosus, et isik teiega kohtama tuleb, märgatavalt.
Kahtlemata on oluline, kas „võõras“ on vaba ja teist huvitatud, kuid pelgalt fakt, et tundute talle tuttavana, aitab tal nõustuda teie ettepanekuga kergemalt.
Tundmatute võõristamine saab alguse varajases lapseeas, vanuses 5–9 kuud. Kaasasündinud ettevaatlikus meile tundmatu suhtes, olgu siis tegu inimese, eseme või olukorraga, ning potentsiaalse ohu intuitiivne tunnetamine aitab meil ellu jääda ja vältida halvimat.
Võõra isiku lähedus aktiveerib meie mandeltuuma, aju temporaalsagarate esiosas asetsevat erutuskeskust ning tekitab meis ebamugavust. Just seetõttu tunneme end võõraste keskel häiritult, hirmununa, ebakindlalt ning meie keha reageerib kohe. Meie lõuaosa läheb pingesse, huuled tõmbuvad kokku, me hammustame huulde, langetame kulmusid. Kahjuks just sellise kehakeelega edastame tundmatule signaali „Hoia eemale!“.
„Suhtumine määrab suhtlemise käigu“, võiks soovitada siinkohal. Kui soovime näida sõbralikuna, võime teadlikult käitudes mõjuda sõbraliku ja ohutuna. Just seetõttu tulevad kasuks oskused teiste juures positiivset märgata ning siiralt naeratada.
Märgates meile meeldivat isikut, näiteks meist möödumas või ruumi sisenemas, kergitame hetkeks kulmusid (lühiajaliselt kestvusega 1-2 sekundit, nagu siira üllatuse puhul) ning seejärjel naeratame.
Naeratuse teke on automaatne ning tingib vastaspoolelt samasuguse vastu- reaktsiooni – meile vastu naeratamise. Naeratades siiralt saavutame kergemalt meeldiva kontakti võõraga.
Naeratus tekitab nii isikus, kellele naeratame, kui ka meis endis suurepärase enesetunde, lisaks mõjume sõbraliku, usaldusväärse ja ohutuna. Ning mis oleks veel parem teadmisest „Mulle naeratati, mind märgati“!
Sotsiaalses kontekstis kasutatavate naeratuste ampluaa on väga mitmekesine. Kehakeelt ja inimkäitumist aastakümneid uurinud professor Paul Ekmani kohaselt on inimkonna kasutauses kaheksateist erinevat liiki igapäevases suhtluses kasutatavat naertust. Siiras on neist vaid üks.
Kuidas tuvastada naeratuse siirust? Siira naeratuse puhul ei paljastu alumised hambad, siiras naeratus tekib ja kaob sujuvalt, siiras naeratus tekitab meis suurepärase lõõgastunud enesetunde. Meie pupillid laienevad, otsaesine on pingevaba, põsesarnad tõusevad vertikaalselt üles. Ülemised silmalaud vajuvad veidi alla ning lisaks tekivad meie silmade alla vaokesed.
Alumised hambaid võivad paljastuda vaid näiteks, kui fotograaf on jäädvustanud pildistatava näoilme, asetsedes ise kõrgemal kui modell või kui näiteks naerame pikalt ja südamest. Sel juhul on tegemist ikkagi siira naeratusega, sõltumata, et alumised hambad on paljastunud.
Naeratus võib olla siiras, kuid hambad ei paljastu, näiteks kui hoiame naeratust mingil põhjusel tagasi või surume alla. Sel juhul toetavad teised näomärgid ikkagi naeratuse siirust.
Tehniliselt on siira naeratuse teesklemine niivõrd keeruline protsess, et ka parim näitleja ei suuda sellega hakkama saada, tundmata väljenduse hetkel reaalselt siirast rõõmu.
Kui naerame siiralt, kogu hingest, teeme seda avatud suuga, me hingamislihastes toimuvad iseeneseslikud spasmid, ninasõõrmed laienevad, pea ja ülakeha liiguvad edasi-tagasi ning naer hõlmab kogu meie aju.
Naermine paneb meid tundma õnnelikuna ning tekitab meis ühtsustunnet. Koos naermine jääb meelde, tekitab heaolutunde ning seob meid. Mida rohkem koos naerame, seda lähedasemaks muutume. Füsioloogiliselt alandab naer lihastoonust ja mõjub kehale lõdvestavalt, parandades samal ajal meie enesetunnet, kuna vallanduvad endorfiinid – enkefaliin, dopamiin, noradrenaliin ja adrenaliin – tekitavad meis eufooriat.
Sotsiaalset naeru kasutame selleks, et tugevdada omavahelisi kaaslaslikke suhteid, leevendada pingeid rasketes situatsioonides