muretusest. Ta kontrollis lukke, luuras teenrite järele, ja möödus nelikümmend kaheksa tundi, mille jooksul tal peaaegu õnnestus ennast veenda, et lõppkokkuvõttes olid tema kartused viirastuslikud. Ei, nagu oli öelnud Ganimard, inimesi, keda kavatsetakse paljaks riisuda, ei hoiatata.
Kuupäev ligines. Teisipäeva hommikul, päeval enne 27. kuupäeva, ei juhtunud midagi erilist. Aga kella kolme ajal helistas üks poisike ukse taga. Ta tõi telegrammi.
Mingit pakki ei ole Batignolles’i jaamas. Seadke homme õhtuks kõik valmis.
See lõi paruni jälle rööpast välja, isegi sel määral, et ta mõtles, kas ei peaks Arsène Lupini nõudmistele järele andma.
Ta ruttas Caudebeci. Ganimard õngitses samas paigas, istudes klapptoolil. Parun ulatas talle sõnatult telegrammi.
“Mis siis?” küsis inspektor.
“Mis siis? Aga see toimub homme!”
“Mis asi?”
“Vargus! Röövitakse mu kollektsioon!”
Ganimard pani õngeridva kõrvale, pöördus tema poole, ja käed rinnal risti, hüüdis kannatamatult:
“No kuulge, kas te kujutlete, et ma hakkan tegelema nii idiootliku looga!”
“Millist tasu te nõuate, et veeta öö vastu 28. Septembrit lossis?”
“Mitte ühtegi šõud, jätke mind rahule!”
“Määrake oma hind, ma olen rikas, ääretult rikas.” Jõhker pakkumine viis Ganimard’i veidi tasakaalust välja ja ta jätkas pisut rahulikumalt:
“Ma olen siin puhkusel ja mul ei ole õigust ennast segada…”
“Ükski inimene ei saa sellest teada. Ma vaikin kui haud, juhtugu mis tahes.”
“Oh, midagi ei juhtu.”
“Ütleme kolm tuhat franki, on sellest küllalt?” Inspektor nuusutas natuke tubakat, mõtles veidi ja poetas siis:
“Olgu. Ainult ma pean teile ausalt tunnistama, et te lihtsalt loobite raha tuulde.”
“See ei loe mulle midagi.”
“Sellisel juhul… Lõppude lõpuks, ega seda kuradi Lupini ei või teada! Tema teenistuses peab olema terve jõuk … Kas te olete oma teenrite ustavuses kindel?”
“Ausõna, ma…”
“Nendega ei maksa siis arvestada. Ma teatan telegrammiga kahele turskele sellile, nad annavad meile rohkem kindlust… Ja nüüd kaduge, et meid ei nähtaks koos. Kohtume homme kella üheksa paiku.”
Järgmisel päeval, täpselt Arsène Lupini poolt määratud ajal, võttis parun Cahorn oma relvad seinalt, puhastas need ja kõndis Malaquis’ lähedal. Midagi kahtlast talle silma ei hakanud.
Õhtul kella poole üheksa ajal saatis ta teenrid minema.
Nad elasid lossitiivas, mille fassaad oli tee poole, kuid paiknes pisut tagapool ja päris lossi lõpus. Uksi jäänud, avas parun tasakesi neli väravat. Hetk hiljem kuulis ta liginevaid samme.
Ganimard esitles oma abilisi, kahte tursket meest härjakaela ja võimsate kämmaldega, siis küsis mõningaid selgitusi. Saanud ülevaate saalide paigutusest, sulges ta hoolikalt ja barrikadeeris kõik pääsud, kust sai ohustatud saalidesse tulla. Ta kontrollis seinu, tõstis vaipu üles, siis paigutas oma abilised keskmisesse galeriisse.
“Ei mingeid lollusi! Te pole siia magama tulnud. Pisimagi häire korral avage hoovipoolsed aknad ja kutsuge mind. Hoidke silm peal ka vee poolel. Kümme meetrit püstloodis kaljupanka nendesuguseid saatanaid ei kohuta.”
Ta pani nad luku taha, võttis võtmed kaasa ja ütles parunile:
“Ja nüüd läheme oma valvepostile.”
Ta oli valinud öö veetmiseks kahe peaukse vahele jääva, paksu välismüüri ehitatud väikese ruumi, mis oli vanasti olnud öövahi ruum. Üks vaateava oli silla poole, teine õuele. Ühes nurgas oli näha midagi kaevuava taolist. “Te ütlesite mulle, härra parun, et see kaev oli ainus sissepääs maaalustesse käikudesse ja et see on juba mäletamatutest aegadest kinni.”
“Jah.”
“Järelikult võime olla rahulikud, juhul muidugi, kui pole teist väljapääsu, mida ei tea keegi peale Arsène Lupini.”
Ganimard pani kolm tooli ritta, heitis sinna mõnusalt pikali, süütas piibu ja ohkas:
“Tõesõna, härra parun, et võtta vastu nii lihtne töö, peaks mul tõesti olema kõva tahtmine ehitada veel üks korrus peale majakesele, kus kavatsen oma elupäevad lõpetada. Ma räägin sellest loost sõber Lupinile, ta naerab siis nii, et peab kõhtu kinni hoidma.”
Panin ei naernud. Kasvava murega kuulatas ta vaikust, kõrv kikkis. Aeg-ajalt kummardus ta kaevuava kohale ja heitis kartliku pilgu haigutavasse sügavikku.
Kell lõi üksteist, südaöötundi, üks.
Äkki haaras ta Ganimard’il käsivarrest ja too ärkas võpatades.
“Kas te kuulete?”
“Jah.”
“Mis see on?”
“Minu norskamine!”
“Ei, kuulake…”
“Ah jaa, see on autopasun.”
“Mis nüüd?”
“On üpris vähe tõenäoline, et Lupin kasutab autot müürilõhkujana teie lossi purustamiseks. Härra parun, mina teie asemel magaksin südamerahuga… nagu minulgi on au seda uuesti teha. Head ööd.”
See oli ainuke häire. Ganimard võis jätkata oma katkestatud undja parun kuulis vaid tema häälekatja ühtlast norskamist.
Koidu ajal lahkusid nad oma kongist. Sügav vaikne rahu, hommikurahu jaheda vee kaldal ümbritses lossi. Rõõmust särav Cahorn ja alati rahulik Ganimard läksid trepist üles.
Mitte ühtegi häält. Ei midagi kahtlast.
“Mida ma teile rääkisin, härra parun? Tegelikult ma poleks pidanud nõustuma… Mui on piinlik…”
Ta võttis võtmed ja astus galeriisse.
Mõlemad mehed magasid oma toolil kägaras, käed lõdvalt rippu.
“No on koerapojad!” pomises inspektor.
Samal hetkel röögatas parun:
“Maalid!.. Serveerimislaud!..”
Ta kogeles, hing ähvardas kinni jääda, käsi sirutatud tühjade kohtade poole, lagedate seinte poole, kus paistsid naelad ja rippusid tarbetud nöörid. Watteau – kadunud! Rubensid – ära viidud! Seinavaibad – maha võetud! Vitriinid – paljaks riisutud ehetest!
“Ja minu Louis XVI aegsed kandelaabrid!.. Regendi ajast pärit lühter!.. Ja mu “Madonna” kaheteistkümnendast sajandist!..”
Ta tormas ühest kohast teise, kohkunud ja ahastuses. Ta meenutas nende ostuhinda, lisas neile saadud kaotused, nimetas üksteise järel arve, ja kõike seda läbisegi, arusaa- matute sõnadega, lõpetamata lausetega. Ta trampis jalgu, värises, oli raevus ahastusest ja vihast. Ta jättis mulje laostunud mehest, kellel pole enam muud võimalust kui endale kuul pähe lasta.
Teda oleks võinud lohutada vaid Ganimard’i jahmatuse nägemine. Vastupidiselt parunile Ganimard ennast ei liigutanud. Ta näis olevat kivistunud ja vaatas eksleva pil- guga ringi. Aknad? Suletud. Uste lukud? Puutumata. Mitte ühtegi pragu laes. Ei ühtegi auku põrandas. Koik oli täiesti korras. Koik pidi olema toimunud metoodiliselt, ääretult kindla ja loogilise plaani järgi.
“Arsène Lupin… Arsène Lupin,” pomises ta sügavas masenduses.
Äkitselt kargas ta meeste juurde, nagu oleks raev teda lõpuks vallanud, raputas neid tugevasti ja sõimas. Nad ei ärganud!
“Pagan võtaks,”