Hektor. Jaan Kaplinski

igatsust ja himu. Kui temale mõtlen, tuleb jälle tahtmine lahkuda uppuvalt laevalt, saata see labor kuradile ja minna. Elada metskoera elu, käia vahel toitu varastamas ja litasid kabistamas, kakelda teiste koertega ja hoida inimeste eest kõrvale.

      Aga ma olen harjund lugema, duši all käima ja voodis magama. Ma ei ole ju enam koer.

      Ongi aeg magama minna.

      Kolmapäev

      Nägin unes, et ujun soojas meres emase kolliga. Me ujusime rannast kaugele, jõudsime saarele, kus oli valge liivarand ja kasvas paar kookospalmi. Me amelesime liival, lakkusime teineteist ja lesisime siis seal. Ma ütlesin talle, et ma armastan teda. Ta vaatas mulle otsaja äkki oli tal kassi nägu. Ma ehmatasin ja tahtsin põgeneda, aga ei pääsnud edasi, jalad vajusid kõhuni liiva…

      Loen neid märkmeid ja vaatan, et olen kirjutand segamini kõigest. Oma viga, mulle meeldivad raamatud, aga ma ei ole seni vaevund ise suurt midagi kirjutama peale peremehe kirjavahetuse. Pärast tema surma olen ma mõnd pidand jätkama. Õnneks ei arutand ta oma kirjavahetuses kunagi oma uuringute üksikasju. On ju ka arusaadav, miks. Üldjoontes ma tean, mis ta tegi, nii võin sellest ka kirjutada.

      Tegelikult ma võiksin tema tegevust jätkata. Tuleks mõned kuud süveneda erialakirjandusse. Tema märkmed, mis ma kõrvale panin, tuleks läbi lugeda ja harjutada laboratoorset tööd. Teooriaga saaksin hästi hakkama, aga ma ei ole kindel, kuidas on praktikaga. Seda takistab üks pisiasi: mul ei ole käsi. Koera käpp on nii rumalalt tuim ja kohmakas. Pole palju parem kui kabi või sõrg. Küll ma tahaksin, et mul oleks inimese käsi, millel kõik sõrmed liiguvad üksteisest sõltumatult. Ma pean kirjutamisel ja muudel töödel kasutama lihtsaid proteese, midagi, mis hädapärast asendab sõrmi. Minul on umbes samad raskused mis kätetul inimesel, kes peab kõike tegema varvastega. Varvastega on maalitud toredaid pilte. Isegi suuga maalitakse – kui inimesel ei tööta jalad ega käed. Mis ma siis ikka nurisen, mul on neli jalga ja koerakoon.

      Vahel mõtlen, et olengi mingi koerakoonlane: pooleldi inimene, pooleldi koer. Koerakoonlasel pidi aga viis päeva olema inimese, viis päeva koera mõistus. Viie koerapäevaga nad lõhuvad selle, mis viiel inimesepäeval ehitavad.

      Minu meelest on inimesed ise sellised koerakoonlased, kes aina kõike lõhuvad, mis nad ise on ehitand. Minul on inimese mõistus ja koera keha. Mulle on täitsa arusaamatu, mis põnevus ja võlu on lõhkumises. Aga ma ei ole ju ka midagi olulist ehitand. Ainult natuke mööblit siin kodus korda teind ja raadiot pärandand.

      Aga nagu ma juba alguses kirjutasin, on need märkmed liiga sigrimigri. Nüüd katsun olla süstemaatilisem ja kirjutada sellest, mis on oluline. Selle mõttega, et aega on võibolla vähe.

      Teooriast olen juba mingi ülevaate annud ja kõiki peremehe saladusi ma avaldada ei taha ega tohi. Veel kaks märkust.

      Esiteks: peremees kasutas väga palju geenide ülekandmist viiruste abil. Viirused olid nagu töösipelgad, kes tema kavandatud uue genoomi kokku kandsid ja monteerisid. Kui loen uutest saavutustest geenimanipulatsiooni alal, tuleb mul mõte, et viimati ongi inimene ühe sellise manipulatsiooni tulemus. Kas keegi tegi seda teadlikult? Ei, seda ma ei usu. Pigem usun, et inimene tekkis spontaanselt, kui mingi viirus teatud geenid talle üle kandis ja ümber paigutas. Võib siis öelda, et inimene on ahvi haigestumise tulemus. Peaks vaatama, mis loomadel on sellised spontaansed geenisiirded veel võimalikud. Siis saaksime ligikaudu kätte uute kõrgintelligentsete liikide tekkimise tõenäosuse.

      Teiseks: libahuntidest. BBC uudistes oli just teade, et Indias Rajasthanis on tapetud paar hunti, kes tõenäolikult röövisid ja sõid lapsi. Hundid olid vanad ja pooleldi hambutud – nii oli inimeselaps neile hõlpsam saak kui mõni loom, kes oskab end paremini kaitsta ja kellel on parem haistmine. Taevake, hundi lõhna peaks iga loom tundma poole miili pealt. Ma ei ole küll hunti haistnud, aga isegi pargitud hundi- ja karunahad lehkavad nii, et seda lehka on terves majas tunda.

      Enne aga, kui inimsööjad hundid tabati, tekkis inimestel usk, et lapsi käivad röövimas libahundid, inimhundid. Külades hakati üht ja teist inimest kahtlustama, et ta käib libahundiks, ja mõni olevat isegi lintsitud.

      Minu küsimus on: kas ei ole libahundid tegelikult mõnel pool olemas? Muidugi ei ole nad maagilisel teel inimesest hundiks ja hundist inimeseks muutuvad olevused, vaid minusugused huntinimesed. Nad on taibukamad kui tavalised hundid ja seetõttu inimestele kardetavamad vastased. Kui see on nii, kas ei toimu siis huntide keskel tasapisi selektsioon, mis viib varem või hiljem huntide taibukamaks muutumisele ja võibolla mõne päris libahundi-populatsiooni tekkele?

      Ma usun evolutsiooni ja looduse tasakaalu. Inimene on oma ülbuses esitand loodusele väljakutse. Inimese hybrisele peab loodus ükskord vastama nemesisega. Võibolla see tuleb huntide kaudu. Tõenäolisem siiski, et see tuleb mitmel viisil, et algab paljude uute ja vanade liikide pealetung inimesele. Bakterid ja viirused ongi alustand vastupealetungi. Nende evolutsioon on kõige kiirem. Siis peaks olema putukate, ämblikkude, usside, pärastpoole juba limuste, lindude ja imetajate kord.

      –

      Nii. Need olid hüpoteesid. Nüüd fakte. Ma olen lugejale võlgu autobiograafia ja autokarakteristika (kui sellist sõna on).

      Minu ema ja isa. Mind kandis ja sünnitas saksa lambakoer nimega Ursula ja minu isa oli – samuti saksa lambakoer – Stanko. Aga peale ema ja isa on mul veel looja – peremees, kes mu, nagu öeldakse, katseklaasis valmis konstrueeris. Mul oli olemas täpne aruanne sellest, mis geene ta ära võttis ja mida juurde pani. See kõik toimus juba muna- ja seemnerakus, enne viljastumist, natuke ka pärast seda. Aga aruande ma hävitasin – see ei tohi kellegi katte sattuda, kes võiks midagi sellist veel ette võtta. Kord see nagunii juhtub, aga mida hiljem, seda parem. Peremehel oli palju nippe ja leiutisi, mis lubasid tal teha, mida ta tegi. Ta oli geenius nii teoorias kui katsetehnikas.

      Muidugi viljastas ta ettevalmistatud muna- ja seemneraku katseklaasis. Sealt viidi mind Ursula emakasse, kus kasvasin ettenähtud kuuskümmend viis päeva. Kindluse mõttes olin ainus loode – nii oli mul rohkem ruumi ja minu arengut sai ultraheli aparaadi abil paremini jälgida. Ma olin peremehe esimene õnnestunud eksperiment – eelmised olid jäänd pooleli. Kui ta nägi, et midagi läheb viltu, katkestas ta koera raseduse. Ma arvan, et see oli õige. Aga see on eetiline küsimus ja mina ei tunne eetikas end üldse kodus. Eetika on inimese eetika, muudele elusolenditele on seal vähe ruumi jäetud. Mulle tundub inimeste eetika poolik, segane ja vasturääkivusi täis. Aga ma ei tunne kutsumust sellega tegelda, seda täiendada ja parandada. Ja kes mind kuulaks, kui katsuksin seda teha?

      Mu ema imetas ja lakkus mind nagu kõik koerad oma kutsikaid. Peremees aga hakkas minuga varsti tegelema. Ta mängis mulle linte inimeste kõne ja lauludega, ja niipea kui mul silmad lahti läksid, tõi ta mulle mänguasju ja pilte. Siis pani ta mind tuppa, kus oli palju asju – kausse, palle, konte, mänguloomi. Kui mõne juurde läksin ja seda puudutasin, kostis valjuhääldajast kohe asja nimi. Nii pidin ma hakkama õppima inimeste keelt, kõigepealt aga seda, et igal asjal on nimi. Hiljem näitas ta mulle eraldi minu jaoks tehtud videosid, kus on kujutatud mitmesuguseid juhtumeid kutsika elust, mille juurde öeldi sõnu ja lühikesi lauseid. Videodest õppisin, mida tähendab “kukkus vette”, “mängib palliga”, “sööb”, “joob”, “jookseb”, “haugub”, “ulub”, “magab” ja muud sellist. Paarikuuselt teadsin juba palju sõnu ja proovisin neid järele öelda. Siin muidugi oli mul suuri raskusi, aga kuidagi sain hakkama. Peremehe abiga töötasime välja omamoodi inimkutsika keele, millest tema aru sai. Seda keelt õppisin hiljem inimkeelele lähemale viima, kuid korralikult rääkima ei ole ma kunagi õppind. Kirjutada on mul kergem, isegi pliiatsiga, kui rääkida. Aga peremees konstrueeris häälemuundaja, mis muudab mu kõne päris normaalseks inimkõneks. Vahel mõtlen, et olen nagu raske händikäpiga inimene – eks neilgi on igasugu defekte, millest neid aitavad üle igasugu abivärgid – viimasel ajal muidugi suuresti elektroonilised.