Heureka. Eesti Keele Sihtasutus

– «Sa nagu ei hoolikski!»

      «Mis asjast, sinust?» – «Maailmast!»

      Negroni-kokteilid jäävad seisma.

      «Mis maailm… sa kardad… lihtsalt

      oma kõneoskuse pärast!» – «Kui loll…»

      …bhutto-bhutto-bhutto-bhutto…

      Benazir Bhutto on surnud.

      Hiljem, juba õigel pool Alpisid,

      hoiame teineteisel

      voodis ümbert kinni.

      Aasta on uus.

      See maa sõltub Vene gaasist,

      tuleb rõske ja ilmetu hommik.

      Me ei ütle mitte midagi

      ja see on kallis klišee.

      KAS TALVELEHED?

      See on jälle marketi parkla.

      Värviliste autode küljes

      laperdavad tuules

      sinimustvalged lipud

      ja mustkuldsed lindid.

      Kas sügis on käes?

      Kas see koht on mulle?

      Ja mis ikkagi pärast tuleb?

      PUNANE TULI, KALLISKIVI

      Ta pidurdab ja taipab

      palavikus, et see see ongi.

      Punane tuli, oo kalliskivi!

      Revolutsiooniline veri, mis

      ahvatles tedagi, põleb nüüd siin.

      Punane tuli, oo kalliskivi!

      Võrdsus ja vendlus hõõguvad

      lõpuks ülemaailmses rahvarubiinis:

      punane tuli, oo kalliskivi!

      Niimoodi luuakse maailma:

      enne on jaa ja siis tuleb ei.

      Punane tuli, oo kalliskivi!

      «Kui me kõik koos foori taha

      seisma jääme, näib peaaegu,

      et te armastate mind ja mina teid!»

      Küllap on ta jälle purjuspäi roolis,

      maailma värviline artikulatsioon

      ajab nutma, ja ta võtab kohalt.

      ABSOLUUTNE MONUMENT

      Kas ei tõkesta kõne esilolek selle tunnustamist, mis siiski samuti on ja saab kogetud?

– Hans-Georg Gadamer

      See päike ei paista

      päris neile, kellele

      ta ei paista.

      See vesi ei päästa

      kindlasti neid, keda

      ta ei päästa.

      See luuletus räägib

      nendest, kellest

      ta ei räägi.

      Ta meenutab,

      keda

      ei meenuta.