oli käes maikuu algus. Just tulpide õitsemise aeg. Väljas on ilus, aga mina pean siin olema. Elu on ebaõiglane. Minult on kõik ära võetud: kodu, perekond, laps ja elu. Ma olen tunnistatud vastutusvõimetuks ja pean kuni elupäevade lõpuni hooldekodus virelema. Siin pean ma vananema ja kannatama Heino vägistamist, kelle arvates olen mina tema naine. Üldse on hulludel väga arenenud sugutung. Intiimsed kohtumised toimuvad kõikvõimalikes kohtades. Ei lööda risti ette ka seitsmekümne aastaste mutikeste ees ja need on pärast isegi õnnelikud. Hooldekodu salanurgad on alatasa miilustajaid täis ja sanitarid ajavad neid sealt laiali.
Heino on suur ja tugev ja teistele ta mind ei anna. Ta kaitseb mind teiste meeste eest. Aksel tahtis mind ükskord hoovi tõmmata, aga Heino lõi talle kuklasse, mees kaotas teadvuse ja Aksel jättis mu rahule. Heino on üldse julm. Ta võib täitsa heast peast raevu minna ja siis kardavad teda kõik. Mari hoiatas juba teda, et kui ta vägivallatsemist ei lõpeta, on tema edasine saatus seotud Jämejala raskete hullude osakonnaga. Keldris ja ketis nagu hull peni. Aga Kernust Heino ära minna ei taha, sest siin olen mina, tema ainuke ja tõeline armastus selles elus. Vähemalt nii tema enda arvates. Tegelikult ma ei teagi, miks Heino üldse hooldekodus on. Tema õige koht oleks vanglas. Ükskord rääkis ta, et on kolm inimest tapnud. Ta tegi mendid lolliks ja nii saigi siia. Mendid on ju tohlakad, kes elust midagi ei taipa. Värdjakari, ütles Heino. Alguses oli ta olnud tollal Leningradi vanglataolises hullumajas, kuid sellest ei taha ta rääkida. Siis läheb Heino tigedaks ja hakkab põhjuseta karjuma. Enne kui ta siia maabus oli ta mitmes vanglas ja hooldekodus tilbendanud. Tema elu on olnud nagu mustlase särk ja juudi unenägu, ütleb ta ise, või oli see nüüd vastupidi.
Heino oli minu jaoks sigarette luninud ja me suitsetasime. Maie sai pahaseks ja käskis Heinol ära minna, sest siseruumides ei lubatud suitsetada. Sanitar säutsus tükk aega mu kallal ja tegi siis süsti. Ta ütles, et see aitab mul kiiremini paraneda, aga tegelikult viis mind peaaegu koomataolisse unne. Kaks päeva sain üksnes läbi hämu aru, mis mu ümber toimus. Kahjuks olid ka Maril vabad päevad ja ta ei teadnud, mida minuga tehti. Öösel tajusin, et olin mingil ajal paljas ja nägin Heino habetunud nägu, aga ma ei tundnud midagi. Ahmisin ainult õhku ja vajusin jälle teadmatusse. Hommikul valutasid mul mõlemad rinnad. Mees oli neid korralikult muljunud. Isegi nibud tulitasid.
Mari tegi mulle süsti ja mu pea muutus selgemaks.
„Te võite niimoodi inimese ära tappa!” karjus ta teisele õele ja kahele sanitarile, keda nägin uksel seismas. Nood vaikisid ehmunult. „Igatahes nii ma seda asja ei jäta!” kisas Mari. „Te uimastate inimese selleks ajaks, kui kontrollid tulevad, et ta ei saaks rääkida ega teie peale kaevata. See on alatu. Ma ütlen veel kord: kui selles hullumajas üldse kedagi normaalset on, siis võib see olla Tiina Räkk. Ma helistan sotsiaalministeeriumisse ja teie hakake endale uut töökohta vaatama.”
Mina olin ikka veel uimane ja väsinud. Tahtsin tõusta, kuid kukkusin voodite vahele. Mari aitas mind püsti ja talutas välja. Ta viis mu mõisa ette pingile istuma ja kattis mu jalad hommikumantliga kinni. Tundsin, kuidas soe päike näkku paistis ja naeratasin. Hea oli. Puhus soe tuul.
Mari poetas mulle pihku paki sigarette ja välgumihkli. Tänasin teda ja tundsin, kuidas naine mul käega üle juuste tõmbas. See oli nii armas. Kuidagi emalik. Oma emast ei taha ma midagi teada. Tema pärast ma siia sattusingi. Ma oleksin vabalt võinud kodus invaliidina elada, aga ema arvas, et mulle on ikkagi vaja meditsiinilist järelevalvet. Koos mu õega ajaski ta asja nii kaugele, et… Ühesõnaga – olgu muld talle kerge, sest juba viis aastat tagasi läks ta looja karja. Minu elus ei muutnud see midagi. Tervelt kaheksa aastat pole mind keegi vaatamas käinud. Mitte ainuski hing, isegi mu tütar Leili mitte. Mitte keegi. Ja siis tunnedki ühel hetkel, et oled kogu maailma peale vihane. Vihkad kõiki ja kõike. Sa tahaksid sülitada näkku nii meestele, naistele, lastele ja üldse kogu maailmale, sest sul pole midagi. Sa oled eikeegi. Sind polegi olemas. Ainult ühik arstide dokumentides ja vana hooldekodu hallitanud seinte vahel. Iga päev saad ettenähtud korrad oma lobi ja neli sigaretti päevas ning talud tuimalt hoolealuste omavahelist vägivalda ja Heinot, kes vägistab, kui vaid tuju tuleb. Võib-olla teeksid seda ka teised, nagu juhtus ühe kahekümneaastase tüdrukuga, kellel on keha kohta liiga suur pea ja töntsakad jalad. Neiu on nii loll, et ei saagi tegelikult aru, mis temaga toimub. Ta itsitab tobedalt ja laseb endaga teha, mida tahetakse. Hulludel meestel on neid soove aga palju.
Ma vihkan neid suuresilmalisi blondiine, kes mulle televiisorist vastu vaatavad, meestega koketeerivad ja siis oma lokke hõljutavad. Ma tahaksin lüüa neile jalaga keset nägemist ja segi pöörata nende ilusa näolapi, nii et veri tilguks ja nina asemel haigutaks ainult süfiliitiku mädane auk, et nende silmad oleksid paistes ja sinised nagu minul, kui ma ükskord Heinole vastu hakkasin ja ta mulle rusikaga vastu nina lõi. Tookord ei näinud ma kaks päeva midagi, sest laud olid kinni paistetanud. Valu oli meeletu ja ma olin hullumas. Nutsin ja ägasin ja pidasin plaani hooldekodust põgeneda. Ma kinnitasin arstile, et mu mõistus on korras ja nüüd saaksin ka iseseisvalt oma eluga hakkama, võiksin minna kusagile tööle ja hankida eluaseme. Hakata peale nullist, sest peale kange tahtmise polnud mul ju midagi, kuid arst ei kuulanud mind. Ta vangutas uskumatult pead ja oli veendunud, et pidevalt hullude keskkonnas olles, ei saa mu mõistus mitte paremuse poole pöörduda, pigem vastupidi. Ja kaevata polnud kellelegi. Keegi ei tahtnud isegi kuulda sellest, et olin hakanud depressioonist üle saama ja mu elujõu oli taastumas. Ravimid olin pikemat aega välja sülitanud, kuid pidin teesklema, et olen ikka pidevalt „tongi” all nagu teisedki skisod. Pidin edasi olema tundetu ja pooluimane. Mari oli toonud mulle ajalehti ja raamatuid ning ma lugesin neid. Ma ihkasin vabaneda mälestustest, unustada mehed, keda olin kunagi armastanud, isegi oma tütre tahtsin mälust kustutada. Mul polnud kedagi, kes oleks mind toetanud. Ka Mari ei saanud mind selles suhtes aidata, sest kui oled kord parandamatuks hulluks tembeldatud, siis jäid vastutusvõimetuks terveks eluks
Ma uinusin ja magasin vist kaua. Maie äratas mind. Ta oli hoopis teistsugune kui enne. Küsis, kas ma süüa tahan, aga ma ütlesin, et vist mitte. Siis avastasin, et sigaretipakk, mille Mari oli mulle andnud, oli ära varastatud. Seda lihtsalt polnud. Minu magamise ajal oli keegi hoolealustest pakile küüned taha ajanud. Vargus oli siin nii tavaline, kui sul endal midagi polnud. Ma puhkesin nutma.
„Mis juhtus?” küsis Maie.
Ma rääkisin talle oma õnnetusest. Maie viis mind õde-perenaise tuppa, kus hoiti hullukeste riidevarusid, voodipesu ja ka sigarette ning andis mulle omal vastutusel täiesti uue paki asemele. Seega võitsin veel kaks sigaretti, mis olin enne Mari antud pakist ära suitsetanud.
Kaks päeva hiljem istusin koos Mariga tema tööruumis, kus ta hoolealustega käsitööd tegi ja nende tegevust juhendas. Täna olin endast väljas, kuid ma ei tohtinud seda näidata. Isegi Marile mitte, kuigi usaldasin teda kõige rohkem. Õnneks olime ainult kahekesi.
„Ma lähen siit töölt ära,” kostis Mari.
„Miks?” Ma võpatasin ja vaatasin talle otsa. Olime ikkagi ühe mehe naised ja seega mingil määral lähedased.
„Ahti…” pomises Mari ja vaatas ukse poole. Koridorist kostis kõnekõminat.
„Mis Ahti?” ei saanud ma aru.
„Ta petab mind. Müün korteri Haibas maha ja kolin minema. Ma ei suuda enam siin olla. Tahan ära,” rääkis naine tundetult.
„Kuhu sa lähed?”
Mari mõtles natuke. Ta sügavpruunid silmad sädelesid salapäraselt. Aga võib-olla oli ta tõepoolest haldjas? Räägitakse ju, et inimeste keskel pidi haldjaid ja ingleid elama. Ma polnud neid kunagi elus veel kohanud, kuid kas Mari ei võiks neist minu elus esimene olla. Ta ju aitas mind.
„Esialgu tagasi Tallinnasse ja siis vist Tartusse,” vastas ta. „Tahan tegelda lastega. Olen ikkagi õpetaja haridusega.”
„Ah nii,” ühmasin ja langetasin pea. Pisar tuli silma. „Mina tahan ka…” hakkasin rääkima, ent vakatasin poolelt lauselt.
„Tahad ka ära minna,” lõpetas Mari.
Noogutasin. Muidugi tahan. Ma ei suuda enam siin elada. Eriti pärast kõike seda.
„Kuhu, sa rumaluke, lähed? Sul pole ju kohta sellel maamunal.