Tiit Sepa

Eelsoodumus armastada. Teine raamat


Скачать книгу

poeg,“ vastasin.

      „Meil võiks veel lapsi olla. Sa ei pea kasvatama võõraid,“ ütles Henno.

      „Ei pea ega kasvatagi. Erik kasvatab Oliveri, aga mulle on tema lapsed kalliks saanud ja ma hoian neid. Ma olen alati suurt perekonda igatsenud.“

      „Kõiki nelja?“ päris Henno silmi kissitades. Ta jõi veidi veini ja pani punakalt sillerdava pokaali tagasi lauale.

      „Oh issand küll!“ Ma ohkasin tüdinenult. „Kaks neist on juba suured. Mida sa pärid kogu aeg? Mulle meeldib mu elu, ma olen sellega rahul. Kõik ja jutul lõpp. Jäta mind nüüd rahule! Võta oma pudel ja mine ära. Ma ei taha, et sa enam siia tuled.“ Ma tõusin ja andsin Hennole pudeli.

      Õnneks oli Henno mõistlik. Ta võttis pudeli, aga pani siis tagasi lauale.

      „Las jääb parem sulle,“ kostis ta ja läks esikusse mantlit selga ajama. Mul oli hea meel, et ta viimaks siiski asjast aru sai. Kui muidugi sai.

      „Tiina, kas sa Eriku kõrvalt ka vahel mujalt noolid?“ küsis ta enne uksest välja minemist.

      „Tema kõrvalt pole seda vaja teha, aga mõne teise juures kohe kindlasti,“ vastasin ja saatsin ta minema. Toetasin korraks selja vastu ust, hingasin sügavalt sisse ja läksin kööki. Vahva, et Oliver meid vaatama tuli! Mul oli poisi tuleku üle tõesti hea meel.

      Siis helistas Leili. Ta kutsus meid kangesti enda poole külla. Mina polnud seal ausalt öeldes kordagi käinud, kuigi tüdruk oli juba paar kuud Ivari juures ja kahjuks ei tundnud ma Raplat ka nii palju, et oleksin teadnud, kus kandis Ivari maja oli. Rääkisin sellest Erikule.

      „Mina tean,“ vastas mees. „See pole siit eriti kaugel, taksot pole vaja võtta.“

      „Muidugi, sina tead meil alati kõike,“ tänitasin ja läksin riideid vahetama. Olin siiani veidi liimist lahti. Erik vaatas mind ja hakkas siis naerma. Huvitav, mis talle nalja tegi?

      Miks peab sellel talvel lumi selline olema, et niipea kui auto tuleb ja mina teelt kõrvale astun, olen kohe vööni lumes, Erik ja Oliver ainult põlvini? Kurat küll! Naised ei vannu, nagu ma kuulnud olen, aga mina teen seda küll, sest minus on ka üht-teist mehelikku.

      Erik jälgis mind itsitades ja tõdes siis:

      „Mehelikkust sinus muidugi on, seda ma ei salga, aga sinu naiselikkus on lausa võrratu.“

      „Pea lõuad!“ sisistasin lumest välja ronides ja oma ilusat punast mantlit lumest puhtaks rapsides.

      „Aga su intellektuaalsuses on mõningaid puudujääke,“ arvas Oliver viisakalt.

      Ma vaatasin suurte silmadega nagu leemur poisile otsa ega öelnud sõnagi. Pean vist tõesti hakkama oma sõnavara kohendama, mitte ropendama nagu Peterburi voorimees.

      Leili oli meile vastu tulnud ning teatas rõõmsalt:

      „Terve pere tahab näha, millised Ivari ämm ja äi välja näevad,“ seletas tüdruk.

      „Mida?“ küsisin. „Erik pole Ivari äi ja mina olen üks ropu suuga mutt.“

      „Ivar suhtub Erikusse kui minu isasse ja mina ei hakka teda ümber veenma Ma olen natukene rääkinud teie elust ja nad polegi väga imestunud. Elus juhtub ju kõike,“ seletas Leili. Täpselt samasugune valevorst nagu mina olin, kui oma tütre maha salgasin. Nüüd tegi tema Erikust endale isa.

      „Sinu isa saatsin ma tund aega tagasi enda juurest minema. Ta tahtis mind endale naiseks,“ ütlesin.

      Leili puhkes naerma. Lausa luksus. Jube lõbus! Mingid vanad kallimad tahavad mind enda juurde vägisi ära vedada ja tema naerab. On ikka plika, ma ütlen.

      „Kui mina olen sinu isa, siis on Oliver su vend,“ sõnas Erik rahulikult. Olle vaatas suurte silmadega Leilit ega saanud midagi aru: üks suur õde tal juba oli, mingi väike, pruunide silmadega nähvits ka ja kuidas neid siis nüüd korraga nii palju on?

      „Muidugi, vennake!“ itsitas Leili poissi emmates. Kõik muudkui kipuvad teda täna kallistama ja käperdama ning poiss tundis ennast veidi ebamugavalt.

      Väike Tanel oli Ivari süles ja esimese asjana kallistasin ma teda. Ma polnud jõudnudki Hennole öelda, et ta vanaisa on, aga ehk teab ta seda juba isegi. Ajasime riided seljast ja läksime Ivari töötuppa. See asus garaaži peal ja oli täis arvuteid, millest osa töötas ja osa mitte. Ma nägin, kuidas Oliveri silmad põlema läksid ja poiss esialgu tagasihoidlikult arvuteid uuris. Siis küsis ta üht-teist ja Ivar vastas poisile lahkesti. Varsti olid nad kahekesi ninapidi koos ja miski ei suutnud neid enam lahutada.

      Ivari vanemad kutsusid meid alla ja meie neljakesi – Tanel kaasa arvatud – läksime, aga Ivar ja Oliver ei lasknud end häirida, nemad jäid arvutite manu. All oli kaetud korralik õhtulaud, mille keskel põlesid isegi küünlad.

      Ivari vanemad olid soliidsed inimesed. Selgus, et noormehe isa oli arst ja ema õpetaja. Tundsin ennast ebamugavalt, sest minu haridustee oli Leili sünni tõttu pooleli jäänud ja pärast olin õhtukoolis pinki nühkinud. Läbi häda olin siiski keskhariduse kätte saanud. Õnneks lugesin ma raamatuid ja see andis mu haritusele midagi juurde, kuid loomulikult olin enamasti viibinud üsna lihtsakoelises seltskonnas ning ka see mõjutas minu enesehinnangut.

      „Mida sa pabistad,“ rahustas Erik mind. „Me oleme samasugused inimesed nagu nemad. Ka president on inimene kõikide oma puuduste ja voorustega. Tunne ennast vabalt. Kui sa millestki aru ei saa, siis ole vait, kuula ja nooguta. Kui oskad kaasa rääkida, siis räägi,“ õpetas Erik mind vaikselt ja mu tuju läks paremaks. Keemiast taipasin ma vähe, aga ega Ivari ema keemiast rääkima hakanudki. Rohkem olid meil teemaks lihtsad majapidamisasjad ja lapsed. Selle kohta oskasin minagi sõna sekka öelda. Esialgu natukene kramplik olemine muutus vabamaks ja meeldivamaks.

      Ivar ja Oliver tulid ka viimaks garaaži pealt alla.

      „Sellel poisil on imeline taip arvutite peale. Ma pean talle täna isegi maksma, sest ta tegi täiesti ise ühe arvuti korda. Mina poleks seda jõudnudki,“ kiitis Ivar.

      „Pole vaja,“ tõrjus Oliver, kuid võttis ikkagi noormehelt raha vastu ja pani selle taskusse. Anne ja Aivar (nii olid Ivari vanemate nimed) vaatasid mulle ootavalt otsa. Kes see poiss veel on? Pidin selgitama:

      „Oliver on Eriku noorem poeg,“ ütlesin.

      „Tähendab Leili vend või poolvend,“ järeldas ema.

      „Võib ka nii öelda,“ pomisesin. Pagana plika! Keerab jama kokku ja mina nüüd õiendagu, mõtlesin tusaselt.

      Leili oli ülemeelikus tujus ja togis Oliveri. Poiss ei osanud midagi öelda ja oleks tundnud ennast ilmselt äärmiselt ebamugavalt, kui ta poleks Ivari hoole all olnud.

      Raske on seletada inimestele, kes on kolmkümmend aastat koos elanud ja korralikult oma ainsat poega kasvatanud ning üheskoos kodu loonud, meie peremudelit, mis oli nii kirju ja segane, et ühe õhtuga seda lahti harutada oli võimatu. Nad poleks sellest aru saanud. Mina olin nende jaoks ainult kena välimusega tots, Leili ema, kuigi ka selles kippusid nad kahtlema, sest nägin veel üsna noor välja, ja Erik oli mees eikuskilt. Nad ei teadnud temast midagi, sest nad polnud tema kirjutatud raamatuid kunagi ei lugenud. Õnneks tõi kiire taibuga Ivar vanematele – otse söögilauda – sülearvuti ja näitas neile. Algul ei saanud nad midagi aru, kuid viimaks taipasid, et raamatud, mida poeg neile netist näitas, oli kirjutanud seesama mees, kes nende vastas blondi tibi kõrval istus, ja nende suhtumine meisse muutus kohe hoobilt paremaks. Haridus ja haritus olid siin peres väga tähtsad. Mina olen muidugi tobuke, aga Erik…! Tema juba oli keegi.

      Õhtuks olin nii väsinud, et pidin jalapealt magama jääma. Tahtsin koju minna ja koos Erikuga madratsile pugeda. Tavaliselt magas Oliver minu juures olles Leili diivanil, kuid nüüd palus ta isa käest luba siia jääda. Temal ja Ivaril oli arvutitega veel nokitsemist ja Oliver meeldis Ivarile. Ta ootas poisi kõrval, mida Erik ütleb. Erik oli tasase loomuga ja vaikne, kuid sisendas austavat suhtumist endasse ning tema sõnal oli kaalu. Kas oli tema pilgus midagi erilist või… Ma ei saanud aru. Ka mina tundsin teinekord temaga suheldes aupaklikkust, aga tema oli ju minu mees ja ma ei peljanud teda nagu võib-olla