teele sissesõiduhoovi poole, kusjuures ta ikkagi ei unustanud ise ennast, kui arvesse võtta tema pungil põue.
Varsti pärast tema äraminekut magas Akim jälle ahju peal nagu surnu… Ta ei ärganud isegi siis, vähemalt ei andnud märku, et on ärkvel, kui Jefrem umbes nelja tunni pärast tagasi tuli ja teda müksima ning äratama hakkas, äärmiselt segaselt lällutades, et kõik on juba ära sõitnud ja ümber kolinud, ikoonid on juba maha võetud ja ära sõitnud ja kõik on juba lõpetatud – ja et kõik otsivad teda, kuid et tema, Jefrem, tegi korralduse ja keelas ära jne. Ta ei lällutanud muide kaua. Naine toimetas ta jälle sahvrisse, ise aga heitis tuppa lavatsile, tulivihane niihästi oma mehe kui ka külalise peale, kelle tõttu mees oli «jooma kukkunud»… Aga kui ta harjunud kombel õige varakult ärkas ja pilgu ahju peale heitis, ei olnud seal enam Akimi… Kuked ei olnud veel teist korda kirenud ja öö oli alles nii pime, et ainult taevas hahetas õige pisut otse pea kohal, äärtel aga uppus täielikult pimedusse, kui Akim juba köstrimaja väravast välja astus. Tema nägu oli kahvatu, kuid ta vaatas teraselt ringi ja tema kõnnak ei reetnud purjusolekut… Ta läks oma endise elupaiga – sissesõiduhoovi poole, mis nüüd oli juba lõplikult uue peremehe, Naumi valdusse üle läinud.
Ka Naum ei maganud sel ajal, kui Akim vargsi Jefremi majast lahkus. Ta ei maganud; lambakasukas külje alla laotatud, lamas ta riietega pingil. Mitte südametunnistus ei piinanud teda – ei! ta oli imekspandavalt külmavereliselt hommikust saadik Akimi kogu majakraami pakkimise ning ülekolimise juures viibinud ja korduvalt juttu alustanud Avdotjaga, kes oli niivõrd masendatud, et ei teinud talle etteheiteidki… Naumi südametunnistus oli rahulik, kuid teda hoidsid ärkvel mitmesugused oletused ja arvestused. Ta ei teadnud, kas tal on õnne uuel alal: ta ei olnud kunagi sissesõiduhoovi pidanud – ja üldse polnud tal oma kodukollet olnud. «Algus on hea,» mõtles ta, «mis edasi saab…» Kui õhtu eel viimane vanker Akimi varaga oli ära saadetud (Avdotja läks nuttes selle järel), vaatas ta kogu majapidamise üle, kõik koomitsad, keldrid, kuurid, ronis pööningule, käskis korduvalt oma sulastel hästi hoolega valvet pidada, aga kui oli pärast õhtusööki üksi jäänud, ei tulnud tal und. Sel päeval ei olnud juhuslikult ühtki öömajalist ja see rõõmustas teda väga. «Homme tuleb tingimata koer osta, hästi kuri, möldri käest. Need viisid enda oma ära,» rääkis ta iseendale, unetult külge keerates, ja tõstis järsku kärmesti pea… Talle tundus, nagu oleks keegi akna tagant mööda läinud… Ta jäi kuulatama… Ei midagi. Ainult kilk siristas aeg-ajalt tasakesi ahju taga, kuskil krõbistas hiir ja oli kuulda tema enda hingamist. Tühjas toas valitses vaikus. Väike klaasist lambike, mille ta oli jõudnud nurka ikooni ette riputada, heitis tuhmi kollast valgust… Ta laskis pea tagasi vajuda.
Siis kuuldus jälle, nagu oleks värav kriuksatanud, seejärel raksatas veidi põimtara… Ta ei pidanud vastu, kargas püsti, avas teise tuppa viiva ukse ja hõikas tasakesi: «Fjodor, kuule, Fjodor!» Keegi ei vastanud talle…
Ta astus vöörusesse ja pidi peaaegu kukkuma, komistades põrandal maas lamavale Fjodorile. Läbi une ümisedes hakkas sulane end liigutama. Naum raputas ta ärkvele.
«Mis on, mis lahti?» alustas Fjodor.
«Ära karju, ole vait,» lausus Naum sosinal. «Küll aga magate, põrgulised! Kas sa midagi ei kuulnud?»
«Ei kuulnud,» vastas too. «Mis siis on?»
«Kus teised magavad?»
«Magavad seal, kus kästud… Kas on midagi?..»
«Pea suu, tule minu järel.»
Naum avas tasakesi vöörusest õue viiva ukse… Õues oli väga pime… varjualuseid ja nende poste võis aimata ainult selle järgi, et nad mustendasid veel tumedamalt keset pilkast pimedust…
«Vahest paneks laterna põlema?» lausus Fjodor tasasel häälel.
Kuid Naum lõi käega ja pidas hinge kinni… Algul ei kuulnud ta midagi peale nende ööhäälte, mida asustatud kohas võib peaaegu alati kuulda: hobune krõmpsutas kaeru, siga ruigatas korraks nõrgalt läbi une, kuskil norskas inimene; kuid äkki ulatus tema kõrvu mingi kahtlaue kobin, mis kostis üsna õue lõpust tara äärest…
Seal näis keegi liikuvat ja justkui hingavat või puhuvat… Naum vaatas üle õla Fjodori poole, astus ettevaatlikult trepist alla ja hakkas kobina poole minema… Paar korda ta peatus, kuulatas ja jätkas jälle hiilimist… Järsku ta võpatas… Kümne sammu kaugusel, pilkases pimeduses, lõi eredalt punetama tulitäpp: see oli hõõguv süsi, ja otse söe juures tuli hetkeks nähtavale kellegi pruntis huultega osa näost… Kiiresti ning käratult, nagu kass hiire kallale, tormas Naum tule poole… Kähku maast üles tõustes sööstis talle vastu pikk kogu ja oleks ta peaaegu jalust maha löönud ning tema käte vahelt välja lipsanud, kuid ta klammerdus kogu jõust selle kogu külge «Fjodor, Andrei, Petruška!» hüüdis ta täiest kõrist. «Ruttu siia, siia, sain kätte kurjategija, süütaja…» Mees, kelle ta oli kinni kahmanud, rabeles ja viskles kõvasti kuid Naum ei lasknud teda lahti Fjodor kargas talle otsekohe appi.
«Latern, ruttu latern! Jookse too latern, ärata teised üles, ruttu!» hüüdis talle Naum. «Senikaua saan ma temaga üksi hakkama: ma istun tema peal… Ruttu! Ja võta tema sidumiseks vöö kaasa.»
Fjodor ruttas majja. Mees, keda Naum kinni hoidis, jättis järsku rabelemise…
«Nagu näha, on sulle vähe naisest, rahast ja majapidamisest, – ka mind tahad hukka saata,» hakkas ta kõlatult rääkima.
Naum tundis ära Akimi hääle.
«See oled siis sina, vennike,» sõnas ta. «No oota sa!»
«Lase lahti,» ütles Akim. «Või ei ole sulle ikka veel küllalt?»
«Küll ma homme kohtu ees näitan sulle, kuidas mulle küllalt on…» Ja Naum surus Akimi veel kõvemini oma käte vahele.
Tulid joostes sulased kahe laterna ja nööriga…«Siduge ta kinni!» käsutas Naum järsult. Sulased haarasid Akimi, tõstsid ta üles, sidusid tal käed selja taha… Üks neist pidi juba vanduma hakkama, kuid tundis siis sissesõiduhoovi endise peremehe ära, jäi vait ja ainult vaatas teistele otsa.
«Näed sa, näed sa,» kordas sel ajal Naum laternaga maapinda valgustades, «ka söed on potis – vaadake, terve tuki on potis kaasa toonud, tarvis välja uurida, kust ta selle poti sai… ja oksi on valmis murdnud…» Ja Naum trampis jalaga hoolikalt tuleaset. «Otsi ta läbi, Fjodor,» lisas ta, «kas tal ehk ei ole veel midagi.»
Fjodor kobas ja kompas Akimi, kes seisis liikumatuIt, pea elutult rinnale vajunud.
«Nuga on,» lausus Fjodor Akimi põuest vana kööginuga välja tõmmates.
«Ehee, kulla mees, näe, mida sina plaanitsesid!» hüüatas Naum. «Mehed, teie olete tunnistajad… ta tahtis mind ära tappa, maja põlema pista… Pange ta hommikuni keldrisse luku taha, sealt ei lipsa ta minema… Ma ise valvan teda terve öö, hommikul varavalgega toimetame ta ispravniku juurde… ja teie olete tunnistajad, kuulete?»
Akim tõugati keldrisse, uks löödi tema järel kinni… Naum pani ukse juurde valvama kaks sulast ega heitnud ka ise magama.
Kui Jefremi naine nägi, et tema kutsumata külaline on läinud, asus ta süüa tegema, ehkki väljas alles vaevalt koitma hakkas… Oli pühapäev. Ta kükitas ahju ette süüdet võtma ja nägi, et keegi oli sealt juba süsi välja kraapinud; hakkas pärast nuga otsima – ei leidnud nuga; lõpuks nägi oma neljast potist ühe puudu olevat. Jefremi naist ei peetud asjata taibukaks naiseks. Ta jäi natukeseks mõttesse, jäi mõttesse ja läks siis sahvrisse mehe juurde. Raske oli tal meest ärkvele saada ja veel raskem talle selgeks teha, milleks teda äratati… Kõige peale, mis köstriemand talle rääkis, vastas Jefrem ikka ühte ja sedasama:
«Läks ära – ja tühi temaga… mis mul sellest? Viis ära noa ja poti – ja tühi temaga… mis mul sellest?»
Viimaks tõusis ta siiski üles, ja kui oli naise tähelepanelikult ära kuulanud, jõudis otsusele, et see on paha lugu ja et seda ei või niiviisi jätta.
«Jah,» kinnitas köstriemand, «paha lugu. Sedasi