on imeilus nägu, mr. Gray. Ärge kortsutage kulmu. See on tõesti nii. Ja Ilu on üks Geeniuse vorme – muidugi on ta Geeniusest kõrgem, sest ta ei vaja mingit seletust. Ta on üks maailma suuri tõdesid nagu päikesepaiste, kevad või selle hõbedase merekarbi peegeldus tumedas vees, mida nimetame kuuks. Temas pole küsitavusi. Temal on oma jumalik valitsemisõigus. Ta ülendab luuleks need, kes teda omavad. Te naeratate? Ah, kui te ta kord kaotate, siis ei naerata te enam Sagedasti öeldakse, et Ilu olevat pinnaline. Võib-olla on see nii. Aga vähemalt pole ta nii pinnaline kui Mõte. Minule on Ilu imede ime. Ainult pealiskaudsed inimesed ei otsusta välimuse järgi. Maailma tõeline müsteerium on nähtav, mitte nähtamatu Jah, mr. Gray, jumalad on olnud teile armulised. Aga mida jumalad annavad, selle võtavad nad ruttu tagasi. Teil on ainult mõni aasta aega, mil võite elada tõeliselt, täielikult, sisurikkalt. Koos noorusega kaob ka teie ilu ja siis märkate äkki, et elul pole teie jaoks enam uhkeid võite või peate siis rahulduma nende tühiste võitudega, mis teie mineviku mälestuste valgusel tunduvad kibedamad kui kaotused. Iga kahanev kuu lähendab teid millelegi kohutavale. Aeg on teile kade ja peab sõda teie liiliate ja rooside vastu. Te koltute, teie palged langevad auku, silm läheb töntsiks. Te kannatate hirmsasti… Ah! kasutage oma noorust, kuniks ta teil on. Ärge raisake oma päevade kulda, kuulates neid väiklasi hingi, kes püüavad lappida oma lootusetut nurjangut, või pillates oma elu neile, kes on rumalad, madalad ja vulgaarsed. Need kuulutavad meie ajastu haiglasi eesmärke, valeideid. Elage! Elage seda imelist elu, mis teis on! Ärge laske midagi endast mööda minna. Otsige vahetpidamata uusi elamusi. Ärge kartke midagi… Uus hedonism – see ongi see, mida meie aastasada vajab. Võiksite olla tema nähtav võrdkuju. Teie olete niisugune isiksus, kellele miski pole võimatu. Üheks hooajaks kuulub maailm teile Meie kohtumise silmapilgul nägin, et te pole sellest üldse teadlik, mis te tõeliselt olete ja mis te tõeliselt olla võiksite. Kuna teis oli nii palju seda, mis mind võlus, siis tundsin, et pean teile rääkima midagi teist endast. Mõistsin, kui traagiline see oleks, kui te kaotsi läheksite. Sest teie noorus kestab nii üürikest aega – nii üürikest aega. Lilled nurmedel närtsivad, aga nad õitsevad uuesti. Kuldnõreti on järgmise aasta juunis niisama kollane kui praegu. Kuu aja pärast puhkevad elulõngal purpurpunased tähed ja aasta aasta järel kannab ta lehtede roheline öö ikka jälle oma purpurpunaseid tähti, Ent meie ei saa oma noorust kunagi tagasi. Rõõmutuige, mis lööb meis kahekümneselt, loidub. Meie liikmed muutuvad jõuetuks, meie meeled nürinevad. Me mandume võikaiks nukkudeks, keda kummitavad mälestused kirgedest, mille ees me liigset hirmu tundsime, ja haruldased kiusatused, millele me ei julgenud anduda. Noorus! Noorus! Maailmas pole midagi muud kui vaid noorus!
Dorian Gray kuulas, silmad imestusest pärani. Sirelioks langes ta käest sõmerale. Karvane mesilane tuli ja sumises silmapilguks selle ümber. Siis hakkas ta ronima tillukeste õite ovaalsel tähisel keral. Noormees vaatles mesilast selle erilise huviga, mida me tunneme tühiste asjade vastu, kui tähtsad asjad meid kohutavad, või kui meid erutab mõni uus tundmus, millele me ei leia väljendust, või kui mõni hirmutav mõte äkki vallutab meie aju ja sunnib meid alistuma. Natukese aja pärast lendas mesilane minema. Noormees nägi teda ronivat tüürose kassitapu tähnilisse õiekarikasse. Õis näis võpatavat ja hõljus siis tasakesi edasi-tagasi.
Äkki ilmus kunstnik ateljee uksele ja kutsus neid kiirete viibetega majja tagasi. Nad vahetasid pilke ja naeratasid.
«Ma ootan,» hüüdis Hallward. «Tulge sisse. Valgus on praegu haruldane, ja te võite oma klaasid kaasa võtta.»
Nad tõusid ja hakkasid koos mööda aiateed tagasi lonkima. Kaks rohelise-valgekirjut liblikat lendles neist mööda ja aianurgas pirnipuul hakkas laulma rästas.
«Kas olete rahul, et mind kohtasite, mr. Gray?» ütles lord Henry oma kaaslase poole vaadates.
«Jah, praegu olen ma rahul. Tahaksin ainult teada, kas ma ka edaspidi alati selle üle rõõmustan?»
«Alati! See on hirmus sõna. See ajab mulle judinad peale. Naised armastavad kangesti seda kasutada. Nad rikuvad ära iga romaani, püüdes seda igavesti kestma panna. Pealegi on see mõttetu sõna. Ainus erinevus üürikese kapriisi ja elupikkuse kire vahel on see, et kapriis kestab pisut kauem.»
Ateljeesse astudes pani Dorian Gray käe lord Henry käsivarrele. «Sel juhul olgu meie sõprus ainult kapriis,» lausus ta iseenda julgusest punastades, astus siis poodiumile ja võttis jälle endise asendi.
Lord Henry laskus avarasse korvtooli ja vaatles noormeest. Vaikust segasid ainult pintslitõmbed ja – löögid lõuendil või siis taganes Hallward aeg-ajalt paari sammu võrra, et oma tööd kaugemalt vaadata. Längus päikesekiirtes, mis lahtisest uksest sisse voogasid, tantsis kuldne tolm. Kõigel tundus lasuvat rooside raske lõhn.
Umbes veerand tunni pärast jättis Hallward maalimise, silmitses tükk aega Dorian Grayd ja siis tükk aega pilti, sealjuures suure pintsli vart närides ja kulmu kortsutades. «Ta on täiesti valmis,» hüüdis ta lõpuks ja kummardus, et suurte punaste tähtedega lõuendi vasakusse nurka oma nime kirjutada.
Lord Henry astus lähemale ja uuris pilti. See oli tõepoolest haruldane kunstiteos ja sealjuures imeliselt sarnane.
«Armas sõber, soovin teile südamest õnne,» ütles ta. «See on nüüdisaja parim portree. Mr. Gray, tulge vaadake ise ka.»
Poiss võpatas, nagu unenäost äratatud. «On see tõesti valmis?» pomises ta poodiumilt maha astudes.
«Täiesti valmis,» kinnitas kunstnik. «Ja te poseerisite täna suurepäraselt. Ma olen teile väga tänulik.»
«See on puhtalt minu teene,» ütles lord Henry vahele. «Eks ole, mr. Gray?»
Dorian ei vastanud, vaid läks sõnatult pildi ette ja vaatas seda. Maali nähes tõmbus ta tagasi ja silmapilguks tõusis ta palgesse heameelepuna. Silmadesse ilmus rõõmuhelk, nagu näeks ta end esimest korda. Ta seisis liikumatult ja täis imestust, uduselt aimates, et Hallward räägib temaga, kuid taipamata sõnade mõtet. Omaenda ilu tunnetus valdas teda nagu ilmutus. Ta polnud seda kunagi varem tajunud. Basil Hallwardi meelitussõnad olid tundunud ainult sõpruses öeldud ilusate liialdustena. Ta oli neid kuulanud, nende üle naernud, nad unustanud. Need ei olnud ta loomust mõjutanud. Siis aga tuli lord Henry Wotton oma imeliku nooruse kiidulauluga, oma hirmsa hoiatusega nooruse kaduvusest. See oli teda erutanud ja nüüd, iseenda ilu varju vaadeldes taipas ta äkki kogu jutu tegelikku sisu. Jah, kord tuleb päev, kus ta nägu on kipras ja kortsus, silmad tuhmid ja värvita, nõtke keha vaevatud ja moondunud. Kord kaob puna ta huulilt ja kuld põgeneb tema juustelt. Elu, mis arendab ta hinge, hävitab ta keha. Ta muutub hirmsaks, võikaks ja kohmakaks.
Kui ta sellele mõtles, läbis teda kibe valuhoog nagu noapiste ja pani iga õrna kiu ta kehas värisema. Ta silmade sina tumenes ametüstiks ja neid looris pisarate udu. Ta tundis, nagu suruks kellegi jäine käsi ta südamele.
«Kas teile ei meeldi?» hüüdis Hallward viimaks, sest teda riivas pisut noormehe vaikimine, mille tähendust ta ei mõistnud.
«Muidugi meeldib,» ütles lord Henry. «Kellele see siis ei meeldiks? See on üks tänapäeva kunsti suurteoseid. Pakun teile selle eest kõik, mida te iganes küsite. Ma pean ta endale saama.»
«See pole minu, Harry.»
«Kelle siis?»
«Doriani muidugi,» vastas kunstnik.
«Sel poisil on õnne.»
«Kui kurb see on!» pomises Dorian Gray, ikka veel üksisilmi oma portreed vaadates. «Kui kurb see on! Mina jään vanaks, lähen hirmsaks, koledaks. See pilt jääb aga igavesti nooreks. Ta ei saa kunagi vanemaks, kui on sel tänasel juunipäeval… Kui see ometi vastupidi oleks! Oleksin mina see, kes alati nooreks jääb, portree aga vananeks! Selle eest selle eest annaksin kõik! Jah, kogu ilmas pole midagi, mida ma selle eest ei annaks! Annaksin selle eest oma hinge!»
«Vaevalt teile niisugune lahendus meeldiks, Basil,» hüüdis lord Henry naerdes. «See oleks teie teosele raske.»
«Vaidleksin sellele väga tõsiselt vastu, Harry,» ütles Hallward.
Dorian Gray pöördus ümber ja vaatas talle otsa. «Seda ma usun, Basil. Te armastate oma kunsti rohkem kui oma sõpru. Mina ei