Kaunitarid. Anton Tšehhov

>

      KAUNITARID

I

      Mäletan, kui ma alles V või VI klassi gümnasist olin, sõitsin vanaisaga Doni oblasti Bolšaja Krepkaja külast Rostovi Doni ääres. Oli leitsakuline, ängistavalt igav augustipäev. Palavuse ja kuiva, kuuma tuule tõttu, mis meile tolmupilvi vastu kihutas, kippusid silmad kinni vajuma ja kuivas suu. Polnud tahtmist ei vaadata, ei rääkida ega mõtelda, ja kui tukkuv hobusemees, väikevenelane Karpo, hobust lüüa ärgitades piitsaga mulle vastu nokkmütsi laksas, ma ei protesteerinud, ei teinud häältki, ainult vaatasin poolunest ärgates nukralt ning vaguralt kaugusse: kas ehk läbi tolmu ei paista küla? Hobuste söötmiseks me peatusime suures armeenia külas Bahtši-Salahhis vanaisale tuttava rikka armeenlase juures. Ma ei ole oma elus näinud midagi karikatuursemat kui see armeenlane. Kujutlege väikest paljaks pöetud pead tihedate allarippuvate kulmudega, linnunokataolise ninaga, pikkade hallide vurrude ja laia suuga, millest ulatub välja pikk murelipuust piibupits. See pea on oskamatult kleebitud kõhetu, küüraka kere külge, mis on riietatud fantastilisse kostüümi: punasesse kuuejupatsisse ja laiadesse helesinistesse kottpükstesse. Liikus see kogu harkisjalu ja tuhvlitega sahistades, rääkis piibupitsi suust võtmata ja käitus ehtarmeenialiku väärikusega: ei naeratanud, pungitas silmi ja püüdis oma külalistest võimalikult vähe välja teha.

      Armeenlase tubades ei olnud tuult ega tolmu, kuid oli niisama ebameeldiv, lämmatav ning igav kui stepis ja teelgi. Mäletan, ma istusin tolmununa ja leitsakust roidununa nurgas rohelisel kirstul. Värvimata puust seinad, mööbel ja ookriga kaetud põrandad levitasid päikesest kuumutatud puu lõhna. Kuhu ka ei vaataks, kõikjal kärbsed, kärbsed, kärbsed… Vanaisa ja armeenlane ajasid poolel häälel juttu karjatamisest, ühiskarjamaast ja lammastest… Ma teadsin, et nüüd kulub terve tund samovari ülespanemiseks, et vanaisa joob vähemalt tund aega teed ja pöörab siis paariks-kolmeks tunniks magama, et mul läheb veerand päeva ootamisele, millele järgnevad jälle palavus, tolm, raputavad teed. Ma kuulasin kahe hääle pominat ja mulle hakkas tunduma, et ma näen armeenlast, nõudekappi, kärbseid, aknaid, millest kuum päike sisse paistab, juba ammuilma ja lakkan neid nägemast väga kauges tulevikus, ja mind valdas viha stepi, päikese ja kärbeste vastu…

      Rätikuga väikevenelanna tõi tuppa kandiku lauanõudega, seejärel samovari. Armeenlane astus ruttamata esikusse ja hüüdis:

      «Mašja! Tule kalla teed! Kus sa oled? Mašja!»

      Kuuldusid kiired sammud, ja tuppa astus umbes kuueteistkümneaastane tütarlaps, lihtne sitskleit seljas ja valge rätik peas. Nõusid pestes ja teed kallates seisis ta seljaga minu poole ja ma märkasin ainult, et ta oli peenikese pihaga, palja jalu, ja et ta väikseid paljaid kandu katsid madalale lastud püksid.

      Peremees kutsus mind teed jooma. Laua äärde istudes vaatasin ma mulle teeklaasi ulatavale tütarlapsele näkku ja tundsin järsku, nagu oleks tuul mu hingest läbi puhunud ja sealt kõik päeva muljed ühes nende igavuse ja tolmuga minema pühkinud. Ma nägin kõigist ilmsi või unes nähtutest kõige kaunima näo hurmavaid jooni. Mu ees seisis kaunitar, ja ma tajusin seda esimesest pilgust, nagu tajun välku.

      Olen valmis vanduma, et Maša või, nagu isa teda kutsus, Mašja, oli tõeline kaunitar, kuid tõestada seda ma ei oska. Mõnikord on nii, et pilved tunglevad korratult silmapiiril ja nende taha peitunud päike annab neile ja taevale kõikvõimalikke värvitoone: purpurpunase, oranži, kuldse, lilla või määrdunud roosa; üks pilv sarnaneb mungaga, teine kalaga, kolmas türklasega, kel on turban peas. Kuma on haaranud kolmandiku taevast, sädeleb kirikuristil ja härrastemaja aknaklaasidel, helgib vastu jões ja veeloikudes, väreleb puudel; kaugel-kaugel eha foonil lendab kuhugi ööbima metspartide parv… Ja lehmi ajav karjapoiss, kalessis üle tammi sõitev maamõõtja ja jalutavad härrased – kõik vaatavad loojangut ja kõik nad leiavad, et see on kole ilus, aga keegi ei tea ega oska öelda, milles peitub siin ilu.