ning kümmekond osavat vene suli endale aastate jooksul taskusse miljoneid. Ning teistsugust eesmärki, teistsugust mõtet polegi selles töös, millele valmistumiseks ma raiskasin parema poole oma elust.»
«Noh, see on juba mõnevõrra naljakaski, Andrei Iljitš,» ütles doktor, pöördudes pimedas näoga Bobrovi poole. «Te nõuate, et mingid kodanlased hakkaksid juhinduma oma tegudes humaansuse ideedest. Sellest peale, kui maailm eksisteerib, juhib kogu arengut kõht, teisiti pole see kunagi olnud ega saagi olema. Kuid asja olemus seisab ju selles, et te võite kodanlaste peale sülitada, sest te seisate neist palju kõrgemal. Kas teile ei piisa mehisest ja uhkest teadmisest, et teie, väljendudes ajalehtede juhtkirjade sõnadega, tõukate edasi «progressi võiduvankrit»? Kurat võtaks! Aurikukompaniide aktsiad annavad hiiglasuuri dividende, ent kas see takistab meid Fultonit inimkonna heategijaks pidamast?»
«Ah, doktor, doktor!» Bobrov krimpsutas pahaselt nägu. «Te pole täna tõenäoliselt Zinenkode perekonda külastanud, kuid teie suu läbi kuulen ma nende elutarkust. Jumalale tänu, mul ei tarvitse vastuväiteid kaugelt otsida, sest ma purustan teid praegu teie enda lemmikteooriaga.»
«See tähendab, missuguse teooriaga?.. Lubage… mulle ei meenu mingit sellist teooriat… tõsijutt, tuvike, ei meenu… oleksin nagu unustanud…»
«Unustanud? Aga kes karjus siin, sellelsamal diivanil, vaht suu ääres, et meie, insenerid ja leiutajad, viime oma leiutustega ühiskondliku elu pulsi palavikulise kiiruseni? Kes võrdles seda elu looma seisukorraga, kes on pandud hapnikuga täidetud purki? Oo, ma mäletan väga hästi, missuguse kahekümnenda sajandi laste, neurasteenikute, hullumeelsete, liigväsinute ja enesetapjate õudse nimekirja te neilesamadele inimsoo heategijatele näkku viskasite. Telegraaf, telefon, rongid, mis kihutavad sada kakskümmend versta tunnis, ütlesite teie, on vähendanud kauguse miinimumini – hävitanud selle… Aeg on nüüd niivõrd kallis, et varsti hakatakse ööd päevaks muutma, sest juba praegu on tunda vajadust selle kahekordistatud elu järele. Tehingu sõlmimine, milleks varem kulus mitu kuud, viiakse nüüd lõpule viie minutiga. Kuid ka see kuratlik tempo ei rahulda enam meie kärsitust… Varsti hakkame me üksteist nägema juhtmete kaudu sadade ja tuhandete verstade taha… Kuid kõigest viiskümmend aastat tagasi pidasid meie esivanemad, valmistudes maalt kubermangulinna sõitma, kiirustamata kodust jumalateenistust ja asusid teele toiduvarudega, millest jätkuks tervele polaarekspeditsioonile… Ning me tormame tuhatnelja üha edasi ja edasi, kurdiks löödud koletislike masinate mürinast ja raginast, ogaraks muutunud pöörasest kihutamisest, rikkis närvidega, moonutatud maitsetega ja tuhandete uute haigustega… Mäletate, doktor? Kõik need on teie enda sõnad, kasutoova progressi eestvõitleja!»
Doktor, kes oli juba mitu korda asjatult katset teinud vahele segada, kasutas ära hetkelise pausi Bobrovi sõnadevalingus.
«No jah, no jah, kullake, seda kõike olen ma rääkinud,» lausus ta kiiresti, kuid veidi ebakindlalt. «Ma kinnitan seda veel praegugi. Kuid peab ju, kullake, nii-öelda kohanema. Kuidas siis teisiti elada saab? Igas elukutses on neid libedaid punktikesi. Kui võtta, näiteks, kas või meid, arste… Te arvate, et meil on kõik niisama selge ja hea nagu raamatutes? Kuid meil pole ju absoluutselt mingeid kindlaid teadmisi muus kui kirurgias. Me leiutame uusi arstimeid ja süsteeme, kuid unustame hoopis, et tuhande organismi hulgas ei leidu kahtegi, mis sarnaneksid kas või pisutki oma vere koostise, südametegevuse, pärivuse tingimuste ja veel kurat teab mille poolest! Me oleme kõrvale läinud ainukeselt õigelt terapeutiliselt teelt – metsloomade ja soolapuhujate arstiteadusest – , oleme farmakopöa üle ujutanud igasuguste kokaiinide, atropiinide ja fenatsetiinidega, kuid omal ajal kahe silma vahele jätnud, et kui anda lihtinimesele puhast vett ja veenda teda uskumapanevalt, et see on tugevasti mõjuv arstim, siis saab lihtinimene terveks. Üheksakümnel juhul saja hulgast meie praktikas aga aitab muide üksnes see kindel, meie professionaalse, preesterliku eneseusaldusega sugereeritud usk. Te ei usu? Üks hea arst ja samal ajal tark ning aus inimene tunnistas mulle üles, et kütid arstivad koeri palju ratsionaalsemalt kui meie inimesi. Neil on üks vahend – käokuld. Erilist kahju see ei tee, vahel sekka siiski aitab… Eks ole tõsi, kullake, meeldiv pilt? Kuid siiski, ka meie teeme, mis suudame… Ei saa, mu kallis, teisiti: elu nõuab kompromisse… Teinekord kas või oma kõiketeadva auguri näoga, aga ikkagi kergendad ligimese kannatusi. Ja aitäh sellegi eest.»
«Jah, kompromissid kompromissideks,» väitis Bobrov sünge tooniga, «kuid teie võtsite siiski täna Massalski müürsepal luukillud ajust välja…»
«Ah, kullake, mis tähendab üks kordaseatud pealuu? Mõtelge, kui paljusid suid teie toidate ja kui paljudele kätele tööd annate. Juba Ilovaiski ajaloos onkirja pandud, et «tsaar Boriss, soovides võita rahvahulkade poolehoidu, korraldas nälja-aastail ühiskondlike hoonete ehitamist». Midagi selletaolist… Arvake nüüd kokku, missugust kolossaalset kasu toote teie…»
Viimaste sõnade juures paiskus Bobrov nagu nähtamatust tõukest püsti ja istus kiiresti voodiservale, ulatamata paljaste jalgadega põrandani.
«Kasu?!» hüüdis ta raevunult. «Te räägite minule kasust? Sel juhul, kui juba teha kasu ja kahju lõppkokkuvõtteid, siis, lubage, ma esitan teile väikese lehekülje statistikast.» Ning ta alustas ühetasase, terava tooniga, nagu oleks ta kõnelnud kateedrilt: «Ammu on teada, et töö maagi- ja söekaevandustes, metallitehastes ja suurtes vabrikutes lühendab töölise elu umbes veerandi võrra. Ma ei kõnele õnnetusjuhtumitest või üle jõu käivast tööst. Teile kui arstile peaks minust palju paremini teada olema, kui suur protsent langeb süüfilise, joomise ja neis neetud barakkides ja muldonnides virelemise koletislike tingimuste arvele… Oodake, doktor, enne kui vastu vaidlete, tuletage meelde, kui palju te olete kohanud vabrikutes töölisi, kes on vanemad kui nelikümmend-nelikümmend viis aastat? Mina pole üldse kohanud. Teiste sõnadega, see tähendab seda, et tööline annab ettevõtjale kolm kuud oma elust aastas, nädala kuus, või lühemalt, kuus tundi päevas… Kuulake nüüd edasi… Meil hakkavad kuue kõrgahju juures töötama kuni kolmkümmend tuhat töölist – tsaar Boriss ei näinud tõenäoliselt selliseid arve uneski! Kolmkümmend tuhat inimest, kes kõik ühtekokku nii-öelda põletavad ööpäevas maha sada kakskümmend tuhat tundi oma isiklikku elu, see tähendab seitse ja pool tuhat päeva, see tähendab lõpuks – kui palju aastaid see välja teeb?»
«Umbes kakskümmend aastat,» vastas doktor pärast lühikest vaikust.
«Umbes kakskümmend aastat ööpäevas!» hüüdis Bobrov. «Kaks ööpäeva tööd õgivad terve inimese. Kurat võtaks! Te mäletate piiblist, et mingid assüürlased või moabi rahvas tõid oma jumalatele inimohvreid? Kuid need vasest isandad Moolok ja Dagon punastaksid häbist ja solvumisest nende arvude ees, mis ma praegu esitasin…»
See omapärane matemaatika tuli Bobrovile pähe alles praegu (temal, nagu paljudel teistelgi väga tundlikel inimestel, tekkisid uued mõtted üksnes vestluse kestel). Sellest hoolimata rabas nii teda kui Goldbergi selle arvutamise originaalsus.
«Kurat võtaks, te panite mind jahmatama,» sõnas doktor diivanilt. «Kuigi arvud pole võib-olla täiesti täpsed…»
«Aga kas teile on teada,» jätkas Bobrov veelgi ägedamalt, «kas teile on teada teine statistikatabel, mille põhjal te võite kuradi täpselt välja arvutada, kui palju inimelusid läheb maksma iga samm progressi poole, mida teeb teie saatanlik võiduvanker, iga mingisuguse neetud tuulamis-, külvi- või roopavaltsimismasina leiutamine? Pole midagi ütelda, tore asi on see teie tsivilisatsioon, kui tema vilju võib väljendada arvudes, kus üheliste asemel figureerib raudne masin, nullide asemel aga terve rida inimelusid!»
«Noh, kuulake, kallis inimene,» väitis doktor, kes oli segadusse viidud Bobrovi ägedusest, «kas teie arvates tuleks siis uuesti tagasi pöörduda ürgaegsete tööviiside juurde? Milleks te siis kõike ainult mustast küljest võtate? On ju meilgi, vaatamata teie matemaatikale, tehase juures olemas kool, kirik, hea haigla ja töölistele väikeste protsentidega krediidi andmise ühing…»
Bobrov tõusis püsti ja hakkas palja jalu kiiresti mööda tuba edasi-tagasi kõndima.
«Nii teie haigla kui ka teie kool, see kõik on tühine asi! Laste mängukann teietaolistele humanistidele – järeleandmine ühiskondlikule arvamusele… Kui soovite,