siga nagu teisedki.»
Nõnda hüüdis Zéphyrine, keda näris armukadedus, sest ta oli hommikul näinud oma armukest embavat saianaise noorukest tütart Octavie’d, räpast ja helget nagu mõni Rembrandti pruut. Juba ammu möödunud õnnepäevil meeletult oma Michelisse kiindunud, polnud Zéphyrine nüüdki veel kustutanud armu oma südames.
Isa Guinardon surus selle meelitava solvangu peale huultele kerkinud naeratuse maha ning tõstis silmad taeva poole, kus hirmuäratav sinise raudrüü ja veripunase kiivriga peaingel Miikael oma ausäras uhkeldas.
Sedaaegu kissitas hr. abee Patouille silmi, varjas oma laia kübaraga aknast paistvat eredat valgust ja uuris järjestikku inglitest piitsutatud Heeliodorost, deemonite üle võidu saavutanud peaingel Miikaeli ja Jaakobi heitlust ingliga.
«Kõik see on ju väga kena,» pomises ta lõpuks, «aga miks on kunstnik siin seinal kujutanud ainult vihaseid ingleid? Ma olen lasknud pilgu käia üle kogu kabeli ega näe siin muud kui ainult taevase viha kuulutajaid ja jumaliku kättemaksu täidesaatjaid. Jumal tahab, et teda kardetaks, kuid ta tahab ka, et teda armastataks. Ma oleksin õnnelik, kui leiaksin siit seinalt mõne halastuse ja rahu käskjala. Inimesed tahaksid näha seeravit, kes puhastas prohveti huuli, püha Raapaeli, kes andis Toobijale silmanägemise tagasi, Kabrieli, kes Maarjale lihakssaamise müsteeriumi kuulutas, seda inglit, kes vabastas püha Peetruse ahelaist, keerubeid, kes püha Catharina pärast surma Siinai mäe otsa viisid. Kõige enam aga meeldiks igaühele näha siin neid taevasi kaitsjaid, keda jumal saadab kõigi juurde, kes tema nimel ristitud. Igaühel meist on oma kaitseingel, see saadab meid igal sammul, lohutab ja toetab meid. Küll oleks meeldiv imetleda siin selles kabelis neid võluvaid vaime ja nende hurmavaid kujusid!»
«Ah, härra abee!» vastas Gaétan, «tuleb leppida sellega, mis on. Delacroix ei olnud õrnahingeline. Ingres’i-papi ei eksinudki nii väga, kui ta ütles, et selle suurvaimu maalid lehkavad väävli järele. Vaadake neid ingleid, nende ülevat, ent siiski sünget ilu, uhkeid ning metsikuid androgüüne, julmi noormehi, kes tõstavad Heeliodorose kohale kättemaksuvitsad, siis veel seda noort salapärast maadlejat, kes on haaranud esiisal puusadest…»
«Tst!» tegi abee Patouille. «Piiblis ei ole see ingel põrmugi teiste moodi. Kui ta üldse ongi ingel, siis on ta Loov Ingel, igavene Jumalapoeg. Ma panen imeks, et auväärne Saint-Sulpice’i küree, kes usaldas härra Eugene Delacroix’le selle kabeli kaunistamise, ei öelnud talle, et esiisa Jaakobi sümboolne võitlus sellega, kes oma nime ei nimetanud, toimus pimedal ööl, ja et selle teema käsitlemine on siin kohatu, sest see kujutab tegelikult Jeesuse Kristuse lihakssaamist. Parimadki kunstnikud eksivad, kui mõni asjatundlik vaimulik ei jaga vajalikke teadmisi ristiusu ikonograafia kohta. Kristliku kunsti aluseid on uuritud paljudes teostes, mis teile, härra Sariette, on muidugi tuntud.»
Hr. Sariette veeretas oma tuhme silmi. Tema öisest seiklusest raamatukogus oli möödunud kolm päeva. Siiski võttis ta end kokku, kui auväärt vaimulik tema poole pöördus, ning vastas:
«Selles asjas võib kasuga uurida teoseid nagu Molanuse «De historia sacrarum imaginum et picturarum» (pühakujude ja – piltide ajaloost – lad. k.), mille Noël Paquot on 1771. aastal Louvainis välja andnud, ja kardinal Frederico Borromeo «Pictura Sacra» (püha maalikunst – lad. k.), samuti Didroni ikonograafiat, viimast aga peab siiski lugema ettevaatusega.»
Nõnda kõnelnud, sulgus hr. Sariette taas vaikimisse. Ta mõtted viibisid rüüstatud raamatukogus.
«Kui aga oli vaja siia kabelisse näidet inglite püha viha kohta,» jätkas abee Patouille, «siis tuleb heaks kiita, et kunstnik on, Raffaeli eeskujul, kujutanud neid taevasaadikuid, kes karistasid Heeliodorost. Kui Süüria kuningas Seleukos saatis Heeliodorose templi varandust ära tooma, siis lõi teda seal kuldsete sõjariistadega ingel, kes ratsutas väga ilusate rakmetega ehitud hobuse seljas. Kaks teist inglit andsid talle rooska. Ta langes maha, nii nagu härra Delacroix meile siin näitab, ja vajus pimedusse. On õige, et seda seiklust pakutakse õpetuseks vabariigi politseikomissaridele ja riigikassa agentidele, kes pühadust teotavad. Ikka saab maailmas leiduma Heeliodorose-taolisi, aga pidagu nad meeles, et iga kord, kui nad oma käe sirutavad kiriku vara järele, mis on ju vaeste vara, siis inglid rooskavad neid ja löövad neid pimedusega. Ma sooviksin, et sellest maalist või parem juba Raffaeli samal teemal loodud ülevast kompositsioonist tehtaks väike, kuid nendesamade värvidega gravüür ning et seda antaks koolilastele autasuks hea õppimise eest.»
«Kuule, onu,» ütles noor Maurice haigutades, «kogu see värk on minu meelest mage. Mulle meeldivad rohkem Matisse ja Metzinger.»
Neid sõnu ei kuulnud keegi ja isa Guinardon kuulutas oma redelilt prohvetlikult:
«Ainult eelrenessansi maalikunstnikud on taevast näha saanud. Ilu leiame üksnes kolmeteistkümnendast viieteistkümnenda sajandini. Antiik, roojane antiik, mille hukatuslik mõju inimvaimule hakkas ilmnema XVI sajandil, sisendas luuletajatele ja maalikunstnikele kuritegelikke mõtteid, häbituid kujundeid, jäledaid roppusi ja sigatsemist. Kõik renessansi kunstnikud olid sead, Michelangelo kaasa arvatud.»
Kui isa Guinardon nägi, et Gaétan tahab ära minna, tegi ta ilmsüütu näo ja sosistas usalduslikult:
«Härra Gaétan, kui teid kuus korrust ei kohuta, tulge korraks mu katusekambrisse. Mul on paar-kolm pisikest lõuendit, millest tahaksin lahti saada ja mis võiksid teid huvitada. Kõik on hea, väärt ja aus kaup. Muu hulgas näitaksin teile üht pisikest krõbedat ja vürtsitatud Baudouini, mis paneb teil suu vett jooksma.»
Selle jutu peale kõndis Gaétan minema, ja kui ta kiriku trepist alla astus ning Princesse’i tänavasse keeras, märkas ta, et hr. Sariette on käepärast, ning hakkas pihtima, nii nagu ta oleks avaldanud igale teiselegi inimolendile, puule, gaasilatemale, koerale või koguni oma varjule nördimust, mida vana maalija esteetilised teooriad temas äratasid:
«Küll ikka ajab jama see isa Guinardon kogu oma kristliku kunsti ja eelrenessansiga! Kõik, mida üks kunstnik taevast teab, on pärit maa pealt. Jumal, Neitsi, inglid, pühad mehed ja naised, valgus, pilved. Kui Ingres’i-papi Dreux’ kabeli vitraažide jaoks tinapulgaga figuure joonistas, tegi ta modelli järgi peene ja puhta naisakti. See on paljude teiste hulgas praegugi näha Bonnat’ muuseumis Bayonne’is. Ja Ingres’i-papi kirjutas lehele alla, et ei unustaks: «Preili Cécile, imeilusad sääred ja reied.» Selleks et preili Cécile’ist teha paradiisipühakut, pani kunstnik talle rüü selga, selle peale mantli ja loori, vähendas niiviisi häbiväärsel kombel tema väärtust, kuivõrd Lyoni ja Genua siidkangad on näruselt odavad noore elava koe kõrval, mida värvib puhas veri, – ka kõige kaunimad drapeeringud väärivad vaid põlgust, kui neid võrrelda kauni keha joontega – ning lõpuks on riietus teenimatu häbi ja halvim kõigist alandustest, mis ühele täiskasvanud ihaldusväärsele ihule võib osaks saada.»
Ja Gaétan astus hoolimatult Garancière’i tänava jäätunud rentslisse ning jätkas:
«Isa Guinardon on ohtlik idioot. Ta teotab antiiki, püha antiikaega, kus jumalad olid veel head. Ta ülistab ajajärku, mil maalija ja kujur pidid kõike jälle otsast peale õppima hakkama. Tegelikult on ristiusk olnud kunsti vastane, sest ta ei soodusta alasti inimkeha tundmaõppimist. Kunst on looduse kujutamine ja looduse kõige klassikalisem vorm on inimkeha, alasti inimkeha.»
«Lubage, lubage,» ägises papi Sariette «On olemas ka vaimline ilu, nii-öelda sisemine ilu, mida kristlik kunst Fra Angelicosi kuni Hippolyte Flandrinini…»
Midagi kuulmata loopis Gaétan oma tormakaid sõnu vana tänava sillutisele ja lumeraskeile pilvile, mis ta pea kohal sõudsid.
«Eelrenessansi kunstnikud. Ega siis neid ei saa ühte patta panna, nad ei sarnane põrmugi üksteisega. See vana loll ajab kõik segi. Cimabue on rikutud bütsantslane. Giottos võib nagu aimata võimast geeniust, kuid ta ei mõista modelleerida ja kujutab nagu väike laps kõiki ühesuguse näoga. Itaalia vanadel meistritel on graatsiat ja rõõmu, sest nad on itaallased. Veneetslastel on värvimeelt. Lõppude lõpuks kõik need peentöömehed ikkagi pigem kopeerivad ja kuldavad kui maalivad. Teie õndsal Fra Angelicol on minu maitse jaoks küll liiga õrn süda ja palett. Mis puutub flaamidesse, siis on see hoopis teine tubakas. Neil on kätt ja nende hiilgav teostus on võrreldav