siit midagi iseäralist. Et väraval oli kolm kotkast, kas maksis selle üle imestuda? Niisama hästi oleks siin võinud olla kolm lõvi või kolm elevanti. Arhitekt oli aga eelistanud kotkaid ja see oli kõik.
Ta pöördus ümber, et ära minna, ja sealjuures ta pilk peatus teisel pool tänavat. Ka seal oli suur aed, eraldatud tänavast umbes meetrikõrguse traatvõrega. Aias olev hall kivimaja näis pigemini kindlus, kui elumaja. Ta oli kahekordne, lameda katuse ja kitsaste akendega, milledest kahel olid trellid ees. Ehitatud oli ta vist juba õige ammu, sest kohati olid seinad pragunenud.
Dr. Turve möönas mõttes, et see maja ja värav sobisid omavahel hästi, ehkki kumbki neist seisis täiesti omaette, lahutatud tänavast. Ta lahkus siit rahuldatuna, sest nüüd ta teadis, kus kohata daami, kelle mõistatuslik kiri oli valmistanud talle niipalju peamurdmist Olgugi et õhtut oodates sigis temasse väike kahtlus daami tuleku kohta, ta uskus siiski, et näeb teda.
Pool kümme tõmbas ta mantli selga ja väljus. Tänaval olid juba süüdatud tuled. Tuul, mis ennist oli puhunud idast, oli pöördunud põhja, tuues kaasa külma hingust. Ta tõmbas mantlikrae üles ja kiirendas samme. Varsti jäi südalinn selja taha, ta jõudis tänavasse, mis ristus Kulla tänavaga. Siin liikus vähe inimesi, ja kui ta pöördus Kulla tänavasse, talle näis, et ta on päris üksi. Ta vaatas kella: kümnest puudus veel viis minutit, ja ta arvestas, et vajab just niipalju aega kolme kotkaga värava juurde jõudmiseks. Seepärast ta ei kiirustanudki, uskudes, et kirja saatja hilineb. Aeglaselt ta astus edasi, vaadates enda ette pimedusse, mida elustasid gaasilaternate rohelised valgusvihud.
Seal korraga ta peatus. Ta süda hakkas kiiremini kloppima. Temast umbes paarikümne meetri kaugusel oligi kolme kotkaga värav. Kuna tänav oli talle võõras, siis ta oli arvestanud valesti värava kaugust tänavanurgast. Ootamatult ruttu oli ta jõudnud kohale.
Ja tõesti, – kui silmad teda ei petnud – , seisis värava varjus inimene; jah, ta ei eksinud: tume kogu, kelle kontuure ta nägi ähmaselt, liigutas end. See oli järsk liigutus, nagu oleks põrgatud millegi eest tagasi. Siis värava juures seisja eemaldus kohalt ja ruttas talle vastu. Pool joostes!
Dr. Turve jäi hämmastunult seisma. Tema ja tulija vahel oli latern. Nüüd viimane jõudis selle valgusringi ja dr. Turve veendus, et ta polnud eksinud, kui oli arvanud, et tegemist on daamiga. Naine kandis tumedat mantlit ja pehmet allapoole keeratud äärega kübarat.
Alateadlikult dr. Turve astus talle mõned sammud vastu ja nüüd neid lahutas vaid meetrine vahemaa. Hetkeks naine vaatas talle otsa, siis möödus peatumatult, jättes enda taha kergete sammude kaja. Kuid selle lühikese hetke kestel dr. Turve mällu sööbis pilt tundmatust näost, noorest ja ilusast näost, milles peegeldus hirm…
Jalutanud ligi kümme minutit sügavas mõttes kolme kotkaga värava ees, läks dr. Turve koju tagasi!
Mõrv
Ta veetis jälle rahutu öö. Analüüsides tundmatu daami käitumist nii ja teisiti, ta pidi tunnistama, et labürint, kuhu ta oli sattunud, oli laienenud uue käigu võrra, mis suubus teadmatusse. Ta oli saanud kirja, oli läinud määratud kohtumisele ja oli leidnud sealt ka kirja saatja eest. Aga mis oli sundinud daami tema ilmudes nii kiiresti lahkuma – ja nii hirmunud ilmega? Daami nägu oli talle täiesti võõras, ta teadis, et oli eile näinud teda esimest korda. Jah, kogu lugu oli tema jaoks liiga keeruline ja erutas teda oma kummalisusega. Ta tundis end koolipoisina, kellele on antud algebraülesanne ilma lahenduseks vajaliku valemita. Talle jäi üle vaid üks tee: hoida tänaval ja teistes avalikkudes kohtades silmad lahti, – ja võib-olla ta kohtab veel kord tundmatut kirjasaatjat.
Ta uinus vastu hommikut ja ärkas kella kaheksa ajal. Pesnud end külma veega, mis karastas mõnusalt, lahkus ta einestamata kodunt, kaenla all raamat, mida läks viima kohtuarsti assistendile, kellelt ta selle oli möödunud nädalal laenanud.
Kohtuarsti kabinett polnud tema elukohast kaugel. Kuna ta tundis hästi kohtuarsti ja kuna assistendiga sidusid teda mälestused üliõpilaspõlvest, siis läbis ta rahulikult, nagu oma inimene, eeskoja ja astus laboratooriumi, mis polnud küll ruumikas, aga selle eest moodne, täis kalleid instrumente. Ta üllatus nähes, et nii kohtuarst dr. Kari kui ka ta assistent olid erutatud, elavalt vaieldes omavahel millegi üle. Ta tundis neid rahulikkude inimestena, kelle tasakaalu ei suutnud naljalt miski kõigutada.
„Kujutelge,” ütles kohtuarst peale tervitamist, „Borgia ajad tulevad meile!” Ja lugedes küsimust dr. Turve silmis, lisas: „Eile tapeti keegi pistodaga.”
Nüüd oli dr. Turvele kolleegide meeleolu arusaadav. On selge, et teade mõrvast pole kohtuarstile mingi uudis. See kuulub ta igapäevse töö juurde, ärimees ei pilguta silmagi, kui loeb telegrammist, et tellitud suhkrulaadung jõuab varsti pärale, nii ei erutu kohtuarst sõnumist, et pool tagasi on kellelgi lõigatud kõri läbi ja et laip tuuakse tema juurde lahkamiseks. Aga mõrv, mis on saadetud korda nii haruldase relvaga, nagu seda on pistoda, äratab huvi ka kohtuarstis.
„See on esimene niisugune juhtum meil,” tähendas assistent. „Kriminaalmuuseum rikastub eseme võrra, mida ta vaevalt kunagi lootis oma seinte vahel näha.”
„Kõlab alul uskumatuna,” tunnistas dr. Turve. „Pistoda kahekümnendal sajandil, kui meil on väikesed ilusad brauningud, mille võib märkamatult libistada taskusse! – ”
„Mis aga haugatavad nagu väikesed ilusad kutsikad ja meelitavad rahva kokku,” lisas kohtuarst.
„Tõsi, pistoda teeb oma töö vaikselt,” oli dr. Turve nõus. „Aga, pagana päralt, on see asjake teil siin? Tahan teda ilmtingimata näha.”
„Muidugi ta on siin. Teie ei leia Kriminaalmuuseumi viimase viie aasta väljapanekute seas raudnaelagi, mis poleks mitte minu käest läbi käinud. Ta on seal laual. Tulge ja vaadake!”
Ta viis dr. Turve oma töölaua juurde.
„Aga ärge teda puudutage! Esiteks tahame temalt võtta veel sõrmejäljed ja teiseks on pistodad, nagu ma ajaloost mäletan, üldse väga salakavalad. Nendega peab olema ettevaatlik!”
Laual oli tornikujuline rauast pulk, umbes kolmkümmend viis sentimeetrit pikk. Üks ots oli ihutud nõelteravaks, teisele, tömbile otsale, olid graveeritud imelikud kiilutaolised märgid. Teraval otsal oli selgesti näha paar pruuni laiku – vere plekid.
„Öelge oma arvamus!” ütles kohtuarst.
Dr. Turve kehitas õlgu. „Pistoda, nagu ma olen neid näinud piltidel. Arvatavasti keskaegne töö?”
„Mis te tema juures märkate?” oli assistent huvitatud.
„Imelikke märke teisel otsal.”
„Ja veel?”
„Vereplekke.”
„Veel?”
„Muud midagi.”
„Vaadake uuesti,” andis kohtuarst nõu.
Dr. Turve kummardus pistodale lähemale. Ja ta avastas tõesti veel midagi. Oda teraval otsal oli vaevaltnähtav kollane kriips. Näis, nagu oleks terve oda terav ots olnud kunagi värvitud kollaseks, aja jooksul oli aga suurem osa värvist kulunud maha ja järele oli jäänud vaid see kriips.
„Siin on kollane kriips,” algas ta.
„Just sellele ma tahtsingi teie tähelepanu juhtida,” ütles kohtuarst „Usun, et see on mürk.”
„Mürk?”
„Jah.”
„Niisama hästi võib see olla ka kollane värv,” vaidles dr. Turve vastu.
„Ei usu. Kui see oda ei oleks mürgine, siis ei oleks niisugune kerge haav, nagu on ohvril, toonud surma.”
„Kas haav on kerge?”
„Jah. Haav, õigemini kriimustus, on ohvri paremal põsel. Vigastatud on ainult pealmine kude. Mingil juhul see ei oleks tohtinud tuua surma.”
„Missugune mürk see võiks olla?”
„Kes teab? Usun, et väga haruldane, või koguni niisugune, mida