pruukinud nii hullusti väljenduda, nagu ta seda tegi: „Me ei filmi siin Miki-Hiirt tondilossis, tibuke!” Ja juurde sai mõuratud midagi daamidest, kelle fantaasia on ühtaegu puberteetlik ja klimakteeriline.
Nimelt jõllitas ühelt vapilt vastu kohutav süsimust härjapea. Veripunane raamistus tekitas muljet liuast, kuhu see vähem mõtlemis- kui pusklemisorgan on kohe pärast tapatööd paigutatud; liud on verd täis valgunud, küllap sorises paras maugutegemisjagu veel üle servagi. Teisel vapil haarasid jälle kaks rohekasvahajat uppujakätt mingi kummalise lilla orhidee järele. Mõlemad käed olid miskipärast vasakud, ning tinglikus laadis maalitud orhidee võis rikutud vaataja mõtted viia ammu väljasurnud ürgeluka genitaalidele. Helle piuksatas enesekaitseks midagi Fellinist, koguni Modiglianist ja rääkis nutuselt loovisiksuse õigusest heraldilise materjali vabale, kaasaegsele töötlemisele. Madise rusikad kaevusid üha sügavamale püksikummi alla ja ta andis käsu vappe otsekohe ja siinsamas ümber tegema hakata. Värvid valib ta seekord juba ise. Helle kuuümaral näol eretasid punased plekid, guašisse segunesid pisarad, kuid Helle muidugi kuuletus. Hirmuäratavast härjapeast sai punakaspruun, endaga rahulolev veisenägu („Punane veis on nudipäine,” võinuks seda vaadates meenuda esperantot harrastavale pürotehnikule), käed lilledega said beebiroosaks ja orhidee mandus millekski kannikeselikuks. Madis silmitses Helle tööd kõrvalt, leebus ja sasis selja tagant Helle kuklakahle. Helle tõmbus eemale nagu ussist nõelatu, kuid kui vana praagamagu palus oma jõleda suuvärgi pärast andeks ja Hellele järgmise päeva vabaks andis, oli rahu sellel rindel enam-vähem saavutatud.
Vaba päev on hea asi. Helle läheb võtab päikest. Igal kevadel otsustas ta end pronkspruuniks päevitada, kuid eales ei tulnud sellest midagi välja. Tal oli nimelt albiinokalduvusi; paremal juhul sai ta oma pruuni ümbrisega paar päeva uhkustada, siis kärises see nagu ussil, ja jälle vaatas maailma võltspronksi Helle tõeline martsipanivärvi sisu. Seekord on tal kaasas erikreemid, seekord peab välja tulema. Ent Helle auks öelgem, et kunsti nimel olnuks ta nõus ka päevitusest loobuma. Stsenaarium oli labane ja tehislik, seda küll, kuid hoolsal lugemisel pakkus ta siiski mõningaid võimalusi. Helle armastas Edgar Allan Poe’d, thriller’eid, soomlaste kunagist saatesarja „Yö juttu”. Kodukootud põnevusloost võiks, jah, kui seda vaid lubataks, teha midagi somnambuulsemat, alltekstirikkamat. Vanad lossid, karu, keda toidetakse inimlihaga, keldrid ahelatega, sünged lipud, tontlikud vapid – see kõik ju siiski o n. Seda on vaja näha ja ära kasutada. Ent Kartul armastab kõike kartulivärvilist, muigas Helle kurb-sarkastiliselt. Ei maksa loota, ei tasu illusioone luua. Võib-olla on heagi, et need kunstitegemise lootused kohe purustati, sest milleks raisata annet ja aega.
Mühklik laudpõrand oli Helle piimvalgetesse põlvedesse pressinud roosa mustri. Ta silmitses põlvi nukra vastikustundega ja mõtles, et saagu mis saab, tõmmuks, pronksjaks, amatsoonilikuks peavad nad sellel aastal saama! Olgu suvest vähemalt niigi palju kasu.
Rein Hellele eriti kaasa ei tundnud, südames koguni parastas teda veidike. Las vesistab pealegi! Ta pidas seda piimvalget, üksikut, suure eesti kondiga naist rumalamaks, kui Helle tõeliselt oli. Aldonase ja Madise konflikt aga tegi Reinu tõsiselt murelikuks. Mida Madis õieti tahab? Sellest on võimatu aru saada. Näib, et ta töötab lausa endale vastu. Kuhu me küll niiviisi jõuame?
Enne võtete algust oli Krasauskas täiesti põhjendatult kaevanud elamistingimuste üle. Ta oli paigutatud nelja voodiga tuppa koos kahe valgustaja ja ühe puutöömehega. Üks neist oksendas toa kell kolm öösel täis ja teised kaks polnud vähem lõbusad sellid. Kuid Krasauskas polevat enam kahekümnene, peale muu täidab ta, niipalju kui aru saab, selle filmi peakangelase rolli. Ju vist tuleks tal ikka teksti kallal tööd teha. Vähemalt on ta seni nii harjunud. See aga on siinseis tingimustes võimatu. Ta mõistab, et pinnaga on raskusi, muidugi on, kuid, nagu tal teada, on mõnele teisele grupi liikmele – näiteks kas või pürotehnikule – leitud koguni omaette korter.
Madis kuulas Krasauskase pahameeleavalduse ära ilmel, nagu räägitaks talle habemega anekdooti, tema aga peab, muidugi sündsalt naeratades, samal ajal välja arvutama ruutjuure neljakohalisest arvust. Ta roheline ja pruun silm olid suunatud lõpmatusse, Krasauskas pidi end tundma otsekui raudteerööbaste vahel; teda ei märgatudki, temast sõideti üle. Kui ta punnkõhulise režissööri ühe silmagagi silmsideme loomiseks end paremale või vasemale nihutas, nihkusid vastavalt ka pilgurööbikud. Ent Krasauskas ei olnud kartlike killast. „Mida te seal kauguses näete, kui tohib küsida? Ega järsku oma muusat tiibadega hobusel?”
Seepeale naeratas Madis Kartul veel lahkemalt ning avaldas arvamust, et kindlasti leiab Krasauskas vaimse rahu, kui pühendub vähem elutingimustele ja rohkem oma osale, väga komplitseeritud osale, mis, kui kogu jõust pingutada, Aldonas Krasauskasele siiski jõukohane on. Öiste häälte ja sündmuste suhtes aga avaldab Madis Kartul kahtlust: kui midagi selletaolist tõesti oligi, siis vaevalt Krasauskas seda kõike kuulda võis – teda olevat eile baaris nähtud üsna hämaroleku lähedases seisundis. Ta pidanuks magama nagu nott. Muidugi on ka võimalik, et nõtkuvad jalad rahvakunstniku hoopis mõnda teise numbrisse juhtisid. Ent milleks vanu lugusid meenutada, korteriasja me veel vaatame, nüüd tuleks eelkõige filmile kontsentreeruda, sest kohe me algamegi.
Selline oli Madise vastuse ligikaudne sisu.
Reinu imestuseks neelas Krasauskas solvamise siiski alla. Kahel esimesel duublil polnud väga vigagi. Teiselt poolt ei suutnud Rein Piiderpuu parimagi tahtmise juures mõista, miks langes Madise valik sellele väikesele närvilisele mehele, kes võinuks olla hiilgav mõnes Strindbergi piirsituatsiooni-draamas või Dürrenmatti „Füüsikuis”. Aldonas Krasauskas polnud mingi vesternikangelane. Kozintsev valis kuningas Leariks Jüri Järveti – julge ja ootamatu, samal ajal geniaalne valik (muide, Leariks oleks ka Krasauskas sobinud), aga teha Aldonasest maanteeröövel, naiste lemmik, Robin Hood – ei, see ei lähe mitte kuidagi. Muidugi viiks mõne pika blondi atleedi kasutamine tüki stampi, kuid – ja see arvamus muutus temas üha kindlamaks – võib-olla just stamp päästakski kogu loo. Tobe on Offenbachi polkat (pardon, nii halba polkat tal polegi!) interpreteerida Bachi tõsise passiooni stiilis. Aga Madis näis üritavat lõbusavõitu luiskelugu filmida just surmtõsises laadis. Madis on puupea.
Jah, aga kahe esimese duubliga võis siiski kuidagi rahule jääda. Filmiti stseeni, kus mõisahärra tõllas sandarmite eest põgenev Rummu Jüri jõuab krahv Bergsteini lossi. Ta olukord pole kadestusväärne. Ta on põgenenud vihma käest räästa alla. Õuel on traguniohvitserid, pooleldi läbi ime õnnestub Jüril nähtamatult tõllaukse varjul nende pilgu alt läbi lipsata. Ent kuhu? Mõisahoonesse, majja, mida Jüri kaasmaalased võrdlevad soe suuga ja haugi hammastetagusega?
Treppidel on tragunipealikud, saalides krahvidel pidu on hoos; Rummu Jüri jookseb sammaste taha ja niššidesse varjudes läbi hämarate koridoride, seintelt põrnitsevad teda parunite jäigad, hukkamõistvad, enesekindlad portreed, pool aastatuhandet rasket, pruunrusket ajalugu jälgib linases talupojariietuses põgenejat muigavalt.
Mansardkorrus, pageda pole enam kuhugi, parketil aga kostavad kellegi rautatud säärsaabaste sammud nagu saatuse koputus. Siiski on veel üks uks. Jüri avab selle ja poeb sisse. Viimane poolpime, kopituse järele lõhnav tuba. Ta on lõksus. Kuid äkki märkab Rummu Jüri seinal ohvitserimundrit ja püstolit, millele on graveeritud pühendus. Ta taipab (oi kui kohmakalt ja ebausutavalt on see stsenaariumis antud!), et siin on krahvi perekonna tähtsa liikme kunagine tuba. Seda tuba hoitakse kui reliikviat, sest mees, kes siin omal ajal elas, on Peterburis tsaari õukonnas enneolematult kõrgele positsioonile jõudnud, baltlastele uut suurt au toonud. Et ta siinmail ammuilma käinud pole, on ta neile peaaegu pühak. Teda oodatakse, kuigi kaheldakse, kas nii suur mees siia enam kunagi tulla kavatseb. Kuidas peab Jüri Rumm sellest ruumist välja pääsema? Muidugi on hulljulgele olemas ikkagi veel üks võimalus: riietuda ohvitserimundrisse! Nii ei ärataks ta tähelepanu, nii õnnestuks tal märkamatult mõisast minema lipsata.
Hetkegi kõhklemata otsustab Jüri Rumm ümber riietuda. Ta on juba seljast heitmas talupojarüüd, kuid ei tee seda siiski, sest stsenarist Sinirand nõuab, et kohe peab algama ilus ja kurb isamaaline viis. Rummu Jüri ajus, muidugi mõista! Ei, ta ei heida endalt isade kehakatet – manalasse varisenud esiisade püha veri, „õrn ööbik, kuhu tõttad sa”, ja nõnda edasi! Mees jätab ausa talupojahõlsti selga ja katab selle