kibrutas otsaesist, siis aga võttis suitsupaki ja pakkus ka Rein Kasemaale. Nad ajasid veel jupp aega juttu. Rein Kasemaa ei tahtnud olla tüütu ega pealetükkiv, muidu oleks ta heameelega küsinud, millega seda seletada, et paljudel tuntud inimestel on abielus erinevad perekonnanimed. Alles ta sealt Korbi poolt ju tuli. Ei, mis seal rääkidagi, Rein Kasemaal oli selles asjas oma põhimõte. Olgu naine või Inglismaa kuninganna, aga mehe perekonnanime peaks ta küll kandma. Sest naine peab mehe poole hoidma, nagu pajatas mõnikord tema hipodroomihaige vanaisa, kellele oli peale tulnud järjekordne piibliuurimise tuhin. Ah, ja üldse tikkus äkki pähe nii palju segast, häirivat ja kiuslikku, kõik risti-rästi nagu alustamata ristsõnamõistatus, ja ta oleks kirjanikule tahtnud palju küsimusi esitada. Nii palju asju kipitas korraga keelel, ta lausa närveldas sellepärast. Ime, et Pärn midagi ei märganud.
Kuram jah, elad oma noort elu, teed oma igapäevast tööd, ja äkki, ühel sügisõhtul, on pea pulki täis. Pea on pulki täis, aga loomult oled sa kidakeelne ja mõttetult pelglik. Millal teine kord veel selline juhus avaneb?
Väljas oli juba päris hämar, kui Rein Kasemaa minema hakkas.
Edvin Pärn tahtis talle oma saamatul moel jootraha anda, aga Rein Kasemaa oli sedapuhku raudne. Heliblokk ja selle paigaldamine maksis täpipealt kakskümmend viis rubla ja nullnull kopikat. Ja kõik. Ei mingit jootraha.
Aga esikus võttis ta südame rindu ja ütles:
„Kas ma tohiksin … ükskord veel … ühes asjas teie poole pöörduda?”
Kirjaniku näole tardus pingutatud naeratus. Ta silmad hakkasid kiiresti pilkuma.
„Jaa, jaa … Muidugi, palun …”
Kirjaniku hääl oli äkki kangesti võõraks muutunud.
„Ma siis tõesti kunagi … Kuidas teile sobib, õhtupoolikuti vist?”
„Jaa, jaa … No ikka, ikka … Hm, oodake. Ega te viimati … ega te kirjutamisega katseta?”
„Ei!” imestas Rein Kasemaa. Veel rohkem imestas ta siis, kui Pärn sügava kergendustundega ohkas.
„No sel juhul – palun väga! Alati! Hea meelega. Teate, selle kirjutamisega … ma ei tahaks tõesti. Ma ei oska kellelegi nõu anda. Enamasti aga need, kes tulevad nõu küsima … no kuidas seda ütelda … ah, saate isegi aru.”
„Jah!” ütles Rein Kasemaa, kuigi ei saanud mõhkugi aru. Kui mõni algaja tehnikamees tuleks temaga nõu pidama või midagi küsima, ei ütleks tema küll ära. Aga ju see kirjandusevärk siis kuidagi teisiti käib.
„Ma tahaksin teile hoopis ühe teema anda!” purskas ta äkki, punastas nagu plikake ja lausa jooksis lifti poole.
Tal jäi õnneks nägemata, millise näoga Edvin Pärn talle järele vaatas. Varjamatu masendusega.
… Õnneks? Mine tea, ehk hoopis õnnetuseks.
10
Võidu väljakul sattus Rein Kasemaa kokku elegantse Berensi Erniga. Seisatati, süüdati sigaretid, vahetati paari sõnaga muljeid. Ernil oli päev niisama hästi kui tühja läinud, lõunani oli ta putitanud üht „Ogonjokki”. See riist kippus väga lühikese ajaga lampe läbi põletama.
„TH-4B-7,” ütles Rein Kasemaa kaalukalt. „Rubla kahekümnene lambike, aga jama kui palju.”
„Ennäe, mida kõike sina juba ei tea,” muigas Berensi Erni hapult. „Hakkad telemehhaanika õpikut kirjutama või? Terane noormees, pole midagi kosta. Ehk tead sedagi ütelda, palju ma tänase päevaga teenisin?”
„Tükitöö, nelikümmend protsenti,” vastas Rein Kasemaa samas laadis.
Erni mühatas mõrult. Ta oli pahas tujus.
„Tead, astume parem kohvipoest läbi,” ütles ta äkki.
Rein Kasemaa vaatas teda üllatunult. See oli midagi uut, et Berensi Erni teda kutsus. Rein Kasemaa polnud teab mis ajast kohvikus käinud. Veidi kõhelnud, jäi ta nõusse. Meeleolu oli ikka veel hajev ning rabe, „pilt virvendas”, tõepoolest, miks mitte natuke aega kohvikus istuda, juttu puhuda, maha rahuneda. Mis head seal koduski täna ootas. See Berensi Erni oli ju mõnus mees, mis seal rääkidagi.
Kohvikus polnud kuigi palju rahvast. Aga suminat oli küll, võis jääda mulje, et inimesi on seinast seina ja maast laeni.
Nad leidsid kohe ukse kõrval vaba laua. Võtsid istet, tegid suitsu.
„Ah jah, tead, ma tulin ühe kirjaniku poolt. Noh, sealt, kuhu Toom pidi minema. Edvin Pärn. Päris asjalik mees.”
„Pärn? Ah see … Ta kirjutab ju sihukesi intelligendijutte, ei mina seda laadi kirjandusest hooli,” ütles Erni ükskõikselt. Rein Kasemaa oli viivuks natuke nördinud.
Siis tuli ettekandja. Senikaua, kui Berensi Erni temaga tellimust arutas, vahtis Rein Kasemaa ringi. Mitte ei tulnud meelde, millal ta viimati siin oli käinud, vist paari aasta eest koos Meeliga, jah, kas mitte ühel jahedal kevadhommikul. Kohvik oli vahepeal täiesti ümber ehitatud. Varem igatahes seda kaarjat baariletti polnud. Ja kas polnud neid tolgi korral teenindanud just seesama ettekandja (Irina Kazankina, nelikümmend üheksa aastat vana, teist korda abielus, kahe lapse ema), ainult et siis oli ta palju lahkem ja toimekani?
Kohvikus söödi (vähe), joodi (tublisti), tehti kära (vahetpidamata). Imelik, kui palju inimestel ikka teistega pistmist on, kui palju neil teistele ütelda on! Näod, näod, näod, iga näo keskel rääkiv suu, vahetpidamata rääkiv, ikka kinni ja lahti, kinni ja lahti. Need jahmatava kiirusega ilmet muutvad näod, see lõputu ärev rääkimine, kõigil oli nagu midagi südame peal, mingi mure või pahameel, kõik tahtsid nagu midagi viivitamatult selgeks rääkida. Või oligi see toosama informatsioonivahetus, millest viimasel ajal nii sageli kirjutati? Mida nad küll räägivad, mis tähtsat neil üksteisele teatada on? Enamikul suhtlejaist oli rahulolematu või koguni raevune ilme. Muusikaautomaat trallitas omapead nurgas, selle lärm tundus vestlejaid aiva tiivustavat.
Eks see imelik tunne tuli muidugi sellest, et ta polnud ammuilma kohvikus käinud.
Ja samas tuli pähe tobe mõtteke, ilmselt selle kuradi Boheemlase poolt inspireeritud avastus, et ega tema tänava rahvas vist kohvikus käigi, vähemalt südalinna esinduslikes kohvikutes. Aga siis silmas ta teises saaliotsas muusikaautomaadi kõrval kaht tuttavat naiseprofiili. Ta isegi rõõmustas pisut – polnud sel Boheemlasel õigus ühti! Seal istusid kaksikõed Riina ja Merike Kivinurmed (kakskümmend kuus aastat vanad, esimene lahutatud, teine vallaline, mõlemad lastetud) kas 42-est või 44-ndast majast. Kaksikud küll, aga väliselt täiesti erinevad. Üks priske, teine nagu heegelnõel. Omal ajal käisid need tüdrukud tema paralleelklassis.
Ettekandja tõi neile viinereid, kannu kohvi, natuke likööri ehk kleepviina, nagu ütles Berensi Erni. Rein Kasemaa vaatas karahvini teatava meelehärmiga.
„Minust võib niimoodi päris viinavõtja saada,” ütles ta. „Hommikust saadik muudkui tilgutan. Ausalt, hirm tuleb peale.”
„Ah, jutt või asi. See piisk on rohkem kombetäiteks. Kuidas sa muidu ikka õhtul kohvikus istud. Ei ole ilus, seltsimees Rein Kasemaa.”
„Eks ta ole jah.”
Pärast rääkisid nad ühest ja teisest. Tõttamata, arukalt, kenasti. Niimoodi polnud nad veel juhtunudki juttu ajama.
„Tead sa, Erni, mina arvasin tänase päevani, et meie saarlane on täispühak, kes ei joo ega suitseta ega vannu kurja. Aga näe, mehel on piiritus portfellis ja isegi sibul kaasas. Ütle nüüd, alati peab kõik teistmoodi olema, kui sa oled arvanud. Nagu selle kirjanikugagi …”
„Ära pahanda, aga see tuleb sellest, et sa oled veel väheke noor. Idealist, nagu veel võiks ütelda. Või ei viitsi sa lihtsalt ühe asja peale üle ühe korra mõtelda. Miks?”
„No ei tea …”
„Aga Suutre … Suutre on tõesti omamoodi pühak. Ta on kõige kannatlikum inimene, keda ma oma kirju elu jooksul olen juhtunud nägema. Kui sa tema naist näeksid, oleksid sa pärast seda kolm päeva haige.”
„Tohoh?”
„Mis