kerisel.”
Ilmar Tonnesen silub rahulolevalt oma läikimakulunud püksipõlve. Ta on vanad püksid jalga pannud. Eks naine käskis. Teab, et Ilmar kukub jooma, ja käskis vanad rõivad selga panna. Tonnesenil on väga kuri naine, sama kuri nagu Vila, kui too halvas tujus on. Aga eks Ilmar Tonnesenile kulugi niisugune naine ära, teist ta ei kuulaks.
„Märgid näitavad küll sedapsi, et ei tahakski nigu järele jätta,” on Ööri-vana nõus. Ööri-vana on oma elupõlise piibu välja võtnud ja hakkab nüüd seda värisevate sõrmedega toppima. Peeter Aune võiks teda aidata, aga las olla. Ta teeb seda siis, kui nad kahekesi on. Näe, tüdrukud ja naised sätivad endid Oskari ümber, tahavad tantsida. Tema ei oska tantsida ja ega Tiidu Oskargi mõista. Ehk mõistabki, aga ei saa. On siis enne nähtud, et keegi liibates tantsib? Aga temal pole tarviski – kes mängib, kui Tiidu Oskar tantsiks? Leiduks ehk keegi, kes pilliga toime tuleks, aga Tiidu Oskari moodi ta kindlasti ei suudaks. Ainult isa mängiks loomulikult paremini. Paljud, kes on kuulnud, kuidas isa mängis, ütlevad, et nii nagu tema ei tee seda keegi. Ja ema ütleb, et Peetril on isa peened pikad sõrmed. Aga Oskar ei õpeta teda, ütleb, et liiga raske Peeter Aune jaoks. Võib-olla ei suudaks ta tõesti nii nagu isa, seda kindlasti, vahest ka mitte nii nagu Tiidu Oskar, aga paremini suudaks ta küll kui Mati Oski, kel on külas kõige rohkem lapsi, tervelt kaheksa, ja kelle kõik täiskasvanud lapsed, ka tüdrukud, on isast pikemad, sest Mati Oski on ka Peeter Aunest pool pead lühem. Sellest karvasest Mati Oskist, kes Mihhaili sõnade järgi kardab tööd rohkem kui oma naist, suudaks Peeter Aune igatahes enam. Ja siis ei saaks Tiidu Oskar lasta end niimoodi lunida, siis võiks rahvas valida tema ja Peeter Aune vahel. Peeter Aune mõttelõng lõpeb sügava ohkega. Niimoodi mõeldes läheb meel alati kurvaks. Ta liigutab end, nihutab jalgu. Ebamugav on madalal istuda. Ilmar Tonnesen joob juba mitmendat pudelit. Kus Helmer on? Onupoeg lubas kindlasti tulla. Ehk on seal puhveti juures? Kui Helmer pakuks, võtaks Peeter Aune küll vastu. Helmer on sõber, tõeline sõber, ta ei naera kunagi, kui Peeter Aune temalt midagi küsib. Maia on seadnud ennast Tiidu Oskari kõrvale, aga Tiidu Oskaril pole praegu Maia jaoks aega. Eks Maia ootab. Peeter Aune vaatab tugevat elurõõmsat lesknaist, kes seal end istuma kohendab, ning tunneb, kuidas tal veri näkku tulvab. Kui Maiat vaadata, tulevad imelikud mõtted pähe, sellised mõtted, mis panevad Peeter Aune punastama, ja ta punastab väga kergesti. Tema ei ole nagu Tiidu Oskar. Kes seal Oskarile rätti kaela seob? Ilus punane rätt. Matilda! Tiidu Oskarile ei loe üks rätt midagi. Tal on neid kodus kuipalju. Ja selle kaotab ta nagunii ära. Ei tema pea kingitud rättidest lugu. Nüüd hakkab vist tõepoolest mängima. Liiva ja kivide peal on halb tantsida. Varba võib ära lüüa, isegi libastada ning valusalt kukkuda. Peeter Aune ohkab. Üle verevaese näo libiseb varjuna rahutu piinlev igatsus. Siis pöörab ta pilgu linnast tulnud töömeestele. Nood hoiduvad omaette. Mõned mängivad kaarte, õllepudelid kõrval, teised seisavad ja vaatavad huviga tantsule kippujaid. Töömehed tulid kevadel oma laevaga, seadmed ja masinadki kaasas. Paadikuuri kõrval on neil barakk üles löödud ja sinna lähedale ehitavad nad oma inseneri juhtimisel üht imelikku torni, mis puurib maad. Teine samasugune tuleb otse merre. Jah, imelik asi see puurimine, otse Dorfi alt merest naftat! Külaelanikud vangutavad pead, neile tundub asi veidrusena, lapsemänguna. Kuidas võib riik raha raisata asja peale, millest nähtavat kasu pole loota? Aga mehed on napisõnalised, paljud kõnelevad harjumatus vene keeles ning teevad oma tööd, millest pidavat saama head raha. Las teevad, kuni tüdivad, on külaelanikud käega löönud. Ja ega nad ju kedagi sega, ehitagu oma puurtorne ja värke. Palju tähtsam on külmhoone ja konserviliin, millest Mihhail täna rääkis ja mida ta loodab Dorfile muretseda. Jaa, see oleks juba asi, Dorfi hakkab konserve tootma! Töödki jätkub siis kõigile naistele. Siis oleks Dorfil tõeline vabrik.
„Sina tahad?”
„Jah.”
Peeter Aune tõstab silmad tantsima minevatelt paaridelt. Ega see päris õige tants vist polegi. Raskelt astuvad saapad ja viltutallatud kingad, mõnel on ketsidki jalas. Neidude-naiste samm on küll väledam, vist on kappidest väljaotsitud kingadki kergemad, aga hästi ei tule see ka neil välja, sellest saab Peeter Aune aru.
„Ja kohe paati?”
„Ma ju ütlesin.”
See on tõesti õpetaja Veerik. Mõned vanad naised kutsuvad ettevaatlikult ja justkui hinge kinni pidades, et meie pastor, aga enamiku jaoks, meeste ja nooremate kõnepruugis, kes tunnevad endas liiga vähe usku olevat, on see suur sünge olekuga mees lihtsalt õpetaja Veerik. Brigadir Mihhail on temast küll lühem, aga laiust on temalgi parajalt, ja kangust, noh, seda ei pea brigadir küll kelleltki laenama. Nad tulevad tantsijatest mööda ning seisatavad päris tule juures, Peeter Aune ees. Mihhail vaatab silmi kissitades, ümarad põsed kumast veelgi tõmmumad, ilme kuri ning valvas. Peeter Aune kardaks kindlasti, kui peaks õpetaja Veeriku asemel brigadiri ees sedamoodi seisma. Aga õpetajale see ei mõju. Õpetaja nägu on alati rahulik, veidi murelik ja tõsine, sinna justkui ei mahukski hirm.
„Kes on brigadir? Sina või mina?”
„Teie olete, mis siis?”
Õpetaja Veeriku väga tihedad puhmaskulmud kipruvad otsustavalt lähestikku. „Ma tean, teil on mehi tarvis.”
„Jah, aga ainult mehi, mõistad… miks sa tahad sinna tulla?”
„Ma pean, lihtsalt tahan, te ei saa mind keelata.”
„Saan küll. Kohta ei ole ja ei tule.”
„Minu jaoks?”
„Aru said, just sinu jaoks! Nüüd siis tikud mere peale? Ei lase.”
Mihhail hingab raskelt. On oma soonilised meresoolast punetavad käed rusikasse tõmmanud. Peeter Aune vaatab kahte meest äreva huviga. Täis põnevust vahivad teisedki ja mõned paarid, kes lähemal keerutavad, seisatavad koguni. Kaks kanget on jälle kokku saanud. Ei tee nemad omavahel rahu, nagu tulekivist oleksid mõlemad taotud. Kui üks teist kuidagi riivab, lendavad kohe sädemed. Mis rahu, arvab mõni naljahammas, mis rahu jah, kui taevas nõuab ingliarmastust, aga maa hindab üle kõige tõupuhtust, ei saa nemad omavahel klaariks.
„Sina?” Mihhail kütab end üles. Sooned tema laubal paisuvad justkui köied. „Sina agiteeri oma pooltotakaid mutikesi ja prae nende pekki, aga ära tule meeste hulka, selle töö peal on selget pead tarvis, ei luba!”
„Miks? On see kuskil seadusega keelatud?”
Tõsiselt, rahulikult vaatab õpetaja brigadirile otsa. „Kui inimene tahab tööd teha, mis nõuab tegemist, peab see talle lubatud olema,” sõnab ta aeglaselt, „ja mina ei ole selle töö peale halvem kui teised.”
„Oled küll,” kinnitab brigadir veendunult, „palju halvem oled, päris halb, ajad inimestel päid segi.”
Korraga ilmub brigadiri näole õel muie.
„Aga kui sa kõigest sellest udust oma peas hakkad lahti saama, kui sa ütled mehesõnaga lahti sellest valest ja tunnistad lõpuks teadust, mis on teid ammugi põlvili surunud, siis vahest vabaneb mõnes paadis ka koht ja vahest vabaneb üpris kähku. Sa ei usu ju, kui sa oma tööd enam tööks ei pea, kui sa uut pead otsima?”
„See ei puutu siia. Ma võin uskuda, võin inimestele lootust anda ja võin ka kala püüda. Riik pole keelanud usku ja Sõna selle nimel.” Õpetaja Veeriku hääl püsib vaoshoituna, aga tumedais silmis justkui sädeleks tuli, või on see lõkkehelk?
„Usu, palju tahad, aga paati ei lase, vot tak.” Brigadir torkab käed tasku, pöörab ringi ja läheb oma õõtsuval kalurisammul puhveti poole. Õpetaja Veerik seisab veel natuke paigal, siis astub temagi eemale, taganeb, nagu oleks lõkkesoojus järsku liiga valusaks muutunud, ja satub päris Ööri-vana kõrvale. Peeter Aune tõuseb püsti ja pakub oma keebirulli, aga õpetaja Veerik tõrjub vaikides käega. Istugu Peeter aga edasi. Mõnda aega vaikitakse ja Peeter Aunele tundub, nagu vaataks õpetajagi huviga lõkke kõrval trambitavat tantsu. Ööri-vana urgitseb küünega piibukahas, see tähendab, et peab millegi üle aru. Ilmar Tonnesen köhatab ja võtab omakorda sõna:
„Näh, suured riigimehed tahavad kokku saada ja teevad asjad sirgeks. Leht kirjutab, et lahendavad kõik tüliküsimused ära. Keski ei ähvarda