pole Kaljo Kiisa esimene ülemus filmi alal mingi klassik. Venemaa teatmikes ja kataloogides on seoses tema nimega ära toodud vaid üks film, 1946. aastal koos Adolf Bergunkeriga Lenfilmis tehtud sõjafilm “Nimetu saar”. Tagantjärele on Kaljo Kiisk Jegorovi suhtes kriitiline: “Mul ei sobi rääkida, aga need, kes rändasid mööda liitu, ei olnud mingid režissöörid, need olid lihtsalt mingisugused läbikukkunud sellid, kes tegid siin ja seal ja peamiselt jõid hommikust õhtuni. Jegorov istus põõsa all, õllepudel kõrval, ja ütles: “Sina, Kaljo Karlovitš, vaata ise, saad aru küll.””6
Jegorovi põõsa all magamist mäletab filmis “Jahid merel” statistina kaasa teinud Õie Orav. “Kiisk oli Draamateatri stuudios minu õppejõud ja ilmselt tänu sellele sain ma filmi “Jahid merel” massistseenidesse. Mäletan, et käisin kaasas, kui filmiti romantilist armastajate stseeni Sorgu saarel. Jegorov oli enne seda vägijooke pruukinud ja kui võtted algasid, keeras ta magama. Et saarel puid polnud, pidi ta ühe väikse kibuvitsapõõsa varjus magama. Kogu stseen sai aga üles võetud Kaljo Kiisa juhendamisel.”
Tõsi on, et Mihhail Jegorov rändas mööda Nõukogude Liidu filmistuudioid ja ei suutnud kusagil kanda kinnitada. Päris hädavares ta ometi polnud. Kui vaadata filmi “Jahid merel” režiistsenaariumi, siis on see vormi poolest hoolikalt tehtud, visuaalselt läbi mõeldud. Selle järgi ongi film võetud. Vähemalt käsitöövõtteid mees tundis.
Vaadates Mihhail Jegorovi elulugu, leiame sealt märke, mille järgi Jegorov ja Kiisk võinuks hästi klappida. Oli ju Jegorov alustanud näitlejana nagu Kiisk ja töötanud isegi Moskvas Meierholdi-nimelises teatris, ehk siis näinud pealt ühe 20. sajandi teatri suurvaimu Vsevolod Meierholdi tegemisi. Aga küllap olid “Jahid merel” tegemise hetkeks aeg ja viin oma töö teinud ja loovus ning kunstiviha maha käinud. Eelkõige käisid aga Kaljo Kiisa arusaamadele ja põhimõtetele risti vastu hoolimatus ja ükskõiksus. See seletab ka Kiisa kriitilisust Jegorovi suhtes.
Suve hakul alanud võtetel osalevad head näitlejad. Peategelast Juhanit mängib Rein Aren, tema ema Evi Rauer. Veel teevad kaasa Ruth Peramets (abielludes sai ta perekonnanimeks Püss, teda tuntakse ETV lastesaadete Tädi Ruthina), Kaarel Karm, Olev Eskola, Endel Nõmberg. Pisikese kõrvalosa saab ka režissöör Kaljo Kiisk, mängides episoodilist tegelast Ilmarit, kes filmis pöördelistel hetkedel mereäärse linnakese rahvast esindab. Operaatoriks on Tallinna stuudio oma mees Semjon Školnikov, talle on “Jahid merel” esimene operaatoritöö mangufilmis. Filmi kunstnikul Peeter Linzbachil on võttegrupi liikmetest ainsana väärikas kogemus nii teatris kui filmis.
Võtete algust saadab veel üks intriig. Nimelt on stuudio filmitegemise paberites režissöör-lavastajana kirjas keegi härrasmees nimega E. Aron, kes telliti kaaslavastajaks Odessa filmistuudiost. Filmilavastaja Jefim Aron (see oligi ilmselt E. Aron, eesnimetähe erinevus on tingitud transkriptsioonist) oli täiesti olemas, ta väntas sõja ajal lüürilise komöödia “Valge roos”, mis pole aga säilinud, ja teinud on ta ka rindekroonikat. Sama nimega mees on mõnikord märgitud ka Mihhail Rommi kuulsa “Lenin 1918. aastal” kaaslavastajaks. Ja see mees viibis “Jahid merel” võtetel vähemalt nende algusperioodil. 10. juunil 1955 kirjutab ta Eesti NSV ja NSV Liidu kultuuriministeeriumisse kirja, kus palub end vabastada tööst filmi juures, sest koostöö Jegoroviga ei laabu. Kirjast jääb mulje, et Jegorov lihtsalt sõi Jefim Aroni välja ja teda ei mainita kuidagi ka filmi tiitrites. Küllap oli seegi intriig põnev kogemus oma filmitee alguses seisvale Kaljo Kiisale, näidates, et filmitegemises pole kõik kaugeltki nii ilus ja kaunis, kui see eemalt võib paista.
Filmivõtted Eesti läänerannikul lähevad kenasti. Filmis kaasa teinud näitlejatel on parimad mälestused – veedeti ju kuumal suvitusajal poolteist kuud Pärnus. Õie Orava kinnitusel nautis täiel rinnal tööd ka režissöör Jegorov, keda võis sagedasti näha Pärnu rannas koos prouaga päevitamas. Stuudio direktori asetäitja Arkadi Pessegov määrab seoses kasuliku metraaži plaani ületamisega preemiat, Jegorov saab 1000 rubla ja Kiisk 600, seda vanas vääringus. Igasuguseid preemiaid tilgub edaspidigi. Sügisel algab filmi järeltöötlus ja detsembri alguses näidatakse filmi stuudio kunstinõukogule. Enne seda käib film läbi Lenfilmi tehnilise kontrolli komisjonist. Seal antakse teosele tunnustav hinnang. Mis puutub operaatoritööd, siis paljuski oli õnnestumiste taga tuntud vene operaator Andrei Moskvin, kes Semjon Školnikovi juhendas. Õie Orav: “Moskvin oskas Školnikovi ja teiste inimeste tööd suunata nende jaoks peaaegu märkamata, kellelgi ei jäänud muljet, et ta õpetab, ja ometi oli temast väga palju kasu.” Endine rindeoperaator Semjon Školnikov, kes on end meie filmilukku jäädvustanud stalinlikult barokse pildikultuuriga dokumentalistikas, lõi filmis “Jahid merel” küllaltki meeldejäävaid kaadreid, peamiselt purjetamise kujutamisel.
“Jahid merel” võtetel purjetati mitmes rannas.
Kui filmilint on projektorist läbi jooksnud, valitseb kunstinõukogus ülev meeleolu. Kunstinõukogu protokollist võib lugeda vastastikustest õnnitlustest, filmi valmimise puhul soovivad üksteisele õnne nii filmi tegijad kui kõrvalseisjad. Stuudio senised arvamusliidrid on siiski ka väheke kriitilised. Aleksandr Mandrõkin: “Filmi alguses ei kõla filmis vaenlase teema.” Viktor Nevežin: “Režissööri töös on lahkhelid. Näiteks on valesti lahendatud stseen Peetri töötoas, kus Peeter ahvatleb Pauli reetmisele. Pauli asendit misanstseenis pole kasutatud. Oleks olnud tarvis, et Peeter (näitleja Karm on suurte dramaatiliste võimalustega, kõnekate silmadega) hüpnotiseeriks Pauli. Peetrit on vaja näidata suures plaanis ja Pauli mitte suures plaanis näidata.” Huvitav on see, et Mandrõkini ja Nevežini etteheited märgivad kõrvalekaldumisi stalinliku kunsti kaanonitest, mille järgi tuleb kunstis vaenlast halastamatult ja kõiki vahendeid kasutades paljastada.
Tänapäeval on raske mõista arusaama, et “Jahid merel” pole täiel määral stalinistlikult mustvalge teos. Et aga sellised etteheited omas ajas tekkisid, tuleb neid tõena võtta. Lahtiseks jääb aga küsimus, kas mehed võtteplatsil ja hiljem ka montaažiruumis loobusid vähemalt osaliselt lamedatest ideoloogilistest klišeedest tahtlikult või siis oskamatusest. Kaljo Kiisa edasine loomekarjäär annab alust kahtluseks, et imperialistlikud värdjad jäid “õiges vormis” loomata, kuna võtteplatsil (kus Kiisk oli vahel siiski juhtpositsioonis) realiseerus mingilgi määral inimlik ja elutõde. Kaasa võis mängida ka Stalini surm filmi tootmise ajal, mis algses stsenaariumis kirjapandule uut valgust heitis.
Lehtedes ilmuv kriitika pole sama heatahtlik kui stuudio kunstinõukogu. Ettevaatlikul moel lammutab Endel Link oma arvustuses filmi stsenaariumi maatasa. “On tõesti kahju, et ka see uus film ei näita mingit edasiminekut meie kinokunsti arenguteel,” võtab tollal noor retsensent kokku Eesti esimese oma mängufilmi saavutused.7
Kommunistliku partei manipuleeritavas ajakirjanduses on aga tähelepanuväärne üks teine kirjutis. Noorte Hääl avaldab lugejakirja, mille on toimetusse saatnud Tartu ülikooli üliõpilane Õ. Timmi. “Niipea aga, kui ekraanile ilmusid inimesed, segunes sellesse ülevasse muljesse midagi võõrast, häirivat, mida esimesel hetkel ei osanud seletadagi. Varsti aga, sündmuste arenedes, tekkis tahtmatult küsimus: kas siis nõnda käituvad ja kõnelevad inimesed elus? Ei, elus niimoodi ei ole! Ja see mulje jäi püsima filmi lõpuni.”
Hääl rahva hulgast on oma nõudmistes karmim kui retsensendid: “…püstitatud probleemide ähmasus ja lahendamata jätmine – need on ainult mõningad filmi “Jahid merel” iseloomustavad jooned, kuid nendest piisab küsimuseks: “Seltsimehed filmi autorid ja kinostuudio töötajad! Kes lubab teil mõnitada rahva maitse ja nõudmiste üle?””8
Filmi “Jahid merel” valmimise ja rahva ette jõudmise lugu räägib huvitaval ja dramaatilisel moel ühiskonnas toimunud muutustest. Autorid asusid stsenaariumi kirjutama ajal, mil Rahvaste Suur Juht oli veel elus. Ja mitte miski ei ennustanud stalinliku päikese loojumist. Ent 1956. aasta künnisel see filmiks realiseerunud stalinistlik stsenaarium enam inimesi ei rahulda. Mis veel tähtsam, nad julgevad oma rahulolematust ka väljendada.
1955. aasta detsembris läheb Kaljo Kiisk puhkusele. Ja kui ta 2. jaanuaril