Head pahad poisid. Ivar Soopan

– need kõik haisesid.

      Rain tundis emast puudust. Kodus polnud ta emalejust tihti mõelnud. Nüüd mõtles. Ema oli üksi jäänud ja pidi majapidamisega Raini abita hakkama saama. Ega Rain olnud kodus olles teab mis suur abistaja, kuid osa töid tegi ta ikka. Ema pahandas alatasa Rainiga, et ta sõpradega vähem ringi jookseks ja kodus oleks, kuid jutt lõppes sellega, et Rain lõi oma toa ukse kinni ja istus kogu päeva üksi või läks välja. Koju saabus ta tavaliselt alles südaöö paiku.

      Kolm nädalat pärast avariid oli Rain uuesti miilitsasse uurija juurde kutsutud ja juba nädal hiljem toimus kohtuistung. Enne kohtusseminekut oli Rain käinud Antsu vaatamas, ent siis ei osanud sõber veel täpselt öelda, kaua haiglaravi kestab. Rain ei teadnud, kuidas sõbral praegu läheb. „Tuleks keegi vähemalt vaatamagi,” mõtles ta. Sõbrad oleksid ta nagu unustanud.

      „Kivipea, üks asi oleks vaja korda ajada,” katkestas Raini mõtteid voodiservale istunud Näpp. „Lähme koridori, seal räägin.”

      Rain järgnes talle.

      Näpp toetas käe vastu seina ja kummardus Rainile lähemale. „Asi on nii, et sinu abi läheb vaja.”

      „Millist abi?”

      „Sinu kivist pea kuluks ära,” ütles Näpp ja muigas.

      See jutt Rainile ei meeldinud.

      „Saad aru küll, ühele kutile on vaja koht kätte näidata.”

      „Sa mõtled, et on vaja peksa anda?” küsis Rain.

      „Ei, valssi on vaja tantsida,” tögas Näpp. „Loomulikult on vaja peksa anda.”

      „Mis mina siia puutun? Mul pole vaja kellelegi peksaanda. Peksa ise, kui tahad,” ajas Rain vastu ja tahtis ära minna.

      Näpu näoilme muutus tõsiseks. „Pea nüüd, ära ärritu! Ära unusta, et sa oled mulle võlgu.”

      „Sa pead silmas seda teepakki? Hea küll, olen, muretsen selle sulle tagasi, aga kedagi klobima ma ei hakka,” ütles Rain kindlalt.

      „Kivipea, nii need asjad ei käi. Kui tahad võla ära maksta, siis maksa kohe. Õhtuks olgu tee olla. Kui õhtuks teed pole, maksad võla tagasi nii, nagu mina ütlen.”

      Näpp keeras selja ja lahkus.

      „Oota nüüd, kust ma õhtuks selle tee võtan? Saad ju isegi aru, et see pole võimalik,” hõikas Rain talle järele.

      „Just nimelt, Kivipea, saan aru,” vastas Näpp tagasi vaatamata.

      Rain oli plindris. Ta ei arvanud, et Näppu peaks kartma, aga poisi toon andis mõista, et temaga jamada polnud mõtet. Kes teab, mis sõbrad tal olid. Parem oli hästi läbi saada. Rain lohutas end sellega, et kui Näpu tellimus täidetud, on vähemalt võlg tasutud.

      Õhtul enne magamaminekut astus Näpp Raini juurde.

      „Kas joome õhtul teed või teeme hoopis natuke pulli?” naljatas Näpp, aga tema silmad olid seda öeldes kalgid. Ta istus Raini kõrvalvoodile ja kummardus talle lähemale, andes sellega mõista, et vastus on ainult tema kõrvadele.

      Rain oli vihane. Ta haaras Näpu särgiesisest kinni ja tõmbas ta veelgi lähemale. „Näpp, sa mängid siga!” sisistas ta.

      „Röhh-röhh!” häälitses teine ülbelt vastu ega lasknud end häirida.

      „Hea küll, mis ma sinuga vaidlen, räägi asjast,” lõpetas Rain ebameeldiva olukorra.

      „See on juba mehejutt. Nii,” jätkas Näpp, „meil on paar probleemi, mis nõuavad lahendust.”

      Poisid lahkusid kambrist. Koridoris seina äärde kükitanud, jätkas Näpp seda salapärast jutuajamist. „Asi on nii, et viiendas kambris on üks kutt, kes tekitab probleeme. Talle oleks vaja õpetust anda. Kuna see sul nii hästi välja kukub, siis me mõtlesimegi, et laseme sul seda teha,” rääkis poiss.

      „Kes „me”? Ja kes see kutt on?”

      „Kuule, alles sa siia tulid ja juba tahad targaks saada. Ära taha liiga palju teada, see pole hea,” lausus Näpp. „Nii palju võin sulle öelda, et kui sellele kutile kolki annad, siis teeb see sinu mainele ainult head. Ja kui end normaalselt üleval pead, on sul endal võib-olla tulevikus probleeme vähem. Need lahendatakse sinu eest.”

      Rain jäi mõttesse. Ta sai aru, et segab end ilmselt mingite kampade või sõprusringkondade omavahelisse tülli, aga mõistis ka seda, et vanglas on üksipäini raske hakkama saada. Kuigi tal polnud mingit plaani kellegi poolele asuda ega oma nina kurjategijate arveteklaarimisse pista, pidi ta siiski otsuse langetama.

      „Näpp, teeme ühe asja selgeks,” lausus ta. „Ma klohmin selle kuti läbi, aga edaspidi jätate mind rahule. Ma ei taha teada, kes need „teie” olete ja mis asju te ajate, aga tulevikus tegelege oma asjadega ise. Selge?”

      Näpp kõhkles. „Ma ei luba sulle midagi, aga minu meelest oled sa ise loll, kui endale seljatagust ei taha. Niimoodi sa siin kuigi pikalt vastu ei pea.”

      „Ma ei kavatsegi siin pikalt vastu pidada. Varsti olen väljas ja siis pekske üksteist kas või ehast koiduni.”

      „Ära ole selles nii kindel, et varsti väljas oled,” ütles Näpp salakavalalt. „Saad paari jamaga hakkama ja keevitavad karistusele otsa.”

      „Ära sa mitte loodagi,” osatas Rain.

      „Noh, eks me näe, olen siin sinusuguseid ennegi näinud,” teatas Näpp.

      Rain ei viitsinud seda enam kuulata. „Ära suurusta, varsti olen väljas,” ütles ta kindlalt, tõusis ja astus sirge seljaga otsejoones kongi poole.

      „Oota, kuhu sa tormad! Meil jäi jutt pooleli,” kuulis ta selja tagant.

      Rain peatus – jutu põhiline osa jäi tõesti kuulmata. „Kes see kutt on siis?” küsis ta vastumeelselt.

      „Viies kamber, tead, kus see asub?” küsis Näpp.

      Rain noogutas.

      „Seal on üks jobu, kutsutakse Kahvliks, selline suvalise näoga tüüp,” rääkis Näpp.

      „Suvalise näoga? See on küll äratuntav iseloomustus. Ja miks ta Kahvel on?” uuris Rain.