nende kristallolenditega, kes elavad gaasihiiglastel? Kahtlemata väga rahumeelsed, kultuursed ja nutikad olendid, aga kedagi inimesest erinevamat on üldse raske ette kujutada. Mida on meil nendega ühist? Absoluutselt mitte midagi. Aga nendega on meil vastastikuse sõjalise abistamise leping ning me anname neile järjest koloniseerimisõigusi mitmes sektoris, ehkki nad ise ei suuda kosmoselaevugi ehitada, kõigele lisaks veame nad veel ise kohale ka ja aitame neil pärast portaalidki valmis ehitada. Mis mõtet sellel kõigel on?” küsisin lõpuks ning tajusin kohe, et olen nähtavasti liiale läinud, kommodoor võis minust valesti aru saada.
“See polnud mõeldud kriitikana presidendi või Senati või föderaalvalitsuse pihta,” ütlesin kiiresti,“kuid pean tunnistama, et ma pole tõesti võimeline meie välispoliitikast aru saama. Üks ohvitser, mis sest et nooremohvitser ja jalaväelane pealegi, peaks ju ometigi mõistma, millest lähtub oma välispoliitikas ja diplomaatias tsivilisatsioon, keda ta teenib?” ütlesin ja vaatasin küsivalt kommodoorile otsa.
Arst naeratas. “Sa esitasid väga õige küsimuse. Mis on meil nendega ühist? Meie välispoliitika mõte ongi otse ja lihtsalt väljendudes see, et meie liitlased on need, kellega meil pole mitte midagi ühist, sest need, kellega meil pole midagi ühist, pole ka meie konkurendid ning vastupidi.
Võtame näiteks ar’ashw’arhanghirid. Nad on anaeroobsed olendid, kellele hapnikku sisaldav atmosfäär on meie mõistes kolmanda või neljanda astme ohtlik keskkond ning nende elutegevuseks ideaalne temperatuurivahemik kõigub umbes seitsmekümne ja üheksakümne kraadi vahel Celsiuse järgi. Samas taluvad nad küllalt hästi ka ajutisi temperatuuri kõikumisi viiekümne ja saja kolmekümne kraadi vahemikus, kuid temperatuuri langus alla viiekümne kraadi on neile umbes sama, nagu inimene satuks alasti miinus neljakümne kraadise pakase kätte.
Ar’ashw’arhanghiritele kõige lähem Maa eluvorm on küllap anaeroobne kuumaveeallikates elutsev bakter, kuid see on ka tinglik, sest vesi on neile sama inertne substants nagu näiteks lämmastik inimesele – see ei tee neile kahju, kuid pole ka osaline nende ainevahetuses.
Kas inimene oleks võimeline elama või tahaks elada sellises keskkonnas, isegi kui tuleviku tehnoloogia peaks seda võimaldama, milles ma kahtlen? Mis sa arvad, kui föderaalvalitsus korraldaks koloniseerimiskampaania, mille loosungiks oleks „Tere tulemast, me pakume teile elamisvõimalust põrgus!” Kui palju vabatahtlikke leiduks?
Samas kujutan hästi ette, kui ebameeldiv ja raske võis ar’ashw’arhanghiritest sõduritele olla teenistus ja eriti lahingutegevus Paradise Valleyl, Vähemalt sama vihkamisväärne, kui ühele heale jalaväelasele tundub teenistus gaasihiiglastel, asteroididel või tulikuumadel atmosfäärita planeetidel. Me loome sellistes kohtades tugipunkte tõesti ainult juhul, kui selleks sunnib sõjaline hädavajadus, samuti nagu ar’ashw’arhanghirid ei oleks ilmselt Paradise Valleyl sõjaväebaasi asutanud, kui nad poleks sealt neid õnnetuid usklikke eest leidnud. Kuna nad leidsid sealt koloonia, tegid nad loogilise järelduse, et planeedil on inimkonna jaoks sõjaline tähtsus ning rajasid sinna oma tugipunkti.
Kõigest sellest võib teha vaid ühe järelduse – meil on raske leida ideaalsemat liitlast kui ar’ashw’arhanghirid, sest meie ja nende elukeskkondade vahelise kokkupuute faktor on null, seega me ei sega üksteist mitte mingil moel. Ning nad peavad sõlmitud lepingutest kinni, kuna neil puudub põhimõtteline arusaam, et neid võidaks üldse murda.
Me sõlmisime nendega lepingud ning peame neist kinni, kuna see on meile kasulik. Muuseas, vastutasuks koloniseerimisõiguse eest seitsmendas sektoris loovutasid nad meile omakorda kõigi maasarnaste planeetide koloniseerimisõigused oma territoriaalses ruumis, kokku viiel planeedil, muuhulgas ka Shaula Kolmel, mis on üheksakümmend kuus protsenti Maa analoog.
Mu poiss, võin öelda, et see koht on tõeline pärl! Kui sulle kunagi peaks pakutama võimalust seal teenida või käia, siis haara sellest igal juhul kinni, ja sa ei kahetse,” kuulsin kommodoori ütlevat ja tajusin elatanud, kui mitte juba vana arsti hääles lausa poisikeselikku rõõmu.
„Sa näed seal Maa analoogi sellisena, nagu see võis olla umbes sada miljonit aastat tagasi, loomulikult mitte igas detailis, aga põhimõtteliselt, ning see on vapustav kogemus. Pole siis mingi ime, et pärast seda, kui valitsus koloniseerimise välja kuulutas, registreerus üle viieteistkümne miljardi vabatahtliku.
Samas on föderaalvalitsus seadnud planeedile lubatavate kolonistide ülempiiriks kõigest kuussada miljonit, sest valitsuse plaan näeb ette sinna looduspargi ja turismikeskuse rajamist. Kas pole tore, terve planeet kui looduspark! Kui meil, sõjaväelastel, oleks võimalik oma elukohta valida, siis tahaksin ma seal üle kõige elada,” ütles kommodoor vaimustunult.
Noogutasin mõistvalt. “Tõepoolest, grandioosne plaan. Nüüd ma vähemalt tean, mille eest üle kaheksa tuhande mehe 527. jalaväebrigaadist, 389. erivägede pataljonist ja 1003. tankibrigaadist langes. Nad langesid selle eest, et Shaula Kolmele võiks rajada looduspargi, et kuussada miljonit inimest võiks elada paradiisis ja et miljardid saaks seda külastada. Tõesti, see on väga odav hind. Me oleme tihti palju väiksemate asjade eest võrreldamatult kallimalt maksnud. Ah jaa, unustasin, pluss kakssada viiskümmend tuhat õnnetut ebaseaduslikku kolonisti. Aga nemad ei lähe ju nagunii arvesse, sest nad polnud Maa Föderatsiooni subjektid.”
“Sa polegi rõõmus?” tundus kommodoor solvununa. Ma poleks temast seda oodanud.
“On hea teada, mille eest kamraadid langesid. See vähendab ükskõiksust surma suhtes, mis on ju sama nagu ükskõiksus elu suhtes. Ma olen vaimustatud, võib-olla rohkem, kui te arvatagi oskate, kuid vahel ei suuda ma seda piisavalt välja näidata,” vastasin.
Kommodoor vaikis.“Muide, ar’ashw’arhanghiritel oli alust pidada Paradise Valley koloniste meie mõistes legitiimseteks kombatantideks,” lausus ta mõne hetke pärast.
Kui mu sõjalise ettevalmistuse üheks alustalaks poleks olnud enesevalitsemise kasvatamine, oleksin ilmselt püsti hüpanud. “Kuidas, palun?!” küsisin vaid mõnevõrra surutud toonil.
“Kõigepealt, õnnetutel usklikel olid käsirelvad kaasas ning kuna nad tulid Perifeeriast, oli enamik täiskasvanud meestest suure tõenäosusega läbinud kuni kaheaastase kohustusliku teenistuse mõne planeedi või koloonia enesekaitsejõududes. See tähendab, et nad oskasid neid relvi ka käsitseda.
Vaatamata nende kummalisele maailmavaatele, ei kalduks ma neid usklikke mingiteks jobudeks pidama, sest nõuab, ütleksin, väga suurt julgust, ettevõtlikkust ja organiseerimisvõimet, et korraldada iseseisvalt mitmesaja tuhande inimese kosmoserännak ja koloniseerida mingi planeet ilma föderaalvalitsuse toetuseta.
Moodsad plasmarelvad kombineerituna minimaalsete taktikateadmiste ja soodsa keskkonnaga võimaldasid neil osutada ar’ashw’arhanghiritele täiesti arvestatavat vastupanu. Paar allikat, mida olen uurinud, hindavad, et vastupanu Paradise Valleyl võis kesta isegi kuni viis-kuus aastat ning ar’ashw’arhanghirid võisid kaotada maabumisele järgnenud sissisõjas kuni kahe-kolme diviisi jagu elavjõudu. Kuid mitte see pole peamine.” Kommodoor pidas lühikese tähendusrikka pausi.
“Otsustavaks faktoriks, miks nad pidasid Paradise Valleyt sõjaliseks tugipunktiks, sai hoopiski see, et nad ei leidnud sealt mune,” ütles ta seejärel.
“Mune? Mis mune?” küsisin imestunult.
“Inimeste mune loomulikult,” kuulsin vastust. “Loodetavasti sa vähemalt tead, et ar’ashw’arhanghirid paljunevad munemise teel, kui me püüame sellele protsessile mingit mõistetavat analoogi leida, ning neil puudub meie mõistes sooline jaotus.”
Noogutasin mõnevõrra solvunult, sest ega mu teadmised ar’ashw’arhanghirite kohta siis nii puudulikud ka polnud.
“Kaks mõistuslikku tsivilisatsiooni, kellega nad enne meid olid kokku puutunud, paljunevad samuti munemise teel. Kõik ar’ashw’arhanghirite koduplaneedi kõrgema arengutasemega loomad paljunevad samamoodi. Sellest kõigest tegid nad loogilise järelduse – mõistusliku tsivilisatsiooni üks tähtsamaid tunnusjooni on munemise teel paljunemine. Ar’ashw’arhanghirite sõdurid ei mune ega loomulikult ei kanna nad ka sõjalistel operatsioonidel mune kaasas,” selgitas kommodoor mulle kannatlikult.
“Ning