oma kompaniis. Arvasin, et see on täiesti loomulik, kuna olen kompaniiülem. Igatahes ei jätkunud praegu mu võimetest isegi selleks, et ära arvata, mida te tahate.” Ma sundisin end veel kord naeratama, kuid välja kukkus nukker grimass.
“Psii-võimete, isegi väga tugevate puhul, ei ole kunagi küsimus mõtete lugemises, vaid mõtete, emotsioonide ja tahte mõjutamises. Teie ja võimetelt järgmise pardal olija psii-indeksi vahe on üle viiekümne ühiku,” vastas kommodoor. “Kuid jätame numbrid ja ühikud kõrvale. Öelge, kapten, mida te tegelikult teha suudate?”
Nõjatusin tahapoole ja lasin end lõdvaks. Ma ei soovinud seda, aga mu õlad vajusid tahtmatult längu.
Sõnu otsides ütlesin: “Ma suudan lahinguarvuti abil tugevalt ja kestvalt mõjutada paljusid inimesi, kellega mul on vaimne ja emotsionaalne side, näiteks oma alluvaid. Ma võin kanda üle ning võimendada psüühilist energiat, tugevdada tahet, suunata käitumist ja tegutsemist.
Ilma arvutita… ilma arvutita suudan ma vähe, vahest mõjutada korraks ühte inimest, tema meeleseisundit või käitumist… väga lühikeseks ajaks.” Püüdsin võimalikult täpselt oma võimeid või õigemini oskusi kirjeldada, et kommodoorile jääks neist tõele vastav, mitte ülepakutud või alahinnatud pilt.
“Te suudate ilma lahinguarvutita inimesi mõjutada?” Nüüd oli kommodoori kord avaldada täielikku imestust, peaaegu uskumatust.
“Jah, väga piiratud moel, nagu ma kirjeldasin.”
“Te suudaksite mõjutada… mind siinsamas kohapeal?”
“Ilmselt oleks mul praegu raskusi, kuna ma pole veel saavutanud täielikku vaimset tasakaalu. Kuid põhimõtteliselt on see võimalik.”
“Tehke siis seda! Sisendage mulle midagi!”
Enne kui ma midagi öelda jõudsin, sekkus meie jutusse Veterinaar, kes oli kogu vestlust vaikides kuulanud: “Härra kommodoor, kui lubate, siis vahest pole see just kõige… ”
“Ei!” Kommodoor ei lasknud tal lauset lõpetada.“Me peame kasutama iga, pealtnäha ükskõik kui ebatõenäolist võimalust. Meil pole aega läheneda probleemile teaduslikult. Selleks et me võiksime aru saada, kas kapten Irv suudab meie heaks midagi teha, pean ma väga täpselt teadma tema tegelikke võimeid. Kapten, sisendage mulle omal valikul mingi negatiivne emotsioon!” Lause kõlas käsuna, mida ei saanud mitmeti mõista või valesti tõlgendada.
“Negatiivne emotsioon?” Ma ei uskunud oma kõrvu. Tundsin, kuidas veri mu näost minema valgub. “Kommodoor,” ei jaksanud ma enam härratada.“Psii-võimete abil negatiivse emotsiooni sisendamine või käitumise või teo esilekutsumine on relvajõudude kriminaalkoodeksi kolmekümne kaheksanda paragrahvi järgi võrdsustatud käsu mittetäitmisega. Selle eest ootab nii käsu andjat kui ka käsu täitjat surmanuhtlus ning üksust detsimeerimine. Te teate ilmselt seda kõike paremini kui mina,” ütlesin külma vihaga, vaikselt, ilma häält tõstmata “Kapten, teie üksus, 2634. jalaväebrigaad on juba detsimeeritud või detsimeeritakse järgmise nädala jooksul, enne kui te olete üldse saanud lahingusse astudagi.” Kommodoori hääl oli väga vaikne. “Ma käsin teid, härra kapten, sisendage mulle viie minuti jooksul negatiivne emotsioon oma äranägemisel!”
Vaikisin pikalt ja kogusin mõtteid.
“Te olete julge mees, kommodoor. Kui te arvate, et sellest, mis ma teha võin, on teile vähimatki abi, siis teen seda vabatahtlikult. Teil pole vaja mind käskida,” ütlesin äkilise rahuga. “Istuge minu kõrvale. Vaadake mulle otsa ja ärge hoidke pead minu omast kaugemal kui kümme sentimeetrit. Ma sisendan teile paanikaimpulsi, nii et teil tekib ületamatu soov siit ruumist põgeneda, lihtsalt minema joosta. Püüdke sellele vastu seista. Kui tugev on muide teie psii-indeks?”
“Kakssada kolmkümmend kaks.”
“Oleksin pidanud aimama. Te ise oletegi järelikult võimete poolest minust järgmine pardal olija?” Muigasin.
“Ei, laeva kaptenil kontradmiral Chester William Nimitz IX on kolm ühikut paremad võimed. Me mõlemad oleme proovinud identi-fitseerimisprobleemiga võitlejaid aidata, lahinguarvuti abiga muidugi, kuid see pole kahjuks õnnestunud. Meie võimetest lihtsalt ei piisa ning olen jõudnud järeldusele, et lahinguarvutit ei saa siin kasutada. Vastupidi, see võib mõjuda hoopis kahjulikult.”
“Nende näitudega suudate te tõenäoliselt paanikahooga üsna hästi toime tulla. Ma vajan paar minutit keskendumiseks.”
Kommodoor nõustus. “Härra major, kas te saaksite võtta mu kombinesooni seljataskust lahinguarvuti ja minna sellega kaugemale, või ei, parem minge sellega hoopis ruumist välja,” pöördus ta meie arsti poole.
Veterinaar kuuletus.“Ma isoleerin selle ruumi. Igaks juhuks.”
Õhuke plaadike välgatas Veterinaari näppude vahel. See tundus palju õhem ja väiksem kui minu oma ning oli ühes tükis. Sel polnud eraldi kiivri sisse käivat osa. Samas mõistsin, mis teeb minu arvutist kohmaka poole sentimeetri paksuse kobaka: need on jalaväelasele kohustuslikud teise ja kolmanda astme kaitsekihid. Teadsin, et jalaväelase lahinguarvutil on ka kolm alternatiivset energiaallikat ja viis eri enesehävitusmehhanismi. See arvuti siin, vähemalt välimuse järgi otsustades, ei paistnud pooltki seda sisaldavat.
Uks ilmus pealtnäha täiesti ootamatus kohas, Veterinaar läks sellest läbi ning avaus kadus taas, nähtavat märki järele jätmata. Ma ei kahelnud, et laeva aju tekitas ukse selleks, et meie arst saaks sealtkaudu lahkuda. Laevadel pole asjad kunagi sellised, nagu need näivad olevat, laev pole soomuk, kus luugid on alati ühes ja samas kohas. Laeval ei leia ilma lahinguarvutita peldikutki üles, sest täna ei pruugi see olla enam seal, kus oli eile. Pean tunnistama, et see on minus alati tekitanud teatud ebamugavustunde, et mitte öelda kõheduse.
Jäin kommodooriga kahekesi.
Sulgesin silmad ning püüdsin keskenduda, et vabaneda kõrvalistest ja segavatest mõtetest. See ei tahtnud kuidagi õnnestuda, sest mälestused meeletust paanikast, mida olin tundnud, olid veel liiga värsked. Valu ning liiga palju negatiivseid emotsioone. Kommodoor, kes elas laevarottide, kambüüside ja Šveitsi juustude maailmas, oli mulle emotsionaalselt liiga kauge, võõras, mul polnud temaga mitte midagi ühist. Kuidas pidin ma temaga kontakti leidma, suutma teda mõjutada? Sain aru, et ma ei suuda ülesandele keskenduda, ammugi seda täita.
Tegin silmad lahti, vaatasin laevaarstile otsa ja raputasin pead.
“Tuleta meelde paanikat, mida sa tundsid, ning keskendu sellele,” kuulsin teda ütlevat. See oli esimene kord, kui laevastiku ohvitser mind sinatas, ka mina polnud neist kunagi kedagi sinatanud. See pealtnäha tühine seik julgustas mind proovima ületada meid lahutavat emotsionaalset barjääri.
Ma ei püüdnud enam mälestust mind vallanud hirmust ja paanikast unustada või maha suruda, vastupidi, keskendusin sellele kogu teravuses. Kandsin selle üle kommodoori teadvusse järsu hetkelise purskega, sest kestvamaks pingutuseks polnud ma suuteline.
Kommodoor võpatas, nagu oleks saanud äkilise löögi. Haarasin tal randmest. Tundsin, kuidas ta püüab meeleheitlikult lahti rabeleda, aga ma ei lasknud. Mõne hetke pärast rabelemine lakkas, laevaarsti keha lõtvus ning tema pea vajus korraks vastu mu õlga. Seejärel ta kogus ennast, ajas end sirgu ning vaatas mulle silma.
“See… oli väga tugev. Nüüd ma saan aru, mida teie, merehaiged, tunnete. Ning ma mõistan, mida sa suudad.”
Tundsin end nii väsinuna, et olin valmis sealsamas magama jääma. Aga mu meeltes oli rahu ja selgus.
“Psii-kontakt tekitab alati sellise tunde, nagu annaksid ära osa iseendast. Kommodoor, see on kõik, mis mul praegu anda oli,” ütlesin ja pöörasin pilgu kõrvale.
“Loomulikult, selleks et täita ülesanne, mille admiral Nimitz ja kindral Panfilov sulle on määranud, pead sa kõigepealt ise saavutama vaimse ja emotsionaalse tasakaalu, muidu on see ette läbikukkumisele määratud. Minu roll oli selle saavutamisele lihtsalt kaasa aidata,” vastas kommodoor ja püüdis naeratada, ehkki see naeratus oli rohkem väsinud ja kustunud irve.
“Nii