Kirju koer. Indrek Koff

näiteks. Mina ei ole mõelnud, ausõna!

      „Nojah, sina jah, no paljugi mis. See oled sina, aga nemad on nemad.“

      Kala keeras pikkade juustega tüdrukule selja ja ujus minema, pea uhkelt kuklas. Mitte keegi ei mõista mind. Kõik tahavad minust lahti saada, muud midagi! Sees näris küll mingi kummaline kahtlus. Või ei, mitte kahtlus. Mingi imelik kurbus. Et tegelikult mõtles pikkade juustega tüdruk ju hästi. Ja et temaga oleks pidanud kuidagi sõbralikum olema. Või mitte et oleks pidanud, vaid et oleks tahtnud. Sest tema oli nagu kuidagi… aga noh, samas, ega ta väga palju parem ikka olla ei saa kui kõik need teised!

      Tädi Reedal sai näitus valmis. Kaunite Kunstide Koja toad tuulutati ära, põrandad pesti puhtaks, pildid riputati seintele. Näituse pealkiri maaliti valge värviga suurele mustale sildile ja silt naelutati ukse kohale. Näitusesaali keskele toodi peakülalise tarvis suur akvaarium, mis lasti värsket ja selget vett täis. Neljapäeva õhtuks said siginad-saginad sigitud ja sagitud. Kaunite Kunstide Kojas (Pildi tänav 17) võttis maad pidulik meeleolu. Tädi Reet seisis oma piltide kõrval, uhkete volangidega valge pluus seljas ja punased nahkpüksid jalas. Ta ootas ja pabistas. Vähehaaval hakkasid saabuma külalised.

      Lõpuks oli ainult kala ise veel puudu. Ja ta jäigi puudu. Sest kui kirjakandja talle kutse kätte tõi, märkas ta kõigepealt sõna „KALAPÄEV“ ja edasi ta loomulikult enam ei lugenud. Paanika! Peksleva südamega, uimed värisemas nagu haavalehed, peitis ta ennast kaldaaluse koopa kõige sügavamasse soppi ja otsustas, et ei tule sealt enam mitte iialgi välja.

      Konutas seal pimedas ja porises: „Noh, palun väga, mis ma ütlesin! Ei, tore nali küll. Ongi käes! Ei, muidugi. Kuidas see saakski teistmoodi olla. Kavatsevad mu mingisuguses suvalises koolisööklas lastele sisse sööta… Ei, jah, eks ta ole. Muidugi-muidugi. Aga ei lähe läbi! Minusuguse mehega nalja ei ole. Mina ennast igatahes kotletiks teha ei lase!“

      Kui kala lõpuks laupäeval nina välja julges pista, nägi ta karge ja selge veega kodujõe põhjas midagi heledat vastu säramas. See miski helkis ja sätendas keskpäevase valguse käes nagu lootusekiir. See miski täitis kala hinge mingi seletamatu igatsusega. Talle tundus, et jõepõhjast vaatab talle vastu tema enda peegelpilt, ainult et kuidagi ilusam ja rõõmsam. Julgem. Kas keegi on peegli vette pillanud? Aga kes see jõe peale peegli kaasa võtab? Kala naeratas hajameelselt, õndsalt, natuke isegi totakalt. Aga võpatas siis, sest hakkas arvama, et ega see õige asi olla ei saa. Ta pidi päris kõvasti pingutama, et rõõmsast ja ülemeelikust tujust vabaneda. Õnneks suutis ta siiski väärikuse säilitada, tundmatule objektile selja keerata – see võis ju vabalt mingi lõks olla – ja ettevaatlikult minema ujuda.