oli, siis määras meie edukuse nimelt see, kas Viljar Eesti võistlusteks Tartu meeskonda lasti või mitte. Teised tunnistasid endale, et sõltuvad ühest mängijast. Viljar oli nagu täiskasvanu laste keskel, nii kogult, mõtlemiselt kui ka käitumiselt. Tingimused olid Tartus ju kehvakesed ning et siit kõrget lendu alustada, oli vaja erakordset andekust ja täielikult toetavat kodu.”
“Treeningud toimusid põhiliselt Tartu 8. keskkoolis, kus spordisaal oli väike ja madal, hiljem samuti pisikese saaliga 7. keskkoolis. Mäletan Tallinna–Tartu linnavõistlust Kalevi spordihallis. Platsitunnetust oli raske leida, sest seinad olid lõpmata kaugel ja nagu pea tõstsid, nii väga heledad prožektorid pimestasid,” meenutab Ülo Palgi grupiga 1965. aastal liitunud Madis Reemann, praegune Hugo Treffneri gümnaasiumi füüsikaõpetaja. “Igal suvel käisime paarinädalases laagris: Räpinas, Vana-Otepääl, Tõrvas, Saaremaal, Võru-Kubijal, Haanjas. Seal tegime rohkem üldkehalist ettevalmistust, sest normaalset võrkpalliplatsi tavaliselt polnud.”
Aastal 1968, kui Viljar Loor käis kaheksandas klassis ja oli 15-aastaseks saanud, jõudis Taavo Veski juhendatud Tartu LSK (laste spordikool) Eesti noortemeistrivõistluste finaalturniirile, mis peeti sügisesel koolivaheajal Pärnus. Kohalikud poisid lõid selle kinni ja nende liider, kevadel TSIK-i rivistuses liidu noortemeistriks tulnud Avo Tasane tunnistati parimaks mängijaks. Tartlased jäid ühe võiduga viimasele, kuuendale kohale, kuid Viljar Loor mahtus koos pärnaka Ülo Küti ja võrulase Einar Leesiga nende kolme hulka, keda Eesti spordikomitee võrkpalli vanemtreener Oleg Salundo Spordilehes esile tõstis.
Spordilehe ülevaatele, mille kirjutas Aksel Randmer, langes au olla Viljar Loori sporditeed kajastava kodukausta esimene väljalõige. Sellele, et Loor õppis Tasasest kolm klassi tagapool, ei märganud Salundo ega Randmer tähelepanu juhtida.
Vastne koolipoiss Viljar ja poolteist aastat noorem vend Heldur. Veel ei aimata, et selliseks nende pikkusevahe jääbki.
Liiga väike väikevend
“Mul on elus vedanud, juba kasvuga,” rääkis Viljar Loor kunagi Sovetski Spordis. “Kasvuta pole võrkpallis suurt teha. Näiteks mu nooremat venda fortuuna sedavõrd ei soosinud. Ta ei mängi võrkpalli minust halvemini. Üksvahe kaitses isegi vabariigi noortekoondise värve. Edasiliikumiseks, paraku, kasvu ei jätkunud.”
“Arvan, et temast saanuks paremgi mängija kui Viljarist, olnuks kehalised näitajad võrdsed. Reaktsiooni poolest oli Heldur üle, suhtumine ja hingestatus olid võrdsed. Kui Viljar oli vanema vennana mõnes asjas eeskujuks, siis kohusetunnet, ma usun, jätkus Helduril rohkemgi. Algul juhtus vahel, et Viljar oli väsinud või veidi tülpinud ja lubanuks endale treeningu asemel kerge lõõgastuse, kuid Heldur oli kindel: igal juhul läheme! Jah, see 176 sentimeetrit, seda oli selgelt vähe. Võimalik, et Heldur sai isegi hingelise trauma – püüa mis sa püüad, nii palju ikka ei saa kui vend!” oli ema Ellen Helduri pärast mures.
Emal oli kaua see lohutus, et kui Viljaril jäi kooli lõpetamisel kuldmedalist õige pisut puudu, siis Heldur toonud kulla majja!
“Ei toonud, ma lõpetasin kooli kahe neljaga, need sain vene keeles ja eesti keele grammatikas. TPI-st sain kiitusega diplomi. Sõjalise algõpetuse tegin meelega neljale, et kaugele armeeteenistusse ei saadetaks,” tõrjub Heldur.
Noorpõlves püsis Heldur Loor (paremal) kuulsa venna varjus. Kuid ta säilitas tervise ja mänguisu ning lööb senini veteranide seas kaasa. Suvest 2006 pärineval pildil osaleb Heldur paaris teise kunagise Eesti meistri Villu Vilbergiga Viljandi rannaturniiril.
Ema aga kirub kadunud ämma.
“Süüdistan mehe ema selles, et Heldur ala ei vahetanud! Kui oli juba selge, et ta võrkpallis läbi ei löö, olnuks mõistlik lauatennisesse minna. See oli Tartus heal järjel, Helduril oli kiirust ja osavust, ta võinuks kaugele jõuda. Valduri ema aga raius, et küll poiss kasvama hakkab. Teda uskudes mõjutas Valdur Heldurit võrkpallis jätkama.”
Heldur, tõsi, ei mäleta lauatennisest muud, kui et ta seda laagrites pisut toksis.
Peajagu pikema venna tuules suuremate poiste treeningule sattununa polnud Helduril kerge.
“Sõrmed olid veel lödid, treener arvestas sellega ja mingeid harjutusi tegin omapead. Seda, et keegi väiksemat terroriseerinud oleks, ma küll ei mäleta. Minu meelest polnud ka Viljari kaitsvat kätt vaja, kõik said omavahel läbi. Klassis ma kõige väiksem polnud ja lootus ühel päeval vennale järele kasvada püsis tükk aega. Vast kümnendas klassis sain aru, et imet ei sünni ja liidu juunioride koondisse, kus Viljar mängis, pole mul asja. Mõnda aega rõhus see hinge, aga hirmsat põdemist küll polnud. See-eest jäid ju luud-liikmed võrkpallist lõhkumata ja veteranide seas olen kõva tegija!”
Kodused sarjad niikuinii, kuid Heldur Loor on viimasel ajal veteranina mänginud kaugetes maades, nagu Austraalia ja USA, tulnud on medalidki.
Eesti iseseisvuse taastamise aegu 1991 käisid Loorid veteranide mitteametlikul MM-il Argentinas. Eesti noorte veteranide meeskonda tulid veel Tarmo Viiding, Harri Rumm, Jaan Prass ja Aare Ruubel, ent peatuspaika, Buenos Airese eesti kirikusse jõuti viiekesi – lennukite segadustes oli Ruubel Moskvasse maha jäänud. Maailmamees Viljar helistas Soome tuttavale Tapio Kääntäle, et lennaku kohale, üks mees on puudu. Kääntä pakkis koti ja oligi mängude alguseks Buenos Aireses, hõimurahva lipu all. Veidi hiljem saabus ka Ruubel. Nii jõuti finaali, kus kaotati brasiillastele, ja saadi kaela hõbemedalid.
Helduri noorpõlve jäid märkima liidu noorsoomängude hõbe ja Eesti meeste meistritiitel. TPI majandusteaduskonnas lõpetas ta ehituse ökonoomika ja organiseerimise ning töötab erialal tänaseni. Ta asutas 1991. aastal ehitusfirma AS Eramu.
Heldur abiellus 1978. aastal Mairega ning peagi oli Viljar Loor Margo ja Helina onu.
Kaheksa klassi on läbi.
1969. aastal kutsuti Viljar Loor Tartust appi Tallinna spordiinternaatkooli meeskonnale, kes tuli Poltavas liidu poistemeistrivõistlustel hõbedale. Pildil on koos Looriga Kaarel Kõrreveski (vasakult), Arne Sepp ja Arvo Mäe.
Liidu omaealiste esikäeks
1969. aasta hakul tulid tartlased Kundas Eesti B-vanuseklassi meistriks.
“Viljar oli rünnakul selge esikäsi!” meenutab kaaslane Leo Jakobson. “Kasu tõusis meie rasketest kaitsetreeningutest, ühtedena esimestest suutsime palle liblikatega üles tuua. Sidemängijad olid Ivar Pilden ja Innari Kuusk, nad tõstsid äärtele, kus põhitegijad olid Viljar ja mu nimekaim Heino Jakobson.”
“Kui Rein Rebane 1968. aastal TSIK-i läks, mängisid põhikuuikus mõlemad Jakobsonid, Kuusk, Loor, mina ja Pilden. Rebane võinuks turniiridel abiks käia, aga tuli harva. Ta oli kehaliste eelduste poolest Viljarist isegi ees, kuid tal polnud nii visa hinge ega sellist töökust,” täpsustab Madis Reemann.
Kundas aga ei saanudki Tartu poisid Rebasele loota, sest TSIK mängis Poltavas liidu B-klassi meistrivõistluste tsooniturniiril. Eestlased tulid kohaliku spordikooli järel teiseks.
Kevadvaheajal toimus sealsamas Poltavas kuue tugevama finaal-turniir, mille eel TSIK-il oli tabelis võõrustajalt saadud kaotus. Treener Raimund Pundi kutsus TSIK-ile appi tartlase Viljar Loori ning tallinlased Kaarel Kõrreveski ja Edgar Krugeri. Peale nende mängisid kapten Igor Pihela, Rein Rebane, Ülo Leis, Arne Sepp, Arvo Mäe ja Henno Pille.
Esimeses kohtumises jäid eestlased 1: 3 alla Moskva Dünamole, kes jätkas täiseduga ja tuli meistriks. Ka TSIK ei kaotanud enam, küll aga Poltava. Tabel oli viimaseks vooruks nii pingeline, et kaotus Minskile jätnuks TSIK-i viiendaks, 3: 2 võit aga tõi hõbemedalid! Turniiri parimaks tunnistati Loor.
Õppimisega polnud Viljaril iial probleeme. Tõsi, võib arvata, et soov lõpetada TPI just 1977. aastal jättis