Kättemaksu ballaad. Monika Rahuoja-Vidman

mis maksab! Truudusetu mees peab saama karistuse! Jolanda ei teadnud veel, kuidas täpselt mehele kätte maksta, aga selle väljamõtlemisega oli aega.

      Riiko võimalikule armukesele mõtlemine tekitas viha. Vihasööst omakorda andis juurde korraliku doosi energiat ja meelekindlust. Jolanda tundis, et nüüd on ta valmis. Valmis minema ja asja uurima. See naine saab veel kuulda ja Riiko saab karistatud. Ta vaatas kella – mõni minut üle üheksa. Paras aeg minema hakata!

      Joonud oma tassist viimase kohvitilga, oli Jolanda valmis tõusma ning Rävala puiestee poole astuma hakkama, kui ei tea kust pähe torganud – aga kui see naine töötab äkki õhtuses vahetuses – vähendas tugevalt tema just äsja jõudu juurde saanud entusiasmi. Juuksurid töötavad ju vahetustega! Hm. No loomulikult… Sel juhul on tema uuriv ringkäik ju hoopis asjata?

      „Ei, ma ei tohi niimoodi mõelda! Nii ei saa ma üldse kunagi midagi teada. Ei saagi tõde välja selgitatud! Ma pean uskuma, et ma ta leian!“ Endasse sel moel paraja portsu usku sisendanud, Jolanda tõusis ning väljus otsusekindlalt kohvikust. Reipalt kõndis ta üle Raekoja platsi Rävala puiestee suunas, kuid mida lähemale ta juuksurisalongile jõudis, seda aeglasemaks tema sammud jäid. Seistes lõpuks maja number kuus asuva juuksla akende ees, polnud Jolanda enam isegi kindel, kas ta tahab asja uurida ja midagi teada saada.

      „Võibolla on parem, kui ma midagi ei tea?“ arutles ta endamisi. „Kui jätaks kõik nagu on ja läheks ikkagi koju ning kuulaks ära muinasjutu, mille Riiko mulle räägib? Teeks näo, et olen kõigega rõõmsalt nõus ja siis läheb elu edasi nagu ennegi?

      Aga… kõik pole ju enam nii, nagu enne. See lihtsalt on nüüd teisiti ja kõik. Kogu lugu.

      Tagantjärele pole võimalik enam midagi muuta… või teha. Ei… ma pean seal sees ära käima, pean saama teada, kes on see naine, kelle vastu Riiko mu vahetas!“

      „Aga kui ta pole sind kellegi vastu vahetanud, kui tema äraolekule leidub loogiline seletus,“ ei tahtnud arg ja häbelik Jolanda temas mitte mingi hinna eest juuksurisse sisse minna ja otsis selle tegemata jätmiseks vabandusi.

      Tugev Jolanda ei lasknud end eksitada:

      „Kui ta minust hooliks, oleks ta helistanud. Ja mulle kasvõi töö juurde tulnud ja vabandanud, et mind muretsema pani!“

      Kehva enesetunnet tema jonnituju igatahes ei parandanud ja veidi kõhklevalt astus Jolanda üle Salonplus´i läve. Mis on plaanitud, tuleb teoks teha!

      Ta vaatas juuksuris uudishimulikult ringi. Seal polnud ta kunagi varem käinud. Süda hakkas veelgi kiiremini lööma.

      „Võibolla töötab see saladuslik keegi, kelle nimi algab Kariga siin? Ja… ja mis ma siis teen? Jessas küll!“ Ootamatult meenus hetk minevikust. Nad olid just Riikoga tutvunud ning vist ainult paar korda enne seda õhtut kohtunud. Aga sel märkimisväärsel õhtul istusid nad tema toas, kui mees korraga ütles, et talle tema, Jolanda nimi, väga meeldib.

      „Miks see mulle just praegu meelde tuli?“ imestas Jolanda ja püüdis meenutada, mida Riiko veel öelnud oli. Korraga kuulis ta justkui uuesti Riiko häält ütlemas:

      „Mulle meeldivad huvitavad ja ebatavalised nimed.“

      Nüüd Jolanda taipas:

      „Sel naisel on vist väga ebaharilik nimi. Ma pean otsima ebatavalise nimega naist! Vot!“

      Tol korral polnud Jolanda selle üle pikemalt mõelnud. Miks pidigi? Meeldib ja kõik. Mis seal ikka. Ta oli olnud õnnelik, et üks kena heledapäine lokkis juustega noormees just temale tähelepanu pööras, mitte tema parimale sõbrannale, Mirjamile. Jolanda meelest oli Mirjam palju kenam, kui ta ise. Aga lokkis juustega noormees tundus põnev olevat. Kohe see, kuidas ta asjalikult tema juurde tuli ning vestlust alustas, sisendas kindlust ja turvatunnet.

      „See on mees, kes teab, mis ta tahab!“ oli Jolanda tookord mõelnud. Ja see osutus tõeks. Mitme koos elatud abieluaasta jooksul võis ta selles korduvalt veenduda.

      „Kas teil on aeg kinni pandud?“ astus tema juurde heledate, ebasümmeetriliselt lõigatud juustega noor neiu. Tüdruk nägi üsna ilmetu välja. Võibolla seetõttu, et kandis koledat beeži tuunikat. Ja erinevalt teistest, kes seal töötasid, oli ta meikimata.

      „Naljakas, et ta sellise ägeda soenguga on, ise selline igav hiireke,“ turgatas Jolandale miskipärast pähe. Mõtles samas, et pani seda tähele vist seetõttu, et ühe samasuguse soenguga modelli suur pilt rippus juukslaneiu taga seinal.

      „Kindlasti tahtis ahvida!“ oli Jolanda kindel. „Mõtles, et teised näevad teda siis sellisena, kui modelli pildil. On ikka tohman. Grow up!“. Ta püüdis näida range. Ei tahtnud, et tal kohe näost välja paistaks, et tema arvates see igava hiirena mõjuv tüdruk ei suuda modellile pildil mitte mingisugust märgatavat kontrasti või konkurentsi pakkuda. Jolanda arvates polnud mingit küsimustki selles, kes pildi ja inimese võrdlemisel võidab.

      „Ee… ei!“ kogeles Jolanda ja mõeldes sellele, et parem härjal kohe sarvist haarata ja ega ta pole siin juuksurite välimust kommenteerimas, neelatas ning jätkas, „ma mõtlesin, et ehk telliks siin teie juures aja. Et lõikaks… või värviks. Tegelikult ka. Ma mõtlen tõsiselt. Ma näen vist täitsa jube välja ja…“

      Seda öelnud, Jolanda ehmatas. „Mida sa lollpea end veel õigustad? Imelik oled või? Juuksuris selleks käiaksegi, et juuksed korda ja ilusaks saada. Muidu võiks ka kingsepa juurde minna aega veetma. Võta end kokku, tüdruk! Sa näed niigi juba piisavalt juhm välja. Pole vaja ennast veel lollimaks teha. Kõigil on õigus käia juuksuris ja teha juustega, mis pähe tuleb. Siin pole midagi ebanormaalset. Noh, küsi nüüd, et kas Kar-i juurde saaks!“ Sedamoodi kurjalt endaga praganud, naine jätkas:

      „Ma kunagi käisin siin ja jäin lõikusega väga rahule ja kuna sattusin just siin läheduses olema, siis mõtlesingi, et tuleks ning… jah…“ Ta pidas kerge pausi, et end kokku võtta ning jätkas, „telliks õige aja. Juukselõikuseks.“

      Valetamine läks libedamalt, kui ta arvanud oli. Jolanda jäi peaaegu isegi uskuma, et tahab juukseid lõigata. Tegelikult polnud ta sellele ammuilma enam mõelnudki. Juuksed kammi või kummiga tagant kinni ja kogu lugu. Mida seal ikka nii väga muuta vaja?