pühapäevaks kokku leppinud, et büroos poleks peale meie ühtki hingelist.
“See töö, Roland,” ütles paks mees mu vastas. “See on üks hotell.”
“Jah?” imestasin. “Me pole kunagi varem hotelle teinud.”
“Ma tean,” vastas tema. “Aga esimene kord ongi alati esimene.”
“Tõepoolest,” nõustusin.
Ta rääkis päris kaua ja tasapisi hakkasin ma aru saama, miks just mina selle töö pean saama, kuigi miski tema jutus seda otseselt ei reetnud. Lihtsalt oli nii.
Hotelle on mitmesuguseid. On suuri, mitmekümnekorruselisi mürakaid kesklinnades, kus vihiseva kiirusega liigutavad liftid elanikke suurtes kogustes üles-alla nagu tahteta nukke ning neljakohaliste numbritega tubades ärkajatest ei mäleta keegi oma eelmise öö unesid. Aga on ka hoopis teistsuguseid – väikseid ja hubaseid, näiteks ühe perekonna poolt peetud võõrastemaju, kus ema toimetab köögis, isa hoiab olukorda kontrolli all, poeg seisab portjeeleti taga ja tütred vahetavad tubades linu. On odavaid kohti, kus seljakotiga rändurid võivad suures hallis üheks ööks korraga naridele visata, ja kalleid paleesid, kus vannituba üksi on avaram kui kuskil mujal terve number, ja põrandad on neil ehtsast marmorist.
Aga sellist hotelli, mida meie tahame, ei ole maailmas senini veel olemas. Mõistate? Sest kui hubane üks võõrastemaja ka ei oleks, ei saa ta oma külalistele olla kunagi enamat kui ajutine peatuspaik, koht, kuhu tullakse, et minna. Või vähemalt nii me neid kogeme. Ent kui hakata asja üle põhjalikumalt järele mõtlema, kas pole nii iga ulualusega siin ilmas? Vaevalt teate teiegi kedagi, kes on oma elu algusest lõpuni elanud samas paigas, kordagi kolimata, kordagi oma kirju ümber adresseerimata, vaid seda ainsat kohta koduks nimetades. Ja kui mõni selline erand leidubki, oleks tema paiksus ka oma erandlikkuses inimelu pikkune ajutisus, ei muud. Ometi nimetame me kodu koduks ja hotellidest seda ei otsi, sest miks ka peaksime.
Teil on harukordne võimalus: teil tuleb luua selline hotell. Koht, kuhu jõudes mõistab iga rändur, et on saabunud lõpuks koju, ehkki on selle nimega varem nimetanud teisi kohti, sest nii on kombeks. Teil tuleb luua hotell, kust lahkuda võib küll kerge südamega, aga ainult teadmises, et oled alati oodatud tagasi, sest siin ei ole sa külaline, vaid midagi hoopis enamat. Teil tuleb luua hotell, mida iga tema elanik näeb erinevalt, sest pole ju võimalik, et kõigil inimestel ongi üks kodu – aga kui keegi siinkäinuist kohtab hiljem maailma avarustes teist, siis tunnevad nad ka üksteist ära ja kaisutavad nagu eluteel liiga kauaks lahku läinud vennad.
Igal inimesel tuleb oma elus vähemalt kord ette hetk, mil tal tekib ootamatult võimalus jätta siia maailma maha midagi endast suuremat. Lubage öelda, Roland: teie hetk on nüüd.
Istusin pargipingil ja kui mul oleks saia kaasas olnud, oleksin toitnud tuvisid.
“Ma olen nõus,” ütlesin. “Oleme kokku leppinud. Ma võtan selle töö.”
“Siis on hästi,” rõõmustas mu noorem vestluskaaslane, kes istus mu paremal käel. Mu paksem vestluskaaslane mu vasakul käel vaikis, sest tema oli kogu aeg teadnud niigi.
Mul olid nüüd ka nende nimed: vanem oli hr.Mägi, noorem oli hr.Järv.
“See on tähtis töö,” jätkasin, “ja sellepärast on teie käsutuses kogu mu büroo. Magdaleena hoolitseb üldilme ja osa numbrite eest, Helen teeb lobby, baarid ja kohvikud ning katusealused ruumid jätan Lilithile. Iga tuba tuleb mõistagi ainulaadne…”
Hr.Mägi peatas mind käviipega.
“Kõik ise.” Tema hääl oli nohusem kui tavaliselt.
Ma ei saanud aru.
“Vaadake, Roland,” selgitas hr.Järv kannatlikult, “me sooviksime, et te teeksite absoluutselt kõik ise. Valiksite värvid, leiaksite mööbli, sobivad lambid, vaibad, või mida iganes vajate…ühesõnaga kõik.”
“Ma ei saa aru,” ütlesin.
“Kui ei saa, siis teete aru saamata,” kähvas hr.Mägi ja sügas oma vistrikku.
“Mõistate, Roland,” jätkas hr.Järv. “On teatavaid olukordi, kus meie – mina ja mu kolleegid – ei usu meeskonnatöö võimalikkusse. Lihtsalt on nii. Suur kunst ei sünni kollektiivsest mõttest, vaid äärmisel juhul nii, et ansambli juht on kogu ülejäänud seltskonna vaimu suutnud endale täiuslikult allutada. Kas teie saaksite sellega hakkama? Kas te võiksite panna Magdaleena, Heleni ja Lilithi toimima nii, nagu nad polekski iseseisvalt mõtlevad noored naised, vaid teie keha ja vaimu jätkud? Võib-olla suudaksitegi. Kuid tõtt-öelda me kahtleme selles. Aga olgu, kuidas on, igal juhul on teil tunduvalt lihtsam, kui võtate kogu vastutuse enda peale. Meie teame, kellelt küsida, teie teate, mida vastata. Ja mõelge – kui see töö kord valmis saab, siis on teil ja ainult teil põhjust seda uhkusega vaadata ja mõelda – see on minu looming.”
“Kui te kahtlete, kas te hakkama saate, on see teie probleem”, lisas hr.Mägi. “Meie selles ei kahtle.”
Tõepoolest, mõtlesin. Pole ju võimalik, et Magdaleena, Helen või Lilith suudaksid teha midagi, millega mina ise toime ei tuleks. Nagu kõik, on seegi puhtalt pealehakkamise asi.
“See mõte on meil veel üsna algfaasis,” rääkis hr.Järv edasi. “Nii et teil on täiesti vabad käed. Lähipäevil näitame teile krunte, kuhu võiks ehitada. Te valite sobiva välja ja me tellime projekti. Korruste planeerimiselgi saate kaasa rääkida. Kuni hoone karkass püsti saab, võite tegelda sisupoole üksikasjadega. Me ju ei taha, et kõik liialt venima jääks, eks ole?”
“Muidugi mitte,” nõustusin.
“Kuidas te tasu soovite?” küsis hr.Mägi. “Kas tahate avanssi? Või maksame teile osakaupa arvetega ja koos majanduskuludega?”
“Teate mis,” ütlesin. “Kõige lihtsam on vist nii, et meie firma maksab ise esialgu kõik kulud kinni ja ma esitan teile ühe suure arve siis, kui kõik lõpuks valmis on.”
“Võib ka nii,” kehitas hr.Mägi õlgu. “Kuidas iganes teile mugavam on.”
See oli mu isa, kes tahtis, et minust saaks kunstnik. Emal ei olnud niisuguste rumaluste jaoks aega.
Nii oligi, et kui teised lapsed tulid kunstiringi oma emade käekõrval, siis mind tõi ikka isa, ja isa oli see, kellele ma näitama jooksin, mis mul valmis on saanud. Tegelikult mulle seal väga ei meeldinud. Ma ei sallinud kitlit, mille ma selga pidin panema, et riideid mitte ära määrida, mulle oli vastik see porikarva vesi purkides, milles me oma pintsleid pidime loputama ja ma kartsin paaniliselt, et kordub see, mis leidis aset ühel mu esimestest tundidest seal – et purk läheb ümber ja ujutab üle juba peaaegu valmis akvarelli. Tõsi, see ei juhtunud minuga, vaid ühe paksu, juukseid hobusesabasse kammiva tüdrukuga naaberlauas, aga ikkagi. Meie õpetajad olid veendumusel, et laste loomingulisuse äratamiseks peab lubama neil takistamatult plätserdada, küünarnukkideni saviga koos käte eest võis pigem saada kiita kui laita. Seevastu mina igatsesin küll tunnustust ilusa töö eest nagu kõik teisedki, kuid mitte sellise hinnaga. Täitsin oma ülesanded püüdlikult, ent ilma erilise innuta ning rohkem kui mokaotsast öeldud häid sõnu kuulsin ainult isalt, kellel oli suurem usk minu kunstiandesse kui mul endal ja minu õpetajatel kokku.
Kui isa ära suri, jäi muidugi ka kunstiring sinnapaika, aga midagi oli mulle sealt nähtavasti siiski külge jäänud, sest kui pärast gümnaasiumi lõppu otsustasin kunstikooli minna – osalt trotsist ema vastu, kellega ma sel ajal enam väga hästi läbi ei saanud, osalt ühe tüdruku pärast, kellesse ma olin toona üsna hullusti armunud – siis sain sinna hõlpsasti sisse. Erinevalt tüdrukust. Aga nagu varsti välja tuli, ei olnud kunstikool ikkagi päriselt minu jaoks. Nii paljud mu ümber ihaldasid saada kunstnikuks, kuna tahtsid selle maailma elustiili harrastada, kuid mind tõukas just see eemale. Mul poleks olnud midagi elu vastu, mis on pühendatud ilusate asjade loomisele, kuid ma ei suutnud nautida läppunud õhuga ateljeedes päevade kaupa odava veini joomist ega tunda uhkust maksmata võlgade üle, katkistest, kaltsukast ostetud riietest rääkimata. Kui kunstikoolist ära olin tulnud, elasin natuke aega ühe naise juures, sest ma ei saanud ju pärast õpingute poolelijätmist