kuninganna enam vastu, nii loid, kui ta ka ei olnud, ja küsis: „Mida sa ometi naerad?”
„Nägin täna midagi naljakat, mu kallis,” vastas kuningas. „Olin just parajasti jahil, kui sattusin juhuslikult paika, kus ma kunagi enne viibinud ei olnud. See oli metsas ja seal oli vana kriidikaevandus, kust kostis väga kummalist vihisevat häält. Minus äratas see suurt uudishimu ja ma astusin lähemale, et järele vaadata, kust see tuleb.
Läksin väga vaikselt ligi ja vaatasin alla. Ja mida ma sinu arvates nägin? See oli naljakaim, kummalisim, väikseim ja tumedaim olend, keda ma iial näinud olin. Veel oli tal väike vokk, mida ta keerutas elu eest, ent isegi see vokk ei vuhisenud nii kiiresti kui tema saba, mis vuhises ja tiirles ja käis ringiratast – vips-vops-vips-vops! Sa pole küll kunagi midagi sellist näinud, mu naine! Ja veel, olendi väikeste jalgade otsas olid pannalde ja lehvidega kingad ning ka need liikusid kiiresti siia-sinna. Ja kogu selle aja ümises see väike must olend selliseid sõnu:
„Nime tead, ei sa tea,
kes arvata oskab, see teab,
mu nimi on Tom Vips-Vops!””
Neid sõnu kuuldes pidi naine peaaegu rõõmu pärast nahast välja hüppama, ent ta suutis suu kinni hoida ning asus üsna rõõmsameelselt õhtusöögi kallale.
Kui väike must olend järgmisel hommikul lina järele saabus, näis ta samaaegselt nii rõõmsameelne kui ka õel, ent naine ei lausunud sõnagi, ise aga hoidis vaevu naeru tagasi, teades, et võit on tema. Õhtu saabudes kuulis ta taas koputust ning manas ette virila näo, avades akna eriti aeglaselt, et jääks mulje tema suurest hirmust olendi ees. Ent too oli jultunud olekuga ja marssis kiiresti tuppa, endal suu kõrvuni irvel. Ja helde taevas, kuidas see olendi saba veel vihises ja keerles!
„No nii, mu kaunitar,” ütles olend, ulatades naisele viis koonalt valmiskedratud lina. „Mis mu nimi siis on?”
Seepeale hammustas naine huulde ja sõnas pisarsilmil:
„On see… on see… on see Saalomon?”
„Ei ta ole,” muigas olend, endal silmad täis põlgust. Siis liikus väike must olend mööda tuba edasi. Naine proovis uuesti, ning sel korral tundus ta olevat hirmust lausa sõnatu.
„Olgu, on see siis Sebedeus?” küsis ta.
„Ei ole,” hüüdis rahulolev olend. Siis tuli ta naisele üsna lähedale ja sirutas väikesed mustad käed tema poole, ja see tema saba…!
„Ära kiirusta, mu kaunitar,” sõnas olevus pilkavalt, ise naist oma väikeste mustade silmadega õgides. „Ära kiirusta! Pea meeles, üks katse veel ja sa kuulud mulle!”
Nojah, selle peale taganes naine õige pisut, sest nii lähedalt oli seda olendit liiga kohutav vaadata, ent puhkes siis naerma, osutas sõrmega olevusele ja sõnas:
„Nime tead, ei sa tea,
kes arvata oskab, see teab,
su nimi on Tom Vips-Vops!”
Kunagi varem polnud kuuldud sellist kriiskavat kisa kui nüüd. See väike must olend justkui närbus. Ta saba langes alla, jalad vajusid kokku ning ära pimedusse ta lendaski. Kuninganna ei näinud teda enam iialgi.
Nii elas ta koos oma abikaasa, kuningaga, õnnelikult oma elupäevade lõpuni.
Dick Whittington ja tema kass
Uskuge või mitte, aga ennevanasti, üle viiesaja aasta tagasi elas üks Dick Whittingtoni nimeline poiss. Et poisi isa ja ema olid surnud ning poiss ise veel liiga noor, et endale tööga elatist teenida, pidigi ta suures vaesuses ja viletsuses virelema. Ta oli õnne tipul, kui tal vahetevahel õnnestus mõni kartulikoor või kuivanud leivakoorik hamba alla saada, ja ega ta rohkemat osanudki tahta, sest küla, kus ta elas, oli vaene ning naabritel endilgi polnud kuskilt paremat võtta.
Tookord arvasid maainimesed, et Londonis elavad üksnes kaunid daamid ja härrad, et seal käib päevast päeva üks lust ja pillerkaar ning inimesed on seal nii rikkad, et isegi tänavad on sillutatud kullaga. Dick muudkui istus ja kuulas neid kummalisi lugusid rikkast Londonist ning unistas ka ise elust seal, kus on palju süüa, saab kauneid riided kanda ega pea räbalais ringi hulkuma ja armetut maatoitu sööma.
Ja nii juhtuski, et ühel päeval peatus külas suur tõld, kaheksa hobust ees, ja Dick, kes kutsariga sõprust oli sobitanud, palus, et too ta Londonisse kaasa võtaks. Kui kutsar kuulis, et poisil pole isa ega ema, kes tema eest hoolitseksid, ja nägi, et räbalais poiss vajab abi, hakkas mehel väikesest Dickist kahju.
Mis seal muud enam, jäigi mees nõusse ning koos asuti Londoni poole teele.
Kes seda nüüd enam täpselt mäletab, kui palju aega selle mineku peale kulus ja kui palju maad tuli läbi sõita, kuid ühel hetkel leidis Dick end imelises linnas, millest ta oli nii palju kuulnud ja mida ta oli endale nii suurejooneliselt ette kujutanud. Aga oh seda pettumust, kui ta lõpuks kohal oli. Linn oli nii räpane! Ja inimesed ei pillerkaaritanud ega lõbutsenud sugugi niiviisi, nagu tema oli arvanud. Ta eksles ringi, kuni ära väsis, kuid mitte ainsamatki kullaga sillutatud tänavat ei õnnestunud tal leida. Üksnes mustus vaatas igalt poolt vastu, ei kübetki kulda, mida ta oli lootnud taskud täis toppida.
Väike Dick sibas linnas nii kaua ringi, kuni väsis täitsa ära ja väljas hakkas pimedaks minema. Istuski ta siis lõpuks ühel tänavanurgal maha ja jäi magama. Hommikul ärgates oli ta läbinisti külmunud ja hirmus näljane. Ei jäänudki tal muud üle, kui abiotsivalt vastutulijate poole pöörduda, kuid ainult mõni inimene andis talle pool penni leivaraha. Niiviisi, hädavaevu hinge sees hoides, vireles ta oma paar-kolm päeva tänaval, kuni tal viimaks õnnestus ühel heinapõllul tööd saada, aga õige pea lõppes sealgi töö otsa.
Taas olid Dickil näguripäevad käes ning ta ei tundnud kedagi, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Ühel päeval ringi uidates väsis ta äkki nii ära, et heitis ühe rikka Fitzwarreni nimelise kaupmehe ukselävele puhkama. Peagi märkas teda seal kokaemand, kuri ja pahur inimene, kes teda hurjutama hakkas: „Kasi minema, laiskvorst!”, ähvardades poisile algul nõudepesuveega, seejärel keeva veega lajatada, kui too kohe ära ei lähe. Aga just sellel silmapilgul saabus härra Fitzwarren koju lõunale ning seda pilti nähes hakkas ta poisilt pärima, miks too seal niiviisi logeleb.
„Sa oled juba piisavalt suur poiss, et tööd teha,” ütles kaupmees. „Mulle tundub, et sulle vist meeldibki laisk olla.”
„Uskuge mind, söör,” ütles Dick, „uskuge, see ei ole nii.”
Ta rääkis kaupmehehärrale, kuidas ta kogu aja oli asjatult püüdnud tööd leida ja kuidas ta pidevas näljas elas. Vaene Dick oli juba nii nõrgaks jäänud, et kui ta püüdis end püsti ajada, kukkus ta maha, sest juba kolm päeva polnud ta ivagi hamba alla saanud. Lahke kaupmees andis kohe korralduse poiss majja viia ja tal kõht korralikult täis sööta ning kõige lõpuks otsustas mees, et jätab poisi koka abilisena majja tööle.
Dick oleks võinud selles lahkes peres lausa õnnelik olla, kui poleks olnud õelat kokka, kes tegi kõik, et vaese Dicki elu põrguks muuta. Õhtust hommikuni tänitas ta vahetpidamata Dicki kallal. Kokk ei jäänud eales millegagi rahule. „Tule kohe siia!” ja „Mine ruttu sinna!” – kokale ei olnud kuidagi võimalik meele järele olla. Ja ühtelugu sai Dick vemmeldada luuavarre, kulbi või millega iganes, mis kokal parasjagu käes juhtus olema.
Lõpuks ulatus ka härra Fitzwarreni tütre preili Alice’i kõrvu, kui halvasti kokk vaest Dicki kohtleb, ja tüdruk ähvardas kokka, et kui too Dicki vastu lahkem ei ole, kaotab ta oma koha, sest kogu pere oli juba Dicki armastama hakanud.
Pärast seda muutus koka suhtumine veidi paremaks, aga Dickil oli veel teinegi mure, millega ta pidi pidevalt rinda pistma. Ta magas pööningul, kus seintes ja põrandas oli nii palju auke, et igal ööl, kui ta voodis uinuda püüdis, hakkasid hiired ja rotid üle tema jooksma, nii et mõnikord ei saanud ta sõbagi silmale.
Ühel päeval teenis ta ühe härrasmehe kingade puhastamise eest penni