kusagile kadunud. Kuid see Stevenit ei üllatanud. Kui on tegu mesinädalatega, on nad arvatavasti veel voodis ja ilmuvad välja alles lantši ajaks.
Noore ettekandja imestuseks eelistas Steven pannkookidele mustikadžemmiga paari kuuma saiakest õunamoosiga ja peale juua mõned tassid kanget musta kohvi. Sellest näis talle piisavat. Tal ei olnud erilist isu – erutus segas teda.
Kui ta laua tagant tõusis, tuli tema juurde Paul ja Stevenil tekkis mõte, et too võiks ta ülesannet kergendada. Bradi sõnade järgi elas naine, kellega ta oli kohtunud, saare teises otsas, kuid enne kui Steven täpsustab tema asukohta, ei tohi ta oma kavatsusi reeta.
“Kas kavatsete ujuma minna, mister Harland?” küsis Paul sõbralikul toonil, aga Stevenile pakkus huvi hoopis Carrie kauplus, kust ta oleks saanud auto laenutada.
Poole tunni pärast rappus ta väikeses sõiduautos, tõustes mööda järsku mäekülge ülespoole. Masin hüples kivisel teel ja tal tuli rakendada suuri jõupingutusi, et sellega kuidagi tee peal püsida.
Kuid ta jõudis siiski märgata, kui imeline nägi see külake välja künka tipust. Punastest kividest majakatused olid selgesti eristatavad eredavärviliste troopiliste lilledega üle külvatud tumeroheliste aedade taustal. Oli nii palju valgust ja õhku, nii meeldivaid eksootilisi lõhnu… Sätendav lahevesi sillerdas eredates päikesekiirtes, mis hakkasid juba kõrvetama ta kaitsmata õlgu.
Vaatamata kogu sellele rahumeelsele maastikule valdas teda ometi mingi seletamatu rahutus. Ta ei tahtnud tunnistada, et eelseisev kohtumine Audreyga erutas teda. Ta ei või lubada, et tedagi tabaks ebaedu, nagu juhtus Quinniga, mõtles ta süngelt. Samas ei tahtnud ta aga kuidagi nõustuda sellega, et ärevuseks on veel teinegi põhjus.
Tee muutus sirgemaks, kulgedes nüüd piki kallast, kust avanes vaade lumivalgele, inimkätest veel puutumata jäänud liivale, kaljudele ja koobastele, milleni võis jõuda nähtavasti ainult paadiga. Läbipaistvas vees oli näha vetika- ja korallipuhmastikke. See oli täielik paradiis troopilistele kaladele ja Steven oleks nii väga tahtnud, et tema saarele sõidu ainus eesmärk oleks olnud meeliköitev sukeldumine ja allveeujumine.
Seal, kus rannajoon kaldus lõuna poole, tee hargnes ja seda tähistas teeviit. Üks tee suundus kagusse, teine – edelasse. Brad oli öelnud, et naine elab saare teises otsas, kuid ei maininud, millises.
Steven jäi mõttesse. Edelasuund tundus talle perspektiivsem. Paul oli öelnud, et seal on kõige sobivam koht allveeujumiseks. Isegi kui valitud suund osutub valeks, on tal põhjust arutada seda küsimust Pauliga.
Tee keeras saare sügavusse, loogeldes puude vahel, mis kaitsesid Stevenit mõnda aega kõrvetava päikese eest. Ilm muutus järjest palavamaks ja ta kahetses, et polnud enne hotellist väljumist kaasa võtnud peakatet, mis oleks teda päikese eest kaitsnud. Steveni nahk oli küllaltki vastupidav, kuid siiski harjunud teistsuguse kliimaga. Nüüd tuli tal end sobitada troopilise kuumusega.
Sõites mööda läänesadama lähedal asuvast külast, valdas teda kummaline eelaimus, et ta on valinud õige suuna. Ta oli selles kindel. Mingi kuues meel ütles talle, et ta läheneb eesmärgile.
Väikese poe juures mängisid lapsed. Steven otsustas, et poleks paha sisse astuda ja küsida peremehelt, kus elab naine, kellest Brad oli talle rääkinud. Ta teadis, et saarel elab ainult üks inglanna ja poeomanik võiks talle öelda, kus ta elab.
Kuid müüja polnud eriti suhtlemisaldis ega rääkinud Stevenile midagi, isegi sellele vaatamata, et ta ostis temalt mingi üsna kahtlase väärtusega vahendi naha kaitseks põletuse eest ja lobises temaga ilmast. Müüja ainult raputas pead, kui Steven mainis Audreyt ja ta poega.
“Saarel käib palju turiste, sir,” vastas ta, pööramata mingit tähelepanu Steveni väitele, et see naine elab siin. “Head teed teile,” lisas ta viisakalt, saates ostja ukseni.
Lapsed – neid oli tosina jagu – silmitsesid Stevenit tähelepanelikult, kui ta kauplusest väljus. Kõige järgi otsustades olid nad enne seda lähemalt uurinud ta autot.
“Tervist,” pöördus Steven naeratades laste poole, teadmata veel, millist käitumisliini kasutada, kuid lootes vähemalt midagigi kasulikku enda jaoks teada saada. “Kas tunnete seda valget poissi, kes siin elab?”
Umbes üheteistaastane tüdruk astus ette ja lausus tõsiselt:
“Ema ei luba meil võõraste inimestega rääkida.”
Steven ohkas sügavalt.
“Olgu peale,” naeratas ta, püüdes oma pettumust varjata. Ta suundus auto poole, otsustades kusagil mujal õnne proovida. Ehk lõpuks leidub keegi, kes ei suhtu temasse nii kahtlustavalt.
Samal ajal lähenes autole väike käharjuukseline poiss.
“Aga milleks teil seda vaja on?” küsis ta, pööramata tähelepanu vanema tüdruku hoiatavatele märguannetele. “Kas tunnete teda?”
“Mitte päris,” lausus Steven, kuid lisas kohe: “Ma olen ta ema sõber. Ma isegi rääkisin ta emaga eile, kui ta talle sadamasse vastu oli tulnud.”
“Ta tuleb igal reedel,” teatas kena viieaastane tüdruk. Poiss heitis talle kõõrdpilgu. “Jah, tuleb,” jätkas tüdruk visalt. “Keni võtab sadamas alati vastu tema ema, missis Vianne.”
“Ole vait, Kitty,” segas vahele poiss, nähtavasti tema vend, “talle ju öeldi just praegu, et me ei räägi võõrastega, aga sina kukkusid siin lobisema!”
“Siis oleksid ka sina pidanud vait olema.” Tüdruku silmad täitusid pisaratega.
Steven tundis, et oli tahtmatult osutunud süüdlaseks nende omavahelises sõneluses.
“Mina olen ju sinust vanem,” teatas poiss, olles täiesti kindel, et see õigustab ta tegu, “ja ma pole mõni rumal plika. Kõik teavad, et tüdrukud ei oska õigesti käituda.”
“No midagi hullu pole ju juhtunud,” hakkas Steven nüüd lapsi rahustama ja koukinud taskust mõned dollarid, andis need poisikesele. “Osta kompvekke. Kõigile. Aga sulle, Kitty, suur tänu abi eest.”
“Te ju teate, kus Ken elab?” lausus väike tüdruk ärevalt, samal ajal kui vanem tüdruk võttis poisilt raha ja hakkas seda üle lugema. “Seda kutsutakse Rõõmulaheks,” lisas ta, vaatamata venna tigedale pilgule. “Jah, ja nii on õiglane.” Ta osutas käega rahale, mis oli vanema õe pihku surutud.
Steven tundis end ebamugavalt ja otsustas võimalikult ruttu ära sõita. Jumal küll, milleni ta oli laskunud! Pressib väikestelt lastelt andmeid välja. Tõsi, tüdruk ei andnud talle raha tagasi. Südametunnistus nähtavasti ei piinanud teda.
Ja siiski, tänu väikesele Kittyle oli ta juba kümne minuti pärast missis Vianne’i villa sissekäigu juures. Ilma tüdruku abita poleks ta pööranud mingit tähelepanu postkastile pealdisega “Rõõmulaht”. Kõik õnnestus paremini, kui oleks osanud loota.
Väravaid ei olnud, nii suundus Steven põõsastikust ja tihedatest puudest moodustunud tunnelisse, mis pidi nähtavasti varjama villat soovimatute külaliste eest.
Vaatamata kindlale otsusele täita šefi ülesanne tundis Steven end ebakindlalt. Mis siis, kui teda võtab vastu Audrey abikaasa ja tal tuleb jagu saada selle mehe vastupanust, et tema naisega vestelda?
Kogu sellel ettevõtmisel oli juures mingi halb, skandaalne maik. See tunne oli tekkinud tal juba Londonis. Aga kui ta poleks nõustunud, oleks Bernard Tracy leidnud kindlasti mõne teise käsutäitja. Vaevalt et see inimene oleks südametunnistuse piinu tundnud. Tema ehk suudab kuidagi pehmendada ebameeldivat olukorda, kui see mingil põhjusel peaks tekkima.
Puud vaheldusid põõsastikega, mille taga asus ootamatult pikk hoone. Selge, miks villat varem märgata ei olnud. Selle ees asuv plats laskus mere äärde, teelt aga paistis ainult katus.
Milline imeline koht valitud ühe hoone jaoks! mõtles Steven. Suurepärane varjupaik. Nüüd oli selge, miks keegi polnud suutnud Audreyt leida. Ka tema ei oleks leidnud, kui poleks Kittylt juhatust saanud.
Läheduses vilksatas mingi vari, kui Steven parajasti autot palmi alla parkis.