kirjutas lastejutu maitsekalt riides detektiiv-luukerest, pani DEREK LANDY kirja ühe zombi-filmi stsenaariumi ja mõrvapõneviku, kus kõik saavad surma
See raamat on pühendatud mu agendile Michelle Kassile.
Ma ei kavatse olla imal, eks? Ma ei hakka rääkima sellest, kui palju sa oled minu heaks teinud (ja seda on palju), ega sellest, millist mõju oled mu elule avaldanud (mis on meeletu). Ja ma ei hakka isegi mainima seda nõu, julgustust ning juhendamist, mida oled mulle meie esmakohtumisest saadik jaganud. Ma ei nimeta ka vestlusi traktorite üle ega iPode lõunalauas ega kõiki neid jidiši sõnu, mida oled mulle õpetanud ja mille olen kohe unustanud.
Mistõttu jääb mulle tegelikult üllatavalt vähe, mida üldse öelda.
Vabandust.
1
KURITEOPAIK
Surnud mees lebas elutoas, näoli põrandal, diivanilaua kõrval. Tema nimi oli olnud Cameron Valev, kuid seda kandis ta siis, kui südames lõi veel pulss ja kopsudes pahises hingeõhk. Tema veri oli vaibal suureks plekiks kuivanud ja see valgus edasi sealt, kus mees lamaskles. Teda oli üks kord alaselga pussitatud. Mees oli üleni riides, tema pihud tühjad ja ruumis ei leidunud mingeid segaduse märke.
Valküüria liikus läbi toa, nagu teda oli õpetatud. Ta pilk rändas põrandal ja pindadel, kuid tüdruk suutis edukalt vältida korjuse poole vaatamist. Ta ei tundnud kohustust vaadata ohvrit rohkem, kui ta absoluutselt pidi. Valküüria tumedad silmad tõmbusid akna poole. Teisel pool tänavat olev park oli tühi, liumäed kiiskasid vihma käes ja kiiged krääksusid varahommikuses kõledas tuules.
Toas kõlasid sammud. Valküüria nägi pöördudes, kuidas Luuker Leebesurm võttis pintsaku taskust väikese pulbrikoti. Detektiivi peente triipudega ülikond kattis edukalt ta skeletaalse kogu, kaabu oli surutud sügavale silmaaukude kohale. Ta kastis kinnastatud sõrme kotikesse ja alustas segamist, et pisemaid klompe laiali ajada.
„Mõtteid?” küsis ta.
„Ohvrit tabati ootamatult,” vastas Valküüria. „Igasuguste enesekaitsele viitavate märkide puudumine tähendab, et tal polnud aega vastu hakata. Täpselt nagu teistegi puhul.”
„Niisiis oli tapja täiesti hääletu…”
„Või usaldasid ohvrid teda.” Ruumis oli midagi valesti, miski ei sobitunud mustrisse. Valküüria vaatas ümberringi. „Kindel, et ta elas siin? Pole raamatuid võlukunsti kohta, pole talismane, amulette seinal, mitte midagi.”
Leebesurm kehitas õlgu. „Mõnedele maagidele meeldib elada mõlemal poolel. Maagide kogukond on salatsev, kuid erandeid leidub – need, kes töötavad ja seltsivad niinimetatud surelike maailmas. Hr Valevil siin olid ilmselgelt mõned sõbrad, kes ei teadnudki tema sortsi päritolust.”
Riiulil seisid raamitud fotod nii Valevist kui ka teistest inimestest. Sõbrad. Lähedased. Ainuüksi piltide järgi tundus, et ta oli elanud head elu, elu täis lähedust. Nüüd oli see muidugi läbi. Enam polnud Cameron Valevit, vaid tühi kest lebas vaibal.
Kuriteopaigad on üsna masendavad kohad, mõtiskles Valküüria.
Ta vaatas Leebesurma poole, kes raputas õhku pulbrit. Seda kutsuti vikerkaaretolmuks, sest selle tulemusena muutsid piirkonda jäänud maagiajäljed värvi. Seekord jäi pulber aga põrandale hõljudes samasugust tooni.
„Ei ühtegi jälge,” pomises ta.
Ehkki diivan varjas korjust Valküüria eest, nägi ta siiski ühte jalga. Cameron Valev kandis musti kingi ja kulunud kummipaelaga halle sokke. Tal oli väga valge pahkluu. Valküüria astus kõrvale, et jalga enam ei paistaks.
Nendega liitus kiilakas, laiaõlgne ja läbitungivate sinisilmadega mees. „Detektiiv Rist on lähedal,” ütles hr Õnnis. „Kui jääte kuriteopaigal vahele…” Ta ei lõpetanud lauset. Polnudki vaja.
„Juba läheme,” sõnas Leebesurm. Ta tõmbas mantli üll ja keeras salli ümber kolba alumise poole. „Muuseas, aitäh, et meid selles asjus kutsusid.”
„Detektiiv Rist pole taolist tüüpi uurimise jaoks sobiv,” vastas hr Õnnis. „Seepärast vajab Pelgupaik sind ja preili Kaini tagasi meie hulka.”
Leebesurma hääles mängis kerge lõbususevarjund. „Arvan, et Thurid Gild ei nõustuks siinkohal sinuga.”
„Sellest hoolimata palusin Peamaagil teiega täna pärastlõunal kohtuda ja ta lubas seda mulle.”
Valküüria kergitas kulmu, kuid ei lausunud sõnagi. Härra Õnnis oli üks võimsamatest inimestest, kuid ühtlasi ka üks hirmuäratavamatest maamunal. Härra Õnnis ajas tal endiselt kananaha ihule.
„Gild ütles, et räägib meiega?” küsis Leebesurm. „Pole just tema moodi niiviisi oma arvamust muuta.”
„Viimases hädas,” sõnas hr Õnnis vaid.
Leebesurm noogutas ja Valküüria kõndis tema järel välja. Hallist taevast hoolimata lükkas Leebesurm salli kohale päikeseprillid, varjates möödujate eest tühje silmaauke. Kui neid üldse oli. Näis, et ilm hoiab enamikku mõistlikke inimesi toas.
„Neli ohvrit,” ütles Leebesurm. „Kõik Teleportijad. Miks?”
Valküüria nööpis kuue kinni ja nägi seda tehes pisut vaeva. Tema mustad rõivad päästsid ta elu kordi rohkem, kui talle meeldis arvutada. Ent iga liigutus meenutas talle ühtlasi, kui palju ta oli kasvanud sellest ajast, kui Traagel Koletu need talle valmistas. Ja ta polnud enam kaheteistkümneaastane. Saapad pidi ta minema viskama, sest need osutusid liiga väikeseks. Seepärast ostiski ta tavalisest, keskpärasest poest lihtlabase paari. Ta vajas hädasti, et Traagel Koletu muutuks juba kivikujust meheks ja õmbleks talle uue kostüümi. Valküüria lubas endale hetkest süütunnet sellise isekuse pärast ja läks siis eluga edasi.
„Äkki tegi Cameron Valev koos teiste Teleportijatega tapjale midagi ja see oli tema kättemaks.”
„See oleks Teooria Üks. Mis veel?”
„Äkki vajas tapja neilt midagi?”
„Näiteks?”
„Kust mina tean. Mingit telepordivärki.”
„Miks neid siis tappa?”
„Äkki see on üks nendest asjadest, mille puhul peab eelmise omaniku tapma. Nagu Iidsete Saua puhul.”
„Ja nii on meil Teooria Kaks.”
„Või ihkas siis tapja midagi, mida oli vaid ühel neist. Ja seepärast ta lihtsalt käis Teleportijad läbi, kuni leidis otsitava.”
„See on küll võimalus ja niisiis saab sellest Teooria Kaks, Variant B.”
„Tore, et sa ei muuda seda liigselt keerukaks ega midagi,” pomises Valküüria.
Nende kõrvale tõmbas must kaubik ja juht astus välja. Ta vaatas tänaval vasakule-paremale veendumaks, et õhk oli puhas, ja tõmbas siis külgukse lahti. Välja astus kaks Raidurit – nad jäid oma hallis rõivastuses hääletult seisma, näod kiivrivisiiri taga peidus. Mõlemad hoidsid käes väga pikki vikateid. Kaubiku viimane reisija ilmus välja ja astus Raidurite vahele. Kõrgelaubaline Remus Rist kandis viigipükse ja sama värvi pintsakut. Tema kitsehabe turritas allapoole, et jätta muljet lõuast. Mees silmitses Leebesurma ja Valküüria Kaini põlglikul ilmel.
„Ah soo,” venitas ta põlglikult. „Need olete teie.” Tema imelik hääletoon kõlas nagu vinguks kass endale süüa juurde.
Leebesurm noogutas Remus Risti mõlemal küljel seisva Raiduri poole. „Näen, et sina liigud täna ringi varjatult.”
Rist tõmbus kohe turri. „Mina olen Pelgupaiga juhtiv detektiiv, hr Leebesurm. Mul on vaenlasi ja seepärast vajan ka ihukaitset.”
„On sul tõesti vaja, et nad seisaks keset teed?” küsis Valküüria. „Nad on veidike silmatorkavad.”
Rist irvitas. „See