p>
Adik Levin on arst. Aga ta on ka palju muud. Ta on südamega oma tööd tegev inimene. Paljudele ei ole ehk teada, aga just tema on ema ja lapse (haige ning enneaegse vastsündinud lapse) kontakti kontseptsiooni autor. Alles pärast katseid ja häid tulemusi Tallinna Lastehaiglas ning kogemuste jagamist kolleegidega mujal maailmas hakati lubama emadel haiglas oma haige ja enneaegselt sündinud lapse juures viibida ka teistes riikides. Ema ja lapse haiglas koos hoidmise põhimõtte järgimine on olnud kogu laste tervishoius tohutu revolutsioon. Mõtte algatajaks dr Adik Levin!
Adik Levin on tegutsenud oma ajast ees, mistõttu leidnud endale omas ajas ka kõlavaid vastuvaidlejaid. Kuid tõsiasi on, et toimimisviisist, mille algatas Tallinna Lastehaigla dr Levini eestvõttel aastakümneid tagasi, on tänaseks saanud tava ja norm.
Siinne raamat räägib humaansest ehk inimsõbralikust meditsiinist. See on raamat ka ema ja lapse suhetest, pakkudes palju uut ja põnevat avastusmaterjali selle imepärase suhte lahtimõtestamiseks ja praktilisi näpunäiteid oma beebiga suhtlemiseks.
Raamat räägib ka tervislikest eluviisidest, suunates meid sügavamalt järele mõtlema, mis on tervis, mis on tervislik toit ja kuidas tervislikult elada – milliseid valikuid teha.
Mulle meeldib dr Levini sügav teemadekäsitus, kus mitmed nii vähem kui ka rohkem tunnustatud kontseptsioonid saavad sisulise avamise, lahtikirjutuse, mis aitab mõista ja saada vastuseid küsimustele MIKS ja KUIDAS.
Sellest raamatust võiks saada hea käsiraamat igas peres ning väärt õppematerjal ka koolides. Temast leiab mõtlemisainet nii algaja tervisehuviline kui ka juba edasijõudnud spetsialist.
Head lugemist!
AUTORI SISSEJUHATUS
Aastate eest lastearstina tööd alustades ei teadnud ma, kuhu mu tee mind viib. Kui ma aastakümneid tagasi elukutset valisin, näis tulevane lastearsti töö mulle sangaritegude lakkamatu ahelana.
Uskusin, et arst on see, kes elu päästab. Usun sellesse ka täna. Aga üha enam usun ka sellesse, et haigus pole kaugeltki alati ootamatus.
Hoolitsus tervise eest peab algama inimese esimesest elupäevast ja isegi varem, enne ilmaletulekut. Nii on lapse tervise pant ka lapse vanemate tervis ning laiemalt kogu ühiskonna tervis. Teisalt on uute tervete lastevanemate ja kogu ühiskonna tervise aluseks terve laps.
Lapse tervis algab aga lapse austamisest, vastsündinu esikohale seadmisest peres ning selle aluseks omakorda on lapse õiguste deklaratsioonist kinni pidamine ja – veelgi enam – selle edasiarendamine.
Laps ei saa enda ja oma õiguste eest seista, seda peame tegema meie – lapsevanemad, vanavanemad, arstid, meedikud, tavalised inimesed.
1960ndatel õpetatud kasvatuse- ja terviseteemades on tänaseks palju muutunud. On muutunud paremuse poole – lapsele ja tema õigustele pööratakse aina rohkem tähelepanu, kuid palju on veel teha. Selles raamatus räägin laste õigustest ning laste tervisest ja tervislikest eluviisidest laiemalt.
Mul on vedanud, et saan nüüd, pensionäri ja täiesti sõltumatu persoonina, kartmatult rääkida seda, millesse südamest usun ja mida olen näinud toimivat. Vahetevahel ei pruugi need tõekspidamised peavoolu infokanalite teabega mitte ühte sammu käia, aga mis siis: areng saab ikka alguse ebatraditsioonilisest ideest. Vahel võib minna aastakümneid, enne kui ebatraditsoonilisest ideest saab traditsiooniline idee.
Loodan, et see raamat aitab tugevdada eestimaalase tervist, Eesti lapse tervist, ja aitab kaasa oskusele näha lapse õigusi igal tema eluhetkel.
EESSÕNA
Arstina on mind juba ammu huvitanud see, kuidas saaksime meie – arstid – teisi inimesi võimalikult palju aidata. Oma karjääri jooksul olen aru saanud, et elustamise ja teadusetegemise juures on veel palju muudki, mis võimaldab meil inimeste tervist parandada ja elukvaliteedile kaasa aidata.
Ei ole ilmselt liialdusena öeldud, et tsiviliseeritud maailm on hukka minemas, sest väärtushinnangud muutuvad ja inimene muutub aina mugavamaks, kaotades üha enam oma sidet looduse määratuga. Kui võrdleme, kuidas on inimeste elu, tervis, toitumine, harjumused muutunud viimase 50–100 aastaga, märkame, et muudatused on olnud suured.
Sageli ei ole see mugavus kaasa toonud mitte elukvaliteedi tõusu, vaid vastupidi. On rida nn läänemaailma hüvesid, millesse süvenedes selgub, et need mugavused töötavad meile hoopis vastu!
Kui süveneda laste sündidesse, siis Nõukogude ajal tehti keisrilõikeid 7-8% sünnijuhtudest, Euroopas samal ajal veidi rohkem. Nüüd aga tuleb mõnes riigis juba 70–80 % sündivatest lastest ilmale keisrilõikega. Kas siis on nii palju raskeid juhtumeid, kas naised on nii haiged? Sootuks mitte – selgub, et keisrilõiget tellitakse puhtalt naise mugavuse pärast.
Nii on laps nagu asi, kel pole justkui õigusi ei loomulikule sünnile ega oma vajadustele. Ja meditsiin, mis võiks suunata tulevast ema ennekõike oma lapsele mõtlema… mida teeb meditsiin? Jah, ka meditsiin ei sea alati esikohale lapse õigusi, vajadusi ja tervist, vaid pigem võimalust rahuldada ema soove ning seeläbi ise kopsakas summa taskusse pista. Nii puutume kokku tõsiasjaga, et emal on oma tahtmine, meditsiinil oma tahtmine. Aga kuhu jääb lapse tahtmine? Kas seepärast, et tal ei ole häält, võimalust end kuuldavaks teha, võime jätta lapse tahtmised täiesti tahaplaanile?!
Tahaksin tuua inimesed tagasi maa peale. Nii olulised väärtushinnangud, nagu seda on lapse austamine ja lapse vajadustega arvestamine, ei tohi muutuda ka meie üleilmastuvas ühiskonnas. Laps peab olema persoon number üks, kes dikteerib, kuidas ilmale tulla, kuidas veeta oma esimesed elupäevad, – kuud, – aastad.
Perekonna kui institutsiooni mudel hakkab muutuma, omal moel devalveeruma. Keegi ei tea, kuidas tunneb end laps samasooliste vanemate peredes. Tänapäeval ei ole probleem emaks saada ka küllaltki vanas eas, aga me ei tea, mis nendest lastest saab, kes 60-aastaste emade perre sünnivad.
Globaliseerumine on meie maailma kardinaalselt muutnud. Praeguste noorte, tulevaste lapsevanemate maailmapilt ja väärtushinnangud erinevad nende vanemate ja vanavanemate omadest juba päris palju.
See raamat püüabki meelde tuletada, et kui kahtled, kui ei tea, kuidas toimida, leia vastus loodusest. Kui vaatame kassiema, siis ta saab väga hästi hakkama poegade sünnitamise ja kasvatamisega, kuigi pole käinud emade koolis. Kui mõtleme selle üle, kuidas on aastasadu tagasi last pärast sündi koheldud, saame teadlikuks, et laps ja ema on esimestel elupäevadel lahutamatud. See raamat on omamoodi retseptikogu, mis tuletab meelde loodustarkusi, vürtsitades neid arenenud maailma teaduslike uuringutega.
Inimkond on jõudnud täna olukorda, kus ta ei tea enam, mida edasi teha. Tervisliku toitumise kontseptsioon on pankrotis. Keegi ei tea täpselt, mis see tervislik toitumine on, ometigi tegeleme toitumisega iga päev. Tervislikku toitumist propageeritakse kõikjal, aga lubage küsida: kui toitume nii tervislikult, nagu mitmed toiduainetööstuse liidrid viitavad, miks siis on meil nii palju haigusi? Miks on nii paljudel inimestel diabeet, südameveresoonkonnahaigused? Mis on juhtunud?
Paljud ütlevad, et põhjus on keskkonnas. Eestis ei ole praegusajal eriti tööstust, pole mürgitavaid tehaseid, ei ole kuigi suurt loomakasvatust, aga ometigi on meil tänapäeval 75 000 diabeetikut. Veelgi hullem – prognoositakse, et 15–20 aasta pärast on diabeetikuid 200 000. Juba see, et me arvestame haiguste levikut, näitab, et me eluviisid on tervislikust toitumisest väga kaugel.
Selles raamatus ei räägi ma tervislikust toitumisest, vaid õigest toitumisest ja õigest eluviisist laiemalt.
Inimkonnal on nüüdisajal kolm võimalust:
• kas minna kaasa sellega, mis on – mitte midagi muuta ja olla valmis vastu võtma globaliseeruva maailma ning väärtushinnangute muutusega kaasnevad üha süvenevad probleemid;
• kas teha 180-kraadine pööre, minna maale, hakata põldu pidama ja osta kits ehk hakata elama täielikult looduselähedast elu – ja paljud juba valivadki selle tee;
• või õppida uusi teadmisi ammutades, ja ka selle raamatu abil, kuidas end ise aidata. Õppida aru saama, et suu ei ole prügikast ja et meil endal on oma elu üle suur kontroll ja seeläbi võime hallata ka oma tervist.
Rahvatervise kontseptsioon, millega