Anohhin oli see mees, kes ütles lõpuks välja, et lõpetatagu selline laste alavääristamine, sest see on solvav: väikesel lapsel pole ju üldse kõiki anatoomilisi ja füsioloogilisi protsesse vaja. Need arenevad vanuse ja vajaduste kohaselt, loodus on kõige eest hoolt kandnud. Seega on laps täpselt samaväärne isiksus nagu täiskasvanugi.
80ndatel aastatel kirjeldasid kaks kuulsat arsti – dr Peter Wolff Bostonist ja prof. Heinz Prechtl Hollandist – esimest korda vastsündinud lapse teadvuse kuut astet.
Seda võib ka pidada esimeseks teaduslikuks arusaamaks, et laps kuuleb, näeb, saab aru täpselt samamoodi nagu täiskasvanugi. Seni arvati, et laps on piltlikult öeldes nagu lihatükk, kel pole vajadusi ega emotsioone – teda võib pambuks mässida, emast eraldada, tema vajadustele ei pea tähelepanu pöörama ja tal on vaid kaks seisundit: magav ja karjuv.
Nüüdisajal tundub selline suhtumine juba kuritegelik, kuid veel 2000. aastal oli näiteks Kosovos vastsündinute osakond nagu koonduslaager: kümme titte pampudeks mässitult ühes voodis, ei mingit isiklike vajaduste jälgimist, ei emalikku hoolt ega hellust ümbritsemas.
Haiglas kookoniks mähitud ja omaette jäetud vastsündinud lapsed
Dr P. Wolffi ja prof. H. Prechtli avastus avas justkui silmad: vanemad hakkasid oma lapsi paremini tunnetama, märkama rohkem lapse vajadusi ning leidma õiget aega, millal last mähkida ja millal toita.
Usun minagi, et kui lapsi on väikesest peale ahistatud, siis mõjutab see sügavalt ka nende edasist kujunemist. Minu isiklik interpretatsioon on, et niisugusest suhtumisest kasvas välja ka nn homo sovieticus. Kui me Nõukogude ajal sündisime, mähiti meid kinni, toideti pudelist ja lutist iga kolme tunni tagant, mitte nii nagu laps oleks tahtnud ja vajanud. Edasi jätkus samasugune ahistamine ja kastidesse paigutamine: oktoobrilapse-, pioneeri- ja komsomoliaeg. Nii kujuneski kogu ühiskonnas välja omalaadne seisund – homo sovieticus’e sündroom. Inimesed olid harjunud n-ö ülaltpoolt määratud reeglite ja keeldudega, mis takistasid igaüht end vabalt tundmast ja väljendamast. Usun, et seetõttu oli ka Eesti taasiseseisvumine paljudele keeruline – inimesed olid harjunud olema nagu vagunid pikas rongis, mida juhtis keegi teine.
Lapse teadvuse kuus staadiumi
Vahetult pärast sündi magab laps peaaegu 90 % ajast. Sageli uinub ta juba ema rinnal olles ja see on täiesti normaalne, hea märk. Lapsel on juba sünnist saati oma isiklik rütm: tahab – siis magab; tahab – on ärkvel; ja ta ei ole määratud elama ema või kellegi teise tahtmise järgi. Loodus määrab, et laps teab ise kõige paremini, mis on talle hea.
Magamise ajal on laps pool ajast sügavas unes ja teise poole aktiivses unes ning need unefaasid vahelduvad iga poole tunni järel.
Dr P. Wolff ja prof. H. Prechtl tulid välja kontseptsiooniga, et lastel võib täheldada kahte unefaasi, kolme ärkvelolekufaasi ja ühte üleminekufaasi une ja ärkveloleku vahel. Usun, et seda on oluline teada nii lapsevanemal kui ka meditsiinipersonalil, et last paremini mõista ja tema vajadustele ka paremini vastata.
Unefaasid jagunevad sügava une faasiks ja aktiivse une faasiks.
Sügava une faasi ajal on lapse hingamine regulaarne ja liigutusteta, aktiivse une faasis on hingamine aga ebaregulaarne ja liigutustega. Sügava une faasis on lapse nägu pingevaba, silmalaud kinni ja liikumatud, keha peaaegu liikumatu, kui välja arvata mõned harvad suuliigutused või võpatused.
Aktiivse une faasis on lapse silmad küll kinni, kuid aeg-ajalt need avanevad pooleldi, ta teeb üksikuid kehaliigutusi, hingamine ei ole regulaarne, aeg-ajalt võib ta teha grimasse, liigutada kulme jms.
Kui neid asju teada, jääb olemata ilmselt palju muret ja hirmu oma laste pärast: miks nad hingavad ebaregulaarselt või miks nad siputavad unes. See kõik on normaalne lapse käitumine.
Ärkvelolekufaas jaguneb kolmeks: rahulikuks ärkvelolekufaasiks, aktiivseks ärkvelolekufaasiks ja nutuks. Rahuliku ärkvelolekufaasi ajal on lapsega kontaktis olemiseks parim aeg nii emale kui ka teistele lähedastele, õele, ämmaemandale. Rahulikus ärkvelolekufaasis on lapse silmad täielikult lahti ja säravad, temaga saab mängida, ta jälgib tähelepanelikult ümbrust.
Laps magavana, ärkvel, söömas, suhtlemas
Laps reageerib siis emale ja teistele ümbritsevatele otse ja üheselt: kui ema naerab, naerab ka laps. Kui ema mossitab, mossitab ka laps.
Aktiivse ärkveloleku ajal liigutab laps ennast sageli, teeb hääli, jälgib ümbruses toimuvat, paari minuti jooksul liigutab kergelt käsi ja jalgu.
Nutt on omaette ärkvelolekufaasi osa – ka seda on oluline teada, et rahutus ja nutt on lapse normaalne käitumine. Kui laps nutab, siis teda sülle võttes läheb laps enamasti üle rahuliku ärkveloleku faasi.
Lapse teadvuse kuus staadiumi:
• sügava une faas
• aktiivse une faas
• une ärkvelolekuks ülemineku faas
• rahulik ärkvelolekufaas
• aktiivne ärkvelolekufaas
• nutt.
Rahulik ärkvelolekufaas pärast sündi ehk miks on inimese elu esimesed 40 minutit üliolulised
Kui laps sünnib, siis esimesed umbes 40 minutit on tema elus väga erilised. Just siis on ta rahulikus ärkvelolekufaasis ja tutvub pärast üsasisest elu esimest korda oma vanematega. Seetõttu on ema ja lapse lahutamine pärast sündi äärmiselt vägivaldne: kujutage ette, mis tunne tekib lapsel, kui ta veedab oma esimese jälgiva ärkveloleku hetked pesus ja pambuks kängitsemises!
Julgen väita, et ema ja vastsündinud lapse kontakt on ka inimestel instinkt ja see on looduse kingitus. Kahjuks on aga tsiviliseeritud maailm seda instinkti küllaltki lühikese aja jooksul väga intensiivselt lammutanud. Nüüdisajal püüame me taastada selle instinkti eri komponente, et lähendada end taas sellele, mida on emake loodus meile miljonite aastate jooksul pakkunud.
Esimesed 40 minutit on vastsündinud laps teadvel nagu täiskasvanud inimene. Kui sünnitus on olnud loomulik ja laps on kohe peale sündimist pandud ema kõhule, hakkab laps roomama oma maailma kõrgeima tipu, n-ö Mount Everesti tipu ehk ema rinna poole.
Ka nabavääti ei tohi läbi lõigata kohe. Ema naba ümber on tohutu energeetiline tsoon, mis annab lapsele infot, mida vaid nemad kaks – ema ja laps – omavahel jagada saavad. Kui laps on jõudnud rinnani ja saanud kätte esimesed tilgad ternespiima, on see tema jaoks juba suur võit.
Iga lapse elu esimesed 40 minutit on täiesti unikaalsed. Selle aja jooksul peab last toetama, aitama, olema tema jaoks igati olemas ja kohal. Alles hiljem võime hakata teistmoodi suhtlema, tegema protseduure ja muud vajalikku. Esimesed 40 minutit on laps aktiivne, magama jääb ta vaid siis, kui talle on liiga tehtud, näiteks tehtud ebamugavaid protseduure.
Ka need avastused on olnud meditsiinipersonali koolitamiseks äärmiselt tähtsad. Sageli on olnud ju nii, et kõigepealt mõeldakse õe või arsti peale – kuidas neil oleks mugav oma tööd teha –, selle asemel et mõelda emale ja lapsele. Sel juhul on need asutused rohkem meditsiinipersonali, mitte laste jaoks!
On suur valearvamus, et kui aparaadid on olemas, siis on ema asendus loodud. Laps on väga tundlik inimolend! Ta kuuleb, näeb, tunneb, tunnetab, tunneb ära nii ema kui ka isa. Ta vajab oma vanemaid rohkem kui kedagi või midagi muud.
EMA JA LAPS KUI LAHUTAMATU KOOSLUS
Humaanne meditsiin tähendab inimkeskset meditsiini, kus keskpunktis on abivajaja, ja kui räägime lapsest ja kogu pere tervisest, siis muidugi on tuumaks laps ja tema ema.
Eesti on seni olnud päris heas seisus – meid on päästnud iidne talupojakultuur, kus mitu põlvkonda on elanud koos, vanavanemad on olnud lastelaste päralt, aidates vastsündinuga peret ja andes emale puhkust. Nüüd on see süsteem rebenemas: vanaemad käivad