nii lihtne seda teooriat praktikasse rakendada. Ühes väikeses vaeses äsja Nõukogude Liidust väljunud riigis olid selleks hoopis paremad võimalused!
Kahju, et Nobeli preemiaid antakse geneetikutele, bioloogidele, ravimite väljatöötajatele või mõne geeni avastamise eest, samas kui maailma laste meditsiini ajaloos on kaks väga tähtsat faktorit, mis on päästnud miljoneid lapsi.
Esimene neist on ema-lapse kontakti teaduslik tõestamine ja seeläbi rakendamine, mis omakorda langetas suremust väga kiiresti. See oli kõigile suur üllatus.
Teine olulisim sündmus on olnud rehüdreeriva teraapia väljatöötamine, mille tulemusena päästeti Aafrikas miljonid lapsed, kes enne selle ravi kasutuselevõttu oleksid võinud surra düspepsiasse, pikaajalistesse kõhuvaevustesse.
Bonding-süsteem ehk sidumine ehk ema ja lapse kokkupanek oli tol ajal vastuolus kõikide sünnitusmajade süsteemiga. Kui dr Klaus 80ndate aastate alguses esimest korda Soomes käis – seal oli just valminud uus sünnitusmaja, kus emad ja lapsed olid tolle aja normide järgi kenasti eraldi –, andis ta haiglale hävitava hinnangu. Kõik olid muidugi šokeeritud, kuid jää ei olnud selles valdkonnas veel murduma hakanud ning ema ja lapse eraldihoidmist peeti endiselt normaalseks.
Ometigi olid just Põhjamaad need, kustkaudu bonding-süsteem ühel hetkel levima hakkas. Põhjamaa naised on alati oma õiguste eest võidelnud ja just sellest regioonist hakkasid kõlama emade nõudmised, et nad tahavad oma last näha sagedamini kui kolme tunni tagant, nagu nägi ette laste söögiaegade ametlik süsteem.
Samuti tekkisid seal esimesed spontaansed tugirühmad, kus juba haiglas hakkasid emad omavahel suhtlema ja kontakte vahetama, et siis hiljem, juba kodus olles, jätkata ühenduse pidamist. Ehk siis ema ja lapse lõhutud kontakti iganenud süsteemi ei hakanud muutma mitte ämmaemandad ega arstid, vaid kõigepealt emad ise. Teadusuuringud ema ja lapse kontakti kohta hakkasid just sel ajal kõlapinda omandama, ka dr Klausi ja dr Kennelli tööd toetasid seda teemat, ja pikkamööda jõudis muutusteks valmis meditsiinivaldkond selleni, et kogu senine sünnitusabi süsteem pöörati upakile.
Esmane ja teisene elu. Laps või loode? Keegi või miski?
Last austavad filosoofiad nimetavad laste üsasisest elu esmaseks eluks, ja see on ka põhjus, miks ei ole tulevase emaga tema peagi sündima hakkavast lapsest rääkides kunagi ilus kasutada sõna „loode”. Igale emale tähendab rasedus eelkõige oma LAPSE kandmist.
Lapse teisene elu algab tema sünniga. Ja juba sündides on vastsündinu KEEGI, mitte miski, ta on aistiv inimolend. Ta kuuleb, näeb, tunneb, tal on oma vajadused ja on õigused.
Kuid dr Klaus ja dr Kennell polnud muidugi ainukesed, kes sel ajal ema-lapse-teemat lahkasid ja seega lapse õigustesse uut valgust lisasid. Huvitavaid uuringuid on teinud selles vallas ka jaapanlased: 1975. a põhjendas dr Muroka4 ära fakti, et juba üsas – oma esmases elus – reageerib laps ärritajatele, ja seesama reaktsioon säilib ka pärast sündi, teisese elu jooksul.
Globaliseeruva maailma agressiivses meditsiinis kardab laps ilmale tulla. Laps vajab humaanset ehk pehmet suhtumist temasse.
Ka üks teine jaapanlane, dr Noboru Kobayashi5, koos kaasautoritega Jaapanist, tegi 70ndate aastate keskpaiku katse, kus emad ja võõrad inimesed vestlesid vastsündinuga, ja jõudis järeldusele, et lapsed tunnevad OMA EMA hääle ilmeksimatult ära.
Huvitav on veel seegi fakt, et dr Klaus koos Kennelliga leidsid oma uuringutes, et 128 uuritud kultuurist 127 olid need, kus ema ja laps on traditsioonide järgi pärast sünnitust alati koos olnud. Mis õigus on meil olnud siis sellesse nii ammu loodud ja läbiproovitud süsteemi sekkuda?
Ematunne
Ematunne on üks väga eriline tunne, mis on ema-lapse kontakti üks alustalasid. Ematunne erineb suuresti sõltuvalt sellest, mitu last on naine sünnitanud.
Ematunde tekkimisel on mitu tegurit:
• naine rasestub
• naine tunneb kõhu kasvamist, kontakti veel sündimata lapsega
• naine sünnitab
• vastne ema hakkab last rinnaga toitma, mis on ematunde tekkimise üks võimsamaid stimuleerijaid.
• lapse lahkumine.
Viimane on eriti oluline neis riikides, kus naisel on elu jooksul väga palju sünnitusi ja kõik sündinud lapsed ei pruugi täisealiseni eladagi. Ema-lapse kontakt on naise bioloogilise programmi üks tähtsamaid koostisosi. Arenguriikides on see programm väga lai. Mida laiem on see programm, seda intensiivsem on ematunde kujunemine ja väljendumine. Kui bioloogiline programm on hästi kitsas – emal vaid üks või kaks last –, kujuneb emadus välja hoopis teisiti.
Samuti on oluline vahe, kas naisel on esimene laps sündinud väga varases eas või juba küpsel naisena. Kui naine sünnitab 19või 20-aastaselt, muretseb ta vähem, ta ei võta asju liiga tõsiselt ja vahel tuleb meditsiinipersonalil lausa vaeva näha, et noor ema n-ö maa peale tuua.
Tänapäeval on aga aina rohkem vanemaid sünnitajaid, põhjuseks nii eluea tõus kui ka kunstlik viljastamine. Kui naine on sünnitades 35- või 40-aastane, siis on tema mentaliteet hoopis teine, võrreldes noore naisega. Ta mõjub küllaltki tihti justkui hauduja kanana, kes kaitseb oma last iga hinnaga, tal on oma arvamus ja ta võib vahel isegi meditsiinipersonalile ebamugav olla. Selliste emade ümber on piltlikult öeldes nagu kõrgepingevool, mis võib vahel olla kuni 380 volti. Perel ja meditsiinipersonalil kulub palju energiat ja vaeva, et langetada see pinge n-ö normaalse 220 voldini.
Kuid arsti seisukohast võetuna on just need hilises eas sünnitanud naised superemad, kes on 100 % lapsele pühendunud, ja olukorraga kohanenuna on nad väga head koostööpartnerid. Kõik see loomulikult ei tähenda veel, et nooremas eas sünnitanud naised on halvad emad. Lihtsalt vanemate sünnitajate seisund on üldistades väga sarnane. Nad on rohkem kui kümme aastat oodanud seda õnne – et sünniks oma laps – ja lõpuks on nad selle õnne kätte saanud!
Ema-lapse kontakt kui instinkt
Nagu eelpoolgi juba väitsin, on ema-lapse kontakt nüüdismaailma looduskaugete eluviiside tõttu loodusliku instinktina lahustumas.
Instinkt tähendab seda, et tegemist on pärilike närvimehhanismidega määratletud keeruka käitumisvormiga, mille tulemusena tagatakse organismi esmased vajadused, näiteks loomade käitumise määrab instinktiivne tegevus.
Samas on hakanud inimlapse loomulik instinkt hakanud hävinema. Miks? 1892. aastal avaldas akadeemik Vladimir Vernadski oma kuulsa noosfääri ehk vaimse keskkonda kontseptsiooni. Ta tuli järeldusele, et inimene on loonud ühiskonna industrialiseerimise tõttu uue keskkonna, olles muutnud sellega ka biosfääri enda ümber. Kontseptsioonist järeldus, et see uus keskkond on omakorda loonud tingimused instinktide kustumisele. Seega on inimene ise vägisi muutnud looduse antud põhimõtteid.
Normaalne instinkt saab areneda siis, kui on olnud normaalne, loomulik sünnitus: vaginaalne sünnitus, vastsündinu pannakse kohe ema kõhule, nabavääti ei lõigata kohe lahti, laps saab vabalt ise ema rinnani roomata.
Huvitav on see, et instinktid on väga peenelt reguleeritud. Näiteks on tehtud uuring, et kui laps on sündinud ja teda ei panda kõhuli ema peale, vaid asetatakse selili, siis ta ei taha enam roomata ema rinnani. Juba puhtalt sellega, kui last ei panda kohe ema kõhule või kui nabanöör lõigatakse läbi kohe, hävitame me selle ürgse loodusliku mehhanismi ja teeme kahju nii emale kui ka lapsele.
Kui laps on sündinud, tekib ema ja lapse vahel kohe eriline side, nad otsivad teineteist silmadega, tekib silm-silm-kontakt, ema hakkab instinktiivselt last puudutama, alustades varbakestest – kõik see on väga instinktiivne, ema ei mõtle seda protsessi läbi ja laps ei oskagi veel niimoodi mõelda.
Täna on nii meedikute kui ka sünnitoetajate kui ka kõikide sünnitusega ja emade-lastega kokkupuutuvate