hetkel tormasid kaksikud karjudes kööki ja oleksid vanaema peaaegu pikali jooksnud. „Pannkooke!” huilgasid nad nagu väikesed põrgulised.
„Kas teil on silmad pestud, et te siin jooksete?” nõudis vanaema. „Ega siis iga päev ka pannkooke tehta!”
Mattias ja Markus raputasid pead.
„No aga mida te siis veel ootate? Marss sauna juurde pesema,” käsutas vanaema. „Kohe saab omlett valmis. Te peate une ikka silmist välja pesema.”
„Meil pole und silmis, vanaema.” Mattias ajas silmad pungi ja vaatas vanaemale otsa. Millegipärast ajas ta ka suu ammuli ja keele välja. Markus järgis tema eeskuju.
„Minge pesema!” kamandas vanaema. „Enne süüa ei saa. Ärge arvake, et maal on teised reeglid kui linnas.”
„Ära neile räägi, eks ju,” lunis Tanel edasi, kui kaksikud olid köögist välja tormanud.
Vanaema ohkas. „Hea küll, ei räägi. Aga siis peate lubama, et viite nad ujuma iga kord, kui nad tahavad. Mina ei jõua nendega kuuma päikese käes maadelda.”
„Ei!” hüüatas Tanel. „Iga kord mitte. Siis me midagi muud teha ei saakski.”
„Kaks korda päevas,” arvas Marten.
„Just,” nõustus Tanel. „Suure kuumaga ehk kolm. Muidu nad ju muud ei tahagi. Pealegi oleme meie ka veel lapsed ja tahame mängida.”
Vanaema muigas, kuid ei vaielnud vastu.
3. Salapärane plats
Pärast hommikusööki ja ujumist, mis kaksikute taltsutamise tõttu kujunes oodatust pikemaks, olid nad viimaks leidnud aega minna kummalisi kivisid lähemalt uurima.
„Mis teie arvate, mis seal tegelikult on?” küsis Laura poistelt, kui neid lahutas kividega lagendikust veel vaid mõnisada meetrit.
„Mingi maausuliste õhtune rituaal,” pakkus Marten.
„Siis peavad need maausulised küll eriti salajased olema, kui poe juures naised neist ei teadnud,” arvas Tanel.
„Tuletan meelde, et rituaalid ongi tavaliselt väga salajased,” torkas Laura vahele. „Mida sa, Tanel, arvad?”
Tanel kehitas õlgu. Ta ei osanud õigupoolest midagi arvata. „Mingi laste nali ehk,” kohmas ta Laura küsiva pilgu peale.
„Sina ise olid ju sellest hommikul kõige suuremas vaimustuses,” oli Laura veidike nördinud.
„Olingi. Mis siis?” nõudis Tanel. „No muidugi oleks tore, kui me paljastaksime satanistid, kes siin väikeste laste verd käivad joomas, või vabamüürlaste iidse riituse, kuid olgem realistid – mis siin ikka nii väga olla saab?”
Marten noogutas. „Tanelil on õigus. Mul on tunne, et peaksin oma sõnad maausuliste kohta tagasi võtma.”
Laura kortsutas solvunult kulmu. „Just nüüd, kui läks peaaegu põnevaks,” lausus ta nördimust teeseldes. Tal oli natuke kahju, et poisid asjasse realistlikult suhtusid, kuid ta mõistis väga hästi, et ilmselt pole plats seotud millegi salapärase või üleloomulikuga. Aga eks kohe paistab.
Nad olid märkamatult jõudnud kohta, kus tee ääres algas tihe kadakavõsa, siit ei olnud enam palju minna. Peagi leidsid nad ka väikese jalgraja, mis viis puude vahelt lagedale platsile. Lagendik oli kolmnurkse kujuga, igas servas üks kivi. Kivid polnud sugugi suured sammaldunud rändrahnud, nagu oleks võinud arvata, vaid suhteliselt väikesed ja tagasihoidliku välimusega. Üks neist polnud isegi maast väga palju kõrgemal. Midagi erilist pidi nende juures ometi leiduma.
„Kivid nagu kivid ikka,” lausus Tanel üht neist patsutades.
„Miks sa arvad, et see kõik üldse kividega seostub?” küsis Laura.
Poiss kehitas õlgu. „Ei teagi.”
„Kus need küünlad olid?” nõudis Marten.
Tanel näitas natuke eemal kohta, kus oli maa peal väike mullavall. „Seal peal. Ringis.”
„Ja ei olnud põlevat risti ega midagi?” noris Laura.
„Isegi kolmnurka silmaga polnud,” vastas Tanel samaga, vihjates vabamüürlaste sümbolile.
Marten põlvitas ringi kõrvale ja uuris maapinda. „Siin on tõepoolest varemgi midagi põletatud,” tõdes ta mõne hetke pärast.
„Miks?” nõudis Laura.
„Ja kuhu need küünlad pärast said?” tahtis Tanel teada. „Kas keegi tuli neile hiljem järele? Või oli ta siiski kuskil peidus seni, kuni ma siin ringi vaatasin?”
„Äkki see on lihtsalt mingi jaanituleplats,” pakkus Marten. „No et kõik võivad siin lõket teha ja…”
„Ma oleks sedasama arvanud, aga need mutid seal poe juures! Nad olid kuidagi hirmul ja ma tahan teada, miks!”
„Et vanu inimesi hirmutada, selleks ei pea ju erilist põhjust olema,” arvas Laura.
„Nad polnud nii vanad,” torkas Tanel.
„Ise sa ütlesid, et mutid.”
„Paljugi, mis ma ütlesin!”
„Hei, kuulge!” püüdis Marten vaidlejaid rahustada. „Te olete selle päikese tõttu juba peast soodad. Lähme parem ujuma. Siin pole küll midagi rohkem vaadata ega uurida,” lausus ta käega lüües.
„Ega vist,” nentis ka Tanel. „Eks hoiame lihtsalt antennid väljas, kui peaksime veel midagi nägema või kuulma.”
Vaikides lonkisid nad minema. Päike kõrvetas armutult ja sundis mõtlema vaid sellest, kuidas end võimalikult kiiresti jahedasse merevette kasta. Võib-olla seepärast ei pannud nad tähele üht silmapaari, mis neid kadakapõõsa varjust seiras.
Kui lapsed kadakaga peaaegu kohakuti jõudsid, kuulsid nad köhatust. Neist natuke eemal seisis üks naine ja vaatas neid varjamatu halvakspanuga. Naine oli tumedate lokkis juuste ja terava ninaga. Ta kandis villast seelikut ja lillelist pluusi. Ta meenutas natuke mustlast, kuid ilmselt seda siiski ei olnud.
Tanel, Marten ja Laura ei teadnud, mida teha. Naine oli köhatanud justkui nende tähelepanu äratamiseks, kuid nüüd lihtsalt seisis ja silmitses neid, lausumata ainsatki sõna. Võibolla oli ta hull?
„Lähme edasi.” Tanel müksas Laurat ja Martenit.
Marten noogutas. Ta haaras Laural käest, tüdruk vaatas ikka veel ainiti naist.
Viimaks avas naine suu. „Hoidke siit parem eemale,” lausus ta imelikult kähiseval häälel.
Laura tundis, kuidas tal seda kuuldes kummaline värin läbi keha jooksis. „Miks?” piiksatas ta üldsegi mitte endale omase hääletooniga.
Kuid naine ei kuulnud teda. Või ei tahtnud kuulda. Ta oli selja pööranud ja eemaldus neist kiirel sammul.
„Lähme,” nõudis Tanel. „Ära pane tähele,” sosistas ta Laurale.
Laura krimpsutas nägu. Ta tundis, et pidi veel vaatama. Tüdruk seisatas ja heitis pilgu selja taha. Naine oli kolmkümmend-nelikümmend meetrit eemal samuti peatunud ja vaatas omakorda tagasi. Laurale tundus, et ta tahtis talle veel midagi öelda. Aga mida?
„Hulle on igal pool,” lausus Marten justkui Laura mõtteid lugedes.
Päeva lõpus tuli Marten oma igaõhtuselt jooksuringilt. Ta oli seni käinud igal õhtul saarel sörkimas ja leidnud, et see on väga mõnus. Palju mõnusam kui Tallinnas, kus igal sammul tuleb keegi vastu või läheb mööda või on ees autotee, mis vajab ületamist, ning veel muidugi see lõputuna tunduv müra. Saarel sai aga nautida vaikust või siis kuulata kõrvaklappide kaudu muusikat. See oli Tallinnas välistatud. Tal poleks siis enam mingit kontrolli autode, või mis veel hullem, kergliiklusrajal kihutavate rulluisutajate üle. Nüüd oli ta aga saanud juba peaaegu tund aega rahus muusikat kuulata.
Korraga kuulis ta kummalist häält. See ei tulnud kindlasti telefonist, Marten