kellegi üksik sokk, siin-seal vaibal mõned kuivad makaronid. Koridoris kõlasid sammud. Pia nügis ennast poole meetri võrra paremale.
Voodi all oli hea olla. Turvaline. Siin oli Pia maailm. Kui ta veel päris väike oli, lebas ta tundide kaupa siin, itsitas omaette ja kuulas, kuidas teised teda aeg-ajalt hõikavad. Ta luges rahus raamatuid, sõi ja mängis. Siia alla ei tulnud keegi teda segama. Keegi teine voodi alla ära ei mahtunud.
Köögist kostis juba kriiskamist. Ei, see ei olnud üldse hea päev.
Sofia seisis köögis pliidi ees ja vaatas, kuidas makaronid potis mulisevad. Tegelikult oli see muidugi vesi, mis mulises. Ometi jäi tunne, et just makaronid on need, mis isetahtsi ringi liiguvad ja veest eriti ei hooli. Teisest toast kostis klaviatuuriklahvide klõbin. Zen oli MSN-is.
Sofia võttis lusika potist välja. Makaronid keerlesid edasi. Klahvid klõbisesid.
Ta vaatas aknast välja. All tänaval kõndisid inimesed edasi-tagasi. Nende põsed olid punased. Mõni nühkis kindaga ninaalust. Inimeste näod olid pahased, sest ikka veel oli sügav talv, kuigi kalender näitas juba märtsi keskpaika. Lumehelbed paiskusid pehmelt vastu aknaruutu.
Tuiskas.
Taevas oli üleni hall. Sofial oli tunne, et päikest ei olegi enam olemas. Tema süda oli jääkülm.
Kui ma, pea ees, aknast välja hüppaksin, kas saaksin siis kindlalt surma? küsis ta endalt sajandat korda ja vaatas alla. Vaimusilmas nägi ta ennast seal lebamas. Roosaruudulises mantlis, hallid silmad pärani… Hallides silmades peegeldumas lõputu hall taevas.
Helepunane veri lumel…
Vesi pahises üle potiääre pliidile. Sofia ärkas tardumusest, hüppas pliidi juurde ja rebis poti kuumalt plaadilt. Tuline vesi loksus tema käele, nii et ta oiatades uuesti lahti lasi. Pott kukkus maha ja makaronid valgusid üle köögipõranda laiali.
Klõbin teises toas katkes. Sekundi pärast käratas Zen köögiukselt: „Mida sa ometi teed? Napakas oled või?”, vahtides vihaselt Sofiale otsa. Too seisis parajasti aknaalusel linoleumiribal, süüdlase ilme näol, käed abitult külgedel rippu. Tüdruku parem käsi punetas põletusest.
„Ei no tore lugu küll!” ütles Zen tigedalt. „Nüüd ma pean jälle välja sööma minema. Ei tea, kust see raha võetakse?”
Ta pööras vihaselt ringi ja läks tuppa ennast väljaminekuks valmis sättima.
Lumi paiskus hoogudena vastu aknaruutu.
Sofia läks susse järele lohistades vannituppa põrandalappi tooma.
Ja siin ta nüüd istus, juba teist tundi, vaadates üksisilmi tema autoportreed.
Mingisugune lummav tardumus valitses selles pildis. Nagu oleks aeg hetkeks seisma jäänud ja rasked asjad, mis peaksid raksatades maha kukkuma, ripuksid sellest hoolimata õhus. Zen, kes keset seda unenäomaastikku raugelt seisatas, vaatas midagi, mis oli jäänud pildist väljapoole. Tema näol oli seletamatu ilme.
Pia tundis, kuidas see pilt temasse imbub. See rõske rohekashall lummus, see lausa immutas ta läbi. Mida rohkem ta Zeni pilti vaatas, seda ilusamaks see tema silmis muutus ja seda suuremad mõõtmed sai pildi sisu.
Teos oli geniaalne.
Miski liigutas ennast Pias ja pressis ennast seestpoolt vastu rinnakorvi, nii et hingata oli raske ja iga üksik südametukse tegi natuke haiget. Pia pärani silmade pupillid olid pilti täis ja ta ei suutnud ennast sellest enam lahti rebida.
Zen oli kohutavalt ilus.
Ei, mitte klassikaliselt. Tema ilu ületas ilu ranged piirid. Aga tema puhul oli seal midagi muud.
Jõud. Ta oli lihasse valatud jõud. Ei, mitte elu! Vaid õõvastav, kõikemattev, jumalik jõud.
Ta oli kõige suurem inimene, keda Pia kunagi näinud oli.
Ta oli maailm.
Poisi eemalesuunatud pilgus oli midagi kummalist, seal oli midagi eksimatult tuttavat. Need silmad nägid! Nad nägid seda, mida Piagi näinud oli.
Sõnad olid kaduvad, teod tähtsusetud, inimesed tulid ja läksid, nendest ei jäänud mingit jälge ning maakera pöörles ikkagi omasoodu.
Aga nendes silmades oli see pilk ja mitte miski muu ei olnud enam oluline.
See oli Zeni ja selle pildi pärast, et Pia jälle mäletama hakkas. Valu, igatsus, kahetsus ja viha läbisid lainetena ta keha. Ta värises, surus küüned peopessa ja tundis tohutut tungi täiest kõrist karjuda. Ta mäletas jälle. Õõnes võltsargipäev oli otsa lõppenud ja südantpurustav minevik seisis elusalt ta ees.
Aeg oli justkui seisma jäänud ja pöörles nagu veekeeris oma kindla sihtmärgi poole, viies endaga kaasa kõik, mis lainetes hulpis. Nii oli ta küll siin, aga ometi oli ta hoopis Zeni peas ja Zen täitis teda silmini ja õhk Pia ümber surises elust ja kogu ta keha oli üksainus hiigelsuur retseptoorne pind ja iga punkt selles võbeles, hingas ja elas.
Kõik, mis oli juhtunud, oli juhtunud Zeni pärast ja Zeni kaudu sai kõik endale mõtte.
Ta vaatas Zeni ja nägi ennast.
Ideed lehvisid kaootiliselt toas ringi, kõik värvid särasid kümneid kordi eredamalt ja elu, jumalik elusäde voolas Pia sisse tagasi. Ta tegi silmad lahti ja haaras pliiatsi.
Must, kokkuvolditud kilenahksete tiibadega lind tema hinges sirutas oma tiivad välja ja liugles öhe.
Harald istus pubis ja sõi pelmeene hapukoorega. Pelmeenid olid maitsvad, pealt krõbedad ja seest mahlased. Rasvane vesi tilkus mööda Haraldi lõuga alla ja poiss naeratas kohmetult. Ta võttis laualt pubi logoga salvrätiku ja hõõrus sellega nägu. Kui taldrik oli tühjaks saanud, sirutas ta ennast ägisedes ja haaras õlleklaasi. Pool selle sisust voolas otsekohe Haraldi sisse.
Siin oli mõnus. Mängis küll mingisugune tobedavõitu muusika, aga see ei lugenud. Oli hämar ja suitsune ja kõik inimesed tundusid olevat eluga rahul. Harald vaatas imetlusega mehi, kes tulid pubisse, säravad naised käevangus. Ta üritas oma pilgusse karmust manada, ise samal ajal kõhtu sisse ja rinda ette surudes.
Noh, tal polnud ju häda midagi. Mida oli neil pakkuda, mida temal polnud? Harald takseeris baaris istuvaid mehi. Nad kõik olid üsna sarnased, veidi nooremad või veidi vanemad, natuke kõhnemad või jässakamad, mõnel olid lühemad ja teisel pikemad juuksed. Aga nad kõik olid eelkõige mehed – loodud sarnaseks, vajades sama. Naist, sööki ja mõnusat hobi, millega tegeledes lõõgastuda.
Noh, ehk olid neil veidi tavalisemad harrastused – autod või elektroonika või suusatamine. Aga lõppude lõpuks, mis vahet seal oli? Nende peamine paremus Haraldi ees seisnes siiski asjaolus, et neil olid naised. Ja seegi pidi peatselt muutuma.
Poiss mõtles õndsusega väikesele tumedapäisele tüdrukule. Huvitav, mis ta nimi võiks olla? Tundus üsna võimatu, et sellisel olevusel võiks olla mingisugune lihtne nimi – nagu Anna või Greta. Harald väristas jubedustundega õlgu. Need nimed poleks tema õrnale haldjale kuidagi sobinud. Fee – nii nimetas poiss tüdrukut oma unistustes.
Ta heitis igal õhtul magama, soovides tüdrukut unes näha. Hommikul ärkas ta alati rõõmsalt. Kuna ta ei mäletanud kunagi oma unenägusid, oli tal alati võimalus mõelda, et nad olid öö veetnud koos, Fee ja tema.
Harald lonksas viimase õlletilga ära ja tõusis otsustavalt püsti. Õhtu oli veel noor; täna tahtis ta kindlasti jõuda kokku segada uue mikstuuri.
Idee oli juba olemas. Nüüd ei jõudnud ta ära oodata, millal ta seda katsetada saab.
Uksel põrkas Harald kokku mingisuguse kõhetu tüübiga, kelle huuled olid punaseks värvitud.
Jälk, mõtles Harald. Peab uut kohta otsima hakkama, kui sellised perverdid siin töllerdama hakkavad.
Ta võttis tavalisest kaks korda pikemad sammud ja õõtsus kodu poole nagu mees, kes teab, kuidas asjalood on.
Pia ei teadnud, kuidas ta sai üht-teist teada enne, kui see juhtus.