Elu hinnakiri. Sirly Hiiemäe

et õed peavad alati kätt patsutama, potitama ja tupsutama oma hoolealuseid, tundma kaasa ja muretsema ka väljaspool tööd. Minu jaoks on see ainult töö. Pärast 12 tundi jooksmist, käelist tegevust, dokumentatsiooni, suhtlemist, telefone ning palatikellasid panen ma oma kitli kappi ja tulen tulema. Haiglast väljudes ja sageli jalgade värisedes kodu poole komberdades unustan ma praktiliselt viie minutiga oma tegemised ja olen mõtetega mujal. Ja ma kaldun arvama, et ma olen üks väheseid õdesid, kes sellist asja kõvasti välja ütleb.” Justkui öeldu kinnituseks sirutas Filena ennast väga temperamentselt ning Saree hakkas taipama Filena olemuse nüansse. Olla keskmisest keevalisem töös, kus peab hiilgama kannatlikkusega – see võis tõesti tunduda iseloomu painutamisena, mis pikkamööda ka parimaid kurnama hakkaks.

      „Arusaadav. Kas ma nüüd võin diktofoni sisse lülitada?”

      „Jaa, loomulikult. Kas te hakkate nüüd küsimusi esitama või kuidas?”

      „Jah, kas te räägiksite kõigepealt oma suhtumisest surma?”

      „Surm ja suremine… nii. See on osa elukaarest. Elamistoimingutest. Sünd, elu, surm. Selline kolmainus,” lausus Filena lihtsalt ja vaikselt, pilk laua ja põranda vahelisse punkti pööratud.

      „Elamistoimingutest?” Sellist sõna polnud Saree varem kuulnud ja ta kirjutas selle omale pisikesesse märkmikusse üles.

      „Jah. Vaadake, õendus on nagu iga teinegi teadus teinud läbi murrangulisi hüppeid. Praeguseks lausa müstiliselt suuri, aga kõige esimene ajastu oli 19. sajand, nagu ikka. Florence Nightingale’i nimi tuleb tuttav ette?”

      „Ei saaks öelda, et olen kuulnud.”

      Filena kogus ennast hetke, enne kui asus mõtteid koondades selgitama:

      „Florence Nightingale oli jõukasse Inglise aadelkonda kuuluv preili, kes ei tahtnud mehele minna, vaid otsustas hoopis kasulikuks hakata. Ta oli haritud ja üpris nutikas daam ning tundis statistikat. 15-aastaselt sai ta nii-öelda jumaliku ilmutuse. Ta oli Krimmi sõjas valitud kaaskonnaga õeks. Alguses naerdi tema ja tema põetajad välja. Nightingale tekitas oma tähelepanekutega kõva furoori, kuid pani ikkagi oma isikliku raha mängu ja märkas peagi, et kui laatsaretis haavatud sõduritele tagada puhtad voodiriided, värske õhk, mitmekülgne toit, puhas vesi ja tõhus sidumine, paranesid haiged märksa kiiremini. Ütleme nii, et Florence Nightingale on õdedele umbes samasugune teerajaja nagu Kristjan Jaak Peterson meile kirjanduses.” Filena peatus hetkeks ja rüüpas juba jahtuvast klaasist nii, et vahuvurrud ülahuulele jäid. Saree näitas sõrmedega, et ta suu ära pühiks. Filena tegigi seda, tõmbas hinge ja jätkas:

      „Nightingale oli õenduses pioneeriks ning tema õpilastest kasvasid uued teoreetikud. Üks oli Virginia Henderson näiteks. Neid on tegelikult palju. Aga kohe jõuan ka elamistoiminguteni. Meie tervishoiusüsteemis, kus õed töötavad, on valdavaks Roper–Logan–Tierney 12 elamistoimingust koosnev mudel. Selle üle on palju vaieldud, kuid parema puudumisel on see juhtival kohal. Ma ei hakka sellest pikemalt jutustama. Ütlen vaid, et see on mudel, kus inimest vaadatakse elukaarel bioloogilistest, psühholoogilisest, sotsiokultuurilistest, keskkondlikust ning poliitilis-majanduslikust aspektist ning nendeks toiminguteks on turvalise keskkonna tagamine, suhtlemine, hingamine, söömine ja joomine, eritamine, isikliku hügieeni tagamine, füüsiline aktiivsus, kehatemperatuuri kontrollimine, mängimine ja töötamine, seksuaalsuse väljendamine, magamine ja viimasena suremine.”