Käsuõigus. Tom Clancy

tätoveeringud, mis varrukateta särgi tõttu hakkasid selgesti silma.

      Jack muigas ja astus edasi. Ta silmitses meeste käsi ja vöökohta, et märgata relvi, kuid ei pannud midagi tähele. „Tere õhtust. Kas saame midagi teie heaks teha, härrased?”

      Kahest mehest pikem vastas tugeva Lääne-India saarestiku aktsendiga. „Te saate meie heaks rääkida, miks kuramuse pärast olete nii kangesti huvitatud sellest büroohoonest, mille pilte te päeval plõksisite.”

      „Ma ei mõista, millest on jutt. Oleme turistid.”

      „Te pole mingid turistid, mees. Te topite siin nina sinna, kuhu pole vaja, ja see ei meeldi meile.”

      „Kuule, semu,” sekkus Sandy, hääl hirmust mõrane. „Me ei soovi siin vähimatki pahandust.”

      Taas kõlas samasuguse aktsendiga hääl, nüüd juba selja tagant. „Just siin pahandused teid ootavadki.”

      Sandy vaatas suures hirmus ringi. Ryan oli kuulnud baariust nende selja taga avanevat, niisiis pöördus ta rahulikult ja veendus, et seal on noodsamad kaks, keda ta oli näinud väljaviskajaga rääkivat. Ta mõistus lülitus ümber, ta oli rahulik ning leppinud tõsiasjaga, et tuleb tegeleda nende meestega, kuid tundis mõningat leevendust teadmisest, et vastased paistsid olevat ülimalt enesekindlad ning pidasid end olukorra valitsejateks.