lubada ja seega sõid loomad meie toidujääke, mida ei olnud tavaliselt palju. “Kui see neile ei meeldi, siis võivad nad lahkuda,” ütles ema. “See, et nad siin elavad, ei tähenda, et peaksin neid ette ja taha teenindama.” Ema rääkis meile, et osutame tegelikult loomadele teene, kui ei luba neil meist sõltuvusse jääda. Kui peaksime kunagi lahkuma, on nad võimelised ka pärast ise hakkama saama. Emale meeldis innustada kõiki elusolendeid iseseisvusele.
Ema uskus ka looduse ringkäiku. Ta keeldus tapmast kärbseid, keda me maja alati täis oli, ja ütles, et kärbsed olid lindude ja sisalike loomulik toit. Ja linnud ja sisalikud olid toiduks kassidele. “Kui tapad kärbsed, siis näljutad ka kasse,” ütles ta. Tema silmis oli kärbeste ellujätmine sama mis kassitoidu ostmine, ainult odavam.
Olin ühel päeval oma sõbra Carla juures külas ja märkasin, et nende majas ei olnud üldse kärbseid. Küsisin ta emalt, miks.
Carla ema osutas laes rippuva kuldse läikiva asjanduse poole ja märkis uhkusega, et see oli Shelli putukatõrjevahend. Ta ütles, et seda saab Shelli bensiinijaamast osta ja et tema perel olid need igas toas. Ta selgitas, et putukatõrjevahend eraldas mürki, mis tappis kõik kärbsed.
“Mida teie sisalikud söövad?” küsisin.
“Meil ei ole ka sisalikke,” ütles ta.
Läksin koju ja rääkisin emale, et peame hankima putukatõrjevahendi nagu Carla peregi, aga ema keeldus. “Kui see tapab kärbseid,” ütles ta, “siis ei saa see ka meile hea olla.”
Isa ostis sel talvel vana ülesvuntsitud mootoriga Ford Fairlane ’i ja teatas ühel nädalavahetusel, kui ilm külmaks läks, et sõidame Hot Poti ujuma. Hot Pot oli looduslik väävliallikas linnast põhja poole kõrbes, mis oli ümbritsetud järskude kaljude ja vesiliivaga. Vesi oli katsudes soe ja haises mädamuna järgi. See oli mineraalidest nii tulvil, et kallaste lähedale oli moodustunud kõva kriitvalge koorik nagu korallrahu. Isa ütles alati, et peaksime Hot Poti ära ostma ja selle ümber spaa ehitama.
Mida sügavamale minna, seda kuumemaks vesi läks. Keskel oli vesi väga sügav. Mõned Battle Mountaini elanikud ütlesid, et Hot Potil ei olnudki põhja, et see läks otse maa keskpunktini. Mõned joodikud ja hulljulged teismelised olid sinna uppunud ja inimesed olid Owl Clubis rääkinud, et kui nende surnukehad pinnale tõusid, olid need sõna otseses mõttes küpsed.
Nii Brian kui ka Lori oskasid ujuda, aga mina ei olnud seda kunagi ära õppinud. Suured veekogud hirmutasid mind. Need näisid ebaloomulikud – kõigis kõrbelinnades, kus olin elanud, olid veekogud võõrkehad. Olime peatunud kord ühes basseiniga motellis ja olin suutnud end nii palju kokku võtta, et tervele basseinile ring peale teha, kogu aeg äärest kõvasti kinni hoides. Aga Hot Potil ei olnud korralikku äärt nagu basseinil. Seal ei olnud midagi, millest kinni hoida.
Kahlasin õlgade sügavusele vette. Vesi mu rindkere ümber oli soe ja kivid, millel seisin, olid nii kuumad, et tahtsin edasi sammuda. Vaatasin tagasi isa poole, kes jälgis mind tõsisel ilmel. Üritasin end sügavamale vette sundida, kuid miski hoidis mind tagasi. Isa sukeldus vette ja ujus vett pritsides minu poole. “Täna õpid sa ujuma,” ütles ta.
Ta pani käe mu ümber ja me hakkasime vees edasi liikuma. Isa vedas mind enda järel. Tundsin kabuhirmu ja pigistasin ta kaela nii tugevasti, et ta nahk tõmbus valgeks. “Näed nüüd, see polnudki nii hull, ega ju?” küsis isa, kui me vastaskaldale jõudsime.
Hakkasime tagasi tulema ja kui me seekord järve keskele jõudsime, kangutas isa mu sõrmed oma kaela ümbert lahti ja lükkas mu eemale. Vehkisin kätega ja vajusin kuuma haisvasse vette. Hingasin instinktiivselt sisse. Vesi tungis mu ninna ja suhu ja kurgust alla. Mu kopsud põlesid. Mu silmad olid lahti ja kipitasid väävlist, aga vesi oli tume ja juuksed olid mu näo ümber mähkunud ja ma ei näinud midagi. Mu pihast haaras kinni kätepaar. Isa tõmbas mu madalasse vette. Sülitasin ja köhisin ja hingasin ebaühtlasete ahmivate suutäitega õhku.
“Pole midagi,” ütles isa. “Tõmba hinge.”
Kui olin taastunud, võttis isa mind sülle ja tassis tagasi Hot Poti keskele. “Upu või uju!” hõikas ta. Uppusin teist korda. Vesi täitis taas mu nina ja kopsud. Peksin jalgadega, vehkisin kätega ja visklesin õhku ahmides tagasi pinnale ning sirutasin käed isa poole. Aga ta tõmbus tagasi ja tundsin ta käsi enda ümber alles siis, kui olin uuesti vee alla vajunud.
Isa tegi seda uuesti ja uuesti, kuni jõudsin järeldusele, et ta päästab mind ainult selleks, et mind tagasi vette visata ja seega püüdsin isa käte poole sirutumise asemel temast hoopis eemale pääseda. Lõin tema poole jalaga, tõmbasin temast eemale saamiseks käsi läbi vee ja suutsin lõpuks tema käteulatusest pääseda.
“Saidki hakkama, tibuke!” hüüdis isa. “Sa ujud!”
Astusin tuikudes veest välja ja istusin sügavalt hingeldades kividele. Isa tuli samuti veest välja ja üritas mind kallistada, aga ma ei tahtnud temaga mingit tegemist teha ega ka emaga, kes oli kogu aja selili vees hõljunud, nagu poleks midagi lahti, ega Briani ega Loriga, kes minu ümber kogunesid ja mind õnnitlesid. Isa korrutas muudkui, et armastab mind, et ei oleks lasknud mul uppuda, et ma ei saanud ju kogu elu mingist äärest kinni hoida ja et iga vanem peab oma lapsele õpetama vähemalt ühte tarkust – “Kui sa ei taha uppuda, siis pead välja nuputama, kuidas ujuda”. Ta küsis, mis muu eesmärk võis tal küll ometi olla, et sellist asja teha.
Kui mu hingamine taastus, siis taipasin, et tal peab õigus olema. Selleks ei olnud lihtsalt muud selgitust.
“HALVAD UUDISED,” ütles Lori, kui ma ühel päeval kõrbest naasin. “Isa kaotas töö.”
Isa oli töökohal peaaegu kuus kuud vastu pidanud – kauem, kui kuskil mujal. Arvasin, et see tähendas Battle Mountainiga lõpparve tegemist ja et oleme paari päeva pärast taas teel.
“Ei tea, kus me nüüd elama hakkame?” ütlesin.
Lori raputas pead. “Jääme siia,” ütles ta. Isa väitis kindlalt, et teda ei oldud just päriselt vallandatud. Ta oli korraldanud oma vallandamise, kuna tahtis kullaotsimisele rohkem aega pühendada. Lori lisas, et tal oli igasuguseid rahateenimisplaane, leiutisi, mille kallal ta veel töötas, juhutöid, mis ta oli juba kokku leppinud. Ent seni võis pere rahaline olukord pisut kitsaks muutuda. “Peame kõik oma panuse andma,” ütles Lori.
Mõtlesin, mida saaksin peale pudelikorjamise ja vanametalli kogumise meie abistamiseks teha. “Alandan oma kivide hindu,” ütlesin.
Lori vakatas ja langetas pilgu. “Ma ei usu, et sellest piisab,” ütles ta.
“Võiksime siis vist vähem süüa,” ütlesin.
“Oleme seda ennegi teinud,” ütles Lori.
Sõimegi vähem. Kui kaotasime kaevanduse poes krediidivõimaluse, sai toit meil kiiresti otsa. Vahel õnnestus isal saada mõni juhutöö või võita veidi raha ja me saime paar päeva süüa. Siis aga sai see raha otsa ja külmik oli jälle tühi.
Kui meil varem toit otsa sai, oli isa alati olnud mõtteid tulvil ja leidlik. Ta leidis ikka riiuli tagumisest nurgast purgi tomateid, mis oli kõigil teistel kahe silma vahele jätnud, või läks tunnikeseks kodust ära ja naasis, süli täis juurvilju – ta ei öelnud kunagi, kust ta need sai – ning tegi neist kärmelt hautist. Ent nüüd hakkas ta tihti kuskile kaduma.
“Kus isa?” küsis Maureen kogu aeg. Ta oli nüüd pooleteiseaastane ja need olid peaaegu ta esimesed sõnad.
“Ta otsib meile süüa ja endale tööd,” vastasin. Aga mõtlesin endamisi, et äkki ei tahtnud ta lihtsalt meie juures olla, kuna ei suutnud meid üleval pidada. Üritasin mitte nuriseda.
Kui küsisime emalt toidu kohta – ikka möödaminnes, sest ei tahtnud tüli tekitada – siis kehitas ta lihtsalt õlgu ja ütles, et ei saa õhust midagi valmistada. Meie, lapsed, hoidsime oma nälja tavaliselt enda teada, aga mõtlesime alati toidu peale ja kust seda saada. Lipsasin koolis vahetunni ajal tagasi klassi ja otsisin teiste laste lõunakottidest selliseid asju, millest nad puudust ei tunneks – küpsisepakikesi, õuna – ja neelasin need kiiresti maitset vaevu tajudes alla. Kui mängisin