millal need tillukesest köögist pöörase särina saatel ilmuma hakkavad. Ruum hakkas täituma imepäraste aroomidega.
Mul on tänaseni meeles selle imemaitsva lõunasöögi iga detail. Külmad kanatükid pikantses sojakastmest ja tšilliõlist Sichuani pipraga vürtsitatud kastmes; terve karpkala tšilli-oakastmes küpsetatud ingveri, küüslaugu ja talisibulaga; seaneerud tükeldatuna sakiliseks hõrguks suutäieks ja stir-fry meetodil varsselleri ja marineeritud tšillipipraga vokitud. Ja muidugi baklažaaniroog Sichuani moodi, mis lõhnab, nagu sellele oleks lisatud kala – üks kõige maitsvamaid roogi, mida ma elus söönud olen: kuldsed, suus sulavad praetud baklažaaniviilud, mis on sügavpunases vürtsikas kastmes hautatud ja kuigi kala pole lisatud, on tunda ahvatlevat magushaput nüanssi. Laual oli selline Hiina toit, millest ma varem midagi ei teadnud. See oli ilmutus.
Mõned kuud hiljem soovitas üks kolleeg BBC-st mul taotleda stipendiumit Briti Nõukogult õpinguteks Hiinas. Ta aitas ka koostada väärt plaani, et uurida Hiina vähemusrahvaste poliitikat – teema, mis oli mind juba mõnda aega huvitanud. Stipendiumi taotlusankeeti täites leiutasin mitu akadeemiliselt veenvat põhjust, miks uurimustöö kohaks peaks olema just Chengdu. Tahtsin vältida kodumaalt lahkunud brittide keskusi Pekingis ja Shanghais, et saaks süüvida Hiina elu- ja keelekeskkonda, hoolimata sellest, et Sichuani dialekt on tuntavalt moondunud mandariini keele versioon. Pealegi oli kasuks veel Sichuani asukoht han-hiinlaste Hiina ääremail, nende piirialade lähedal, mida asustavad tiibetlased, tšuangid, jiid ja lugematu arv muid vähemusrahvaid. Kõik kõlas küllaltki usutavalt. Kuid pean tunnistama, et ankeedi lahtreid täites ja personaalset avaldust kirjutades mõtlesin ma ka magusvürtsikate baklažaaniviilude, tšilli-oakastmes kala, hõrkude seaneerude ja Sichuani pipra peale. Minu õnneks nõustusid nii Briti Nõukogu kui ka Hiina valitsus, et Chengdu on õpinguteks mulle sobilik paik, ja andsid toetusraha, kuldse pileti aastaseks Hiina uurimiseks ilma siduvate kohustusteta.
Sügisel 1994 korraldas Sichuani ülikooli välissuhete osakond tervituskohtumise uutele Chengdusse saabunud välistudengitele. Kogunesime välismaa tudengite hoone peasaalis, kus kohaliku rahvajulgeoleku büroo karm esindaja luges ette välismaalastele kehtestatud riiklikud regulatsioonid, mida õpetaja konarlikus inglise keeles meile vahendas. Meile räägiti, et „pöördeline tegevus” toob meile häda kaela ja kui meie rikkumised on tõsised, siis võidakse meid riigist välja saata. Kui ametnik oli lõpetanud, teatas õpetaja, et peagi saabuvad ülikooli meditsiinitöötajad vereanalüüse võtma, et HIV-i test teha. Võttes arvesse, et me kõik olime läbinud ulatusliku meditsiinikontrolli enne Hiinasse saabumist, HIV-i testid kaasa arvatud, olime üsna nördinud (mu enda arst naeris südamest, nähes Hiina riigi meditsiiniliste nõudmisi, mis ühele noorele hea tervisega naisele esitati, eriti elektrokardiogrammi peale). See oli meeldetuletuseks, et ükskõik kui närviliselt me ennast Hiinasse elama asudes tundsime, oli dekaade kestnud maoistlikust introversioonist tasapisi vabanev Hiina meie suhtes täpselt sama närviline.
1990. aastate keskpaigas oli kodumaalt lahkunute kogukond Chengdus tilluke. Meid, välistudengeid, oli kokku ehk 120 inimest. Lisaks meile olid vaid mõned USA konsulaartöötajad, välislektorid ja sotsiaaltöötajad ning üks salapärane ärimees Peruust. Umbes nelikümmend Jaapani tudengit meie ülikoolis olid jõukad ja kinnise loomuga. Ülejäänud seltskond, itaallased, mongolid, venelased, etiooplased, poolakad, jordaanlased, gaanalased, sakslased, taanlased, kanadalased ja ameeriklased elasid sotsiaalset elu.
Turvatud ülikoolilinnaku enklaavi, kus me elasime, nimetasid hiina tudengid pandahooneks, sest neile näis, et meid koheldakse nagu mõnd haruldast ja ohustatud liiki. Meie hiinlastest kaaslased elasid betoonplokkidest ehitatud ühiselamutes kokku kiilutuna kaheksa kaupa toas ilma kütteta talvekuudel ja jahutuseta suvel; üksikud duširuumid paiknesid eemal ja olid ette nähtud kasutamiseks vaid teatud tundidel päevas. Meie elasime vaipadega kaetud kahestes tubades, kus oli nii küte kui ka konditsioneer ja igal korrusel oma köök, pesumasinad ja vannitoad. Meie söögisaalis pakuti à la carte Sichuani toitu, mis oli palju parem (ja kallim) kui Hiina tudengite sööklas pakutav. Meie ala väravas istus valvur ja hoones olid kabinetid, mille akendest hoidis välissuhete osakonna pahaendeline töötajaskond meie tegemistel silma peal.
Eks me elasime küll luksuslikus isolatsioonis, kuid piisas vaid turvatud alalt välja astumisest, kui meid haaras kaasa pulbitsev Sichuani rahva elu. Kohe küljevärava nurga taga oli turg, mis oli tulvil värsket ja hooajalist toidukraami. Kalad vonklesid ja angerjad vingerdasid veetankides, pardid ja kanapojad häälitsesid puurides. Köögi- ja puuviljad olid kuhjatud bambuserestidele: vesispinat ja bambusevõrsed, küüslauguvõrsed ja karella-kibekurk, sesoonsed maiuspalad nagu rebashein ja hanemalts, nispero’d ja kevadised võrsed, Hiina mahagonipuu õrnad lehed. Ühest letist müüdi kahteteist sorti sojapiimast tehtud kreemjuustu. Talunikud istusid tillukesel pingil viljadega kuhjatud punutud bambusekorvide taga, valmis soovi korral kohe vanamoodsate käsikaaludega kaaluma kas jin’ides või liang’ides ja kauba hinda arvelaual kokku lööma.
Chengdus ostsid kõik sellistelt turgudelt oma igapäevase toidukraami. Päris supermarketeid siis veel polnud. Aeg-ajalt põrkasin turul kokku mõne ülikooli õppejõuga, kes tungles rahvamassis, jalgrattakorv tulvil rohelist sibulat, oavõrseid, spinatit ja ingverit ning lenksu küljes rippuvas kilekotis värskelt surmatud kala, kes ikka veel viskles.
Turumüüjad said mulle väga kiiresti tuttavaks. Seal oli kõõrdsilmne vana naine valges kitlis, kes istus oma vürtsikottide ja purkide ees: veripunased kuivatatud tšillipiprad, kaunadena ja jahvatatult, ning tõmmukasroosa Sichuani pipar. Kena lillemüüja, kes nägi tumedas ülikonnas esinduslik välja, oli end surunud tillukesse bambustooli eredavärviliste rooside ja nelkide mere keskel ja võttis telliskivist müüri vastu nõjatudes rahulist und. Kui klient lähenes ja teda õrna sõnaga äratas, pilgutas ta silmad lahti ja naeratas heasoovlikult, süütas sigareti ning võttis vikerkaarevärvides buketi eest raha vastu.
Kuigi turul käis hommikuti ja hilistel pärastlõunatundidel tihe elu, saabus peale lõunat periood, mil xiu xi ehk siesta võttis võimust, eriti kui veel ilm oli soe. Mitte ainult lillemüüja, vaid ka kõik teised paistsid siis tukkuvat. Maanaised suigatasid suvikõrvitsate ja baklažaanide kohal, pea käsivartele toetumas. Tomati- ja oamüüjatel oli kükitades pea norgu langenud. Kalakaupmees toetus vastu müüri ja norskas mahedalt. Ka turu taga tundus kogu linnas unisus võimust võtvat. Rikšajuhid olid end tühjal reisijaistmel mugavalt sisse seadnud, toetades jalad sõiduki sadulale. Kontoritöötajad pikutasid kerratõmbunult nagu kassid kunstnahast sohval.
Hoolimata Chengdu kohe tajutavast võlust veetsin ma esimesed nädalad seal kurbuses ja segaduses. Mul polnud aimugi, mida ma Hiinas teen. Elu oli seni kulgenud nagu konveieriliinil, mis kandis mind edasi, sundimata mind pikemalt mõtlema, keskkooli akadeemilisest kasvuhoonest Cambridge ülikooli ja sealt edasi BBC-sse. Olin juba pikemat aega hellitanud mõtet saada professionaalseks kokaks, kuid ülikooli lõpetamisega seotud õppelaen tahtis tasumist ja lühiajaline BBC tööleping, mille ma selle tõttu olin vastu võtnud, viis parema ja täiskohaga töölepinguni, millest ma ei söandanud keelduda. Olin 20. eluaastate alguseks seotud kuiva akadeemilise tööga, mis mulle üldse ei sobinud, ning rongiga Londoni ja Readingi vahet sõitmine kurnas mind ära. Kui mu kolleeg tuli siis välja ideega taotleda Briti Nõukogult stipendium Hiina õppima asumiseks, nägin võimalust pääsemiseks.
Nüüd, kui maailm joobub Hiinast, on keeruline mäletada, kui marginaalne see 1990. algul tundus. Mitte keegi poleks tollal kaalunud Shanghaisse minekut glamuurse puhkuse või ostureisi ajel. Vähesed Briti ülikoolid pakkusid hiina keele õpet – mandariini keele õpetamine keskkoolis oleks olnud naeruväärne. Ka Londonis suhtusid sõbrad mu hiina keele õpingutesse kui ekstsentrilisse, et mitte öelda lõbustavasse vahejuhtumisse. Ja minu jaoks oli mandariini keel küllalt ebaoluline keel.
Hetkest, mil ma Hiinasse saabusin, olin peaaegu ülejäänud maailmast ära lõigatud.
E-kiri ja internet olid enamiku inimeste jaoks seal nagu ebatõenäoline kuulujutt – kirja saatmiseks sõbrale kulus mitu nädalat. Chengdus oli vaid kolm punkti, kus oli võimalik võtta rahvusvahelist telefonikõnet ja kui sa sellise üles leidsid, siis oli hind astronoomiline – kolmeminutilise Euroopa kõne maksumuse eest oleks võinud seltskonnale restoranis õhtusöögi välja teha.