maailma liidrina jätab dalai-laama oma osavõtlikkusel põhinevale eetikale alust otsides religiooni, ideoloogia või ükskõik millise muu usupõhise tõekspidamiste süsteemi kõrvale.
Ta märgib, et religioon pakkus eetilist alust sajandeid, kuid et filosoofia kui kõrvalsaaduse esilekerkimisega eraldi teoloogiast, post-modernismist ja „jumala surmast” on paljud inimesed jäänud ilma absoluutse eetilise aluseta.
Enamgi veel, eetika käsitlemine on sageli täiesti erinev, ja just inimeste puhul, keda veenavad äärmuslikud sisukohad, ja eriti siis, kui kõne all on religioossed tõekspidamised. Need, kes põhjustavad probleeme, millest me igapäevastes uudistes kuuleme, võtavad liigagi sageli appi ühe või teise religiooni õigustamise, olgu siis tegu budismi, islamiusu, judaismi, kristluse või mingi muu religiooniga.
Ja siis on veel need piiratud mõtlemisega usklikud, ütles dalai-laama, pannes käed silmaklappideks, „kes ütlevad, et kõik olendid on samasugused, kuid rõhutavad omaenda usku, unustades laiema perspektiivi.”
Tema sõnutsi näitab nende tegevus, et „sügaval sisimas” ei võta nad omaenda religiooni moraaliväärtusi tõsiselt, seega moonutavad või valivad nad hoolikalt mõne allikteksti, ignoreerides teisi, et panna need omaenda eesmärke teenima. „Kui meil puudub põhiveendumus osavõtlikkuse väärtusest, siis on religiooni mõju üsna piiratud.”
Religioonidel on olnud võimalus tuhandeid aastaid eetilisust arendada, ja sageli on see neil ebaõnnestunud, lisab ta. Peale selle, ehkki isetus ja lahkus on ideaalid, mida leidub enamikus usupõhistes õpetustes, eksisteerivad need voorused ka mittereligioossetes eetikasüsteemides.
„Maailmas on arvutul hulgal inimesi,“ ütleb dalai-laama, „kes tunnevad muret kogu inimkonna pärast ja kel puudub sellele vaatamata religioon. Mõtlen kõigile arstidele ja humanitaarabi andvatele vabatahtlikele sellistes kohtades nagu Darfur või haiti või kus iganes on tegu konflikti või loodusõnnetusega. Mõned neist võivad kuuluda usklike hulka, kuid paljud mitte.”
Ja ta lisab: „Nemad ei muretse mitte lihtsalt selle või teise rühma pärast – nemad muretsevad lihtsalt inimolendite pärast. Neid paneb tegutsema osavõtlikkus ja otsustavus leevendada teiste kannatusi.
Loetledes paljusid viise, kuidas olla osavõtlik, tõi dalai-laama näite ka „tõelistest marksistidest”, kes „tunnevad kaasa kogu planeedi töölisklassile”. Ta kiidab ka paljude kristlike rühmituste pühendumust vaeste abistamisele.
Kuid hoolimata sellest, et ta leiab osavõtlikkuse ja hoolivuse olevat ühise teema kõigis maailma suurtes religioonides, soosib ta universaalsemat lähenemist. Mõnikord viitab ta sellele kui „ilmalikule”, mõeldes siin mitte niivõrd mitteusklikkust, vaid ka teiste kaasatust. Ta igatseb sellist moraalset osavõtlikkust, millega kõik nõustuvad: „Mina muretsen seitsme miljardi praegu elava inimese pärast, kelle seas on ka miljard mitteusklikku.”
Dalai-laama näeb võimalust leida ideoloogiate ning religioonide ja ka mitteusklike vahel ühisosa, jõuda ühisele kokkuleppele, rõhutades ühiseid väärtusi. Ta ütleb, et isegi need, kes klammerduvad meid eraldavate ideoloogiate külge, on suutelised leidma põhikokkuleppe teatud hulga inimlike tuumikväärtuste suhtes, kui edendavad endas selliseid omadusi nagu enesedistsipliin ja rahulolu, osavõtlikkus ja suuremeelsus.
Vähesed, kui üldse keegi, kahtlevad eespool nimetatud asjade väärtuses, eriti osavõtlikkuse puhul. Kuid selliste eetiliste põhimõtete aluseks saab olla tema sõnul ainult „alusbaas õnnelikuks eluks.”
Tõeline õnn ja osavõtlikkus käivad käsikäes.
„Minu ema oli ilma hariduseta kirjaoskamatu naine, maaharija,” meenutab dalai-laama. „Aga ta oli tõeliselt hea inimene. Mu vennad ja õed ütlevad, et ei näinud teda kunagi vihasena.”
Ühes kõige varasemas mälestuses, kui ta oli alles tatsav põngerjas, kandis ta järeleandlik ema teda oma õlgadel põllul, kus ta töötas või kui ta loomade eest hoolitses, ning mängis temaga. Dalai-laama hoidis emal kõrvust kinni ja tüüris teda ühest või teisest kõrvast sikutades. „Kui ema ei läinud sinnapoole, kuhu tahtsin, hakkasin karjuma ja lõin teda jalaga!” ütleb ta naerdes, meenutades, kui lahke ema ta vastu igati oli.
„Mul oli õnne,” lisab ta. „Esimesed osavõtlikkuse seemned pärinevad mu emalt.”
Selleks et kinnitada oma seisukohta inimloomuse osavõtlikust olemusest, võtab dalai-laama appi teaduse, mõistuse ja meie endi kogemuse. Bioloogia põhitõed ja meie ühine kogemus inimolenditena näitab, et „me oleme sotsiaalsed loomad,” meenutab meile dalai-laama, ja meile on omane „ muretunne teiste heaolu pärast”.
Kohe, kui me ilmale tuleme, on emal meie vastu tohutu kiindumus ja me usaldame teda täielikult – juba meie ellujääminegi sõltub elu esimestel aastatel tema hoolest, lisab ta.
Selline usalduse ja sideme mudel saadab meid kogu elu, mistõttu me tunneme end õnnelikumana, kui meid ümbritseb armastav õhkkond. Vastandina sellele on armastuse puudumine kas siis imikueas või hilisemas elus meie heaolule kahjulik.
„Väikesed lapsed ei hooli kellegi positsioonist, haridusest, rikkusest või vaesusest,” ütles ta. „Naeratus teie näol on see, millele nad reageerivad.“
Dalai-laama rääkis ühest teadusuuringust, millest ta kaua aega tagasi oli kuulnud. Kui vastsündinut pidevalt hellalt süles hoitakse, areneb tema aju paremini võrreldes sellega, kes jäetakse hoopis maha või keda vaevu puudutatakse, rääkimata süles hoidmisest. Vanematest lahutatud imikutel ilmnevad kartlikkus ja abitus, ja ahvid, kes oma emast samas eas lahutatakse, kasvasid ärevamaks ja agressiivsemaks.
Hellalt beebit hoidev ema tundub olevat loodusega paika pandud, et tagada väikelapse terve kasvamine. „Kui me saame ema armastuse osaliseks, siis on meie keha ja vaimne seisund tervemad,” ütleb dalai-laama. „Kuid laste seas, kellel on sellest puudu jäänud, on „sügaval sisimas ebakindlus, mis on kahjulik tervisele ja õigele vaimsele arengule.”
Tema veendumus, et lapsed sünnivad siia ilma, võiks öelda, et peaaegu tundlikkusega moraali suhtes, põhineb osaliselt teaduslikel andmetel, näiteks nendel, millest ta kuulis Kiley hamlinilt, University of Columbia arengupsühholoogilt. Naine näitas talle videot oma uurimusest, mille ta tegi väikelastega, kus lapsed vaatasid joonisfilme, milles näidati kolme kuju: ringi, ruutu ja kolmnurka, igaühel armsad suured silmad peas.
Ring näeb vaeva mäest üles saamisega, siis tuleb kolmnurk ja annab talle otsustava tõuke, mis viib ta tippu. Seejärel näeb ring jälle vaeva, ja sel korral hüppab ruut talle peale, lüües ta mäest alla.
Pärast, kui lastele anti valida mänguasjade vahel, mis kujutasid lahke näoga kolmnurka või alatu näoga ruutu, valisid lapsed eranditult lahke mänguasja. Sama juhtub siis, kui kutsust nukk püüab avada karpi ja jänkust nukk talle appi tuleb või kui teine nukk kaane kinni lööb.
Uurimusi tehakse kolme-, kuue- või üheksakuiste lastega, kes istuvad ema süles. Selgub, et isegi kolmekuine imik eelistab lahkemat nukku – kuna ta on liialt väike, et kummagi järele kätt sirutada, siis mõõdetakse seda selle järgi, kui kaua ta eelistatud nukku vaatab.
„Millal saab headus alguse? Juba imikud ja tatsavad põngerjad näitavad selle tunnuseid,” ütles hamlin dalai-laamale. „Ehkki, kui me mõtleme, mis võimalused on alla kaheaastastel suuremeelsust üles näidata, siis arvame, et nad huvituvad ainult omaenda soovidest. Ent me leiame, et nad soovivad jagada – anda ära midagi, mis neil on. Ja see teeb nad õnnelikuks.”
„Nad juba tunnevad ähmaselt emotsioonide kaarti”, ütles dalai-laama, väites, et kaasasündinud kalduvus headusele annab lastele innustust osavõtlikkuseks, eriti siis, kui nende vanemad on ise ka südamlikud.
Kõigest kahe ja poole aastane Jenny reageeris pisivenna nutule sellega, et andis talle küpsise. Kui sellest polnud abi, hakkas ta ise nuttu tihkuma ning seejärel püüdis väikevenna pead silitada. Isegi pärast pisikese rahunemist tõi ta talle mänguasju ja patsutas ta pead. Sellist väikest hoolivuse hetke märkas Jenny ema, kes pidas päevikut empaatia põhjuste uuringu jaoks.
Rea