vandus Hallas. „Kogu teie härjapõlvlaste sugu muud ei teekski kui kraaksuks häda ja õnnetust. Olete kõik need sajandid aina kraaksunud, sellal kui meie kaevame teie eest šahte ja stolle!”
„Teie kaevasite meie eest?! Te ei suuda ju oma kätega ühtegi korralikku asja teha! Olete kirkameesteks sündinud ja kirkameestena ka surete!”
„Kirkamehed või mitte, igatahes ei varasta me teistelt maagiaraamatuid!”
„Me pole midagi varastanud!” pareeris Deler. „Need kuuluvad õigusega meile.”
„Häh! Me oleme ikkagi teist targemad! Päkapikud avastasid püssirohu saladuse, leiutasid trükimasina ja nüüd me ehitame oma kaevandustes aurukatelt.”
„Jaa-jah! Mis lendab õhku ja lennutab ka teid Nimetamatu juurde!”
„Teil lendas jah õhku! Kuid meie kasutame ikka mõistust ka, kui midagi teeme!”
„Teie?!”
„Aitab!” käratas Angerjas. „Lõpetage naaklus!”
Üllataval kombel avaldasid Angerja sõnad päkapikule ja härjapõlvlasele täpselt samasugust toimet nagu ämbritäis külma vett kahele kaklevale kõutsile. Hallas ja Deler panid suu kinni ja üksnes nohisesid ähvardavalt.
Vastupidi meie teejuhi väidetule kohtasime siiski ka mõnda üliõpilast. Kaks kahvatut noormeest, ära vaevatud eksamitest või noorveini ohtrast degusteerimisest, kõndisid meist mööda, arutledes selle üle, kas valgus on midagi ainelist või on see pelgalt antipimedus ja seda ei saa osisteks jagada.
Üks seltskond studioosusi istus puu all murul ja lehitses laisalt raamatuid.
„Need on kirjandusteaduskonnast,” tähendas me saatja põlglikult, tabanud mu pilgu.
„Boheemlased.”
Kli-Kli röhatas selle sõna peale ilmekalt.
„Mis sa turtsud?” küsisin temalt. „Kultuursed paharetid nii ei käitu.”
„See-eest sina ei tea, kes on boheemlased!” ei jäänud Kli-Kli võlgu.
„Usu või mitte, kuid tean küll,” pidin talle pettumuse valmistama. „Minu õpetaja raamatukogu võiks võistelda kuningliku raamatukoguga.”
„Ma tõesti ei saa seda uskuda. Haritud varas on nonsenss.”
„Aga muidugi. Nagu ka haritud paharet. Mida te Zagrabas peale teie Tre-Tre raamatute üldse loete?”
„Suure Tre-Tre,” parandas Kli-Kli mind masinlikult. „Meil on palju väga vanu raamatuid, Garret-Barett. Hulga rohkem, kui sa arvata oskad! Paljud inimesed on valmis oma hinge pandiks andma, et neid kas või ühe silmaga näha.”
„Seda ma usun. Paljud otsivad mõistust hägustava paharetijampsi salajast retsepti…”
„Blaa-blaa-blaa!” läks narr torssi.
Puude tagant hakkas paistma kollane kolmekorruseline ehitis laia trepiga, mis oli nii paksult täis üliõpilasi nagu Sorna väli päkapikke.
„Eksam?” küsis Deler, silmitsedes raamatuid lappavaid õppureid.
„Jah, täna on teisel kursusel anatoomia,” krimpsutas nooruk nägu. „Kõik, kes läbi saavad, lähevad Päikesetilka tähistama. Nii et õhtul tuleb vägev joomapidu!”
Deler muheles, nagu oleks juba ise tähistamisega algust teinud:
„Hei, sõber Hallas! Sa oled kuidagi kahvatu? Ega sa ometi põnnama löönud?”
„Päkapikud ei löö põnnama!” ütles Hakkas uhkelt ning hakkas kangetel jalgadel trepist üles minema.
„Loodan, et ta ei minesta,” sosistas Kli-Kli mulle.
Me sisenesime hoonesse, kõndisime läbi pika koridori, mis oli tuubil täis närveerivaid tudengeid, ja astusime saali.
Põrand oli siin järsult kaldu kateedri suunas, mille juures sundis hallipäine õppejõud paarikümmet üliõpilast vaatama, kuidas ta mingisuguse sae ja noa vahepealse riistaga metall-laual lebavat surnukeha lõigub.
„Härra professor!” hüüdis meie saatja. „Ma tõin!”
Professor jättis katse vaese kadunukese kolpa pooleks saagida korraks katki ja heitis meile lühinägeliku pilgu.
„Lõpuks ometi! Ja kui palju neid on!”
„Hammas valutab ainult temal,” ruttas Deler ütlema, näidates sõrmega Hallase poole.
Hallas võpatas ja vaatas härjapõlvlast kurjade vidukil silmadega.
„Päkapikk? Hm… See saab olema hea näidistund,” ütles professor saagi käest pannes. „Astuge edasi, auväärt härra, tulge siia.”
„Mine, ära karda,” lükkas Deler päkapikku tagant. „Garret, kas sa tuled meiega?”
„Ei,” ütlesin ma. „Ma istun parem siia pingi peale.”
„Ilmaaegu, jääd sihukesest etendusest ilma!” Kli-Kli keksis rõõmsalt Deleri ja Hallase järel trepist alla.
Ma panin oma taguotsa ühele pingile ankrusse ja asusin eemalt jälgima, kuidas Hallas sätitakse laibalaua kõrvale tugitooli. Professor pesi käed ja võttis pihku midagi, mis sarnanes kangesti timuka piinamisriistaga.
„Kes oli too mees, see su vana sõber?” küsis Angerjas mu kõrvale istudes.
„Sa mõtled Bassi? Kas sind vaevab tavaline uudishimu või on sul tõsine põhjus tunda huvi mu mineviku vastu?”
Angerjas vaikis mõne hetke. Ta on üldse sõnaaher tüüp, mõnikord ei tee kogu päeva jooksul kordagi suud lahti.
„Kui aus olla, siis nii ühte kui teist. Kummaline kokkusattumus, et me põrkasime kokku kahe tüübiga, kes sind tunnevad. Kõigepealt silmasid sa järsku ammust vaenlast. Seejärel, kõigest mõni minut hiljem, ilmub välja su järgmine tuttav. Ma olen viimasel ajal hakanud igasugustesse kokkusattumustesse ja juhustesse ettevaatlikult suhtuma. Ja, anna andeks, ma ei usalda kedagi peale iseenda. Meid otsitakse. Meid otsivad needsamad tundmatud, kes vastutavad kahe esimese Kondilossidesse suundunud ekspeditsiooni hukkumise eest. See ootamatult välja ilmunud Bass teeb mulle natuke muret.”
Kuna ma teadsin Angerja raudset iseloomu ja seda, et teda on sisuliselt võimatu mis tahes üllatustega heidutada, omandas see tema lausutud „natuke” väga suure tähenduse.
Ma vaikisin, kogudes mõtteid, sest mulle ei meeldi inimestele oma elust pajatada. Mida vähem teised sinu kohta teavad, seda kindlamini oled sa kaitstud igasuguste ootamatuste eest.
For tagus selle tarkuse mulle ammustilma pähe ning ajapikku olin hakanud aru saama, et mu vanal õpetajal oli läbinisti õigus. Mitte keegi Avendumis ei teadnud Varju-Garreti tunnetest ega kiindumustest ning mitte keegi ei saanud mulle survet avaldada, kasutades selleks mu sõpru ja lähedasi. Seetõttu, lobisedes vähe ja tegeldes oma asjadega, ei muretsenud ma kuigivõrd võimaluse pärast, et võin ootamatult saada hoobi selga.
Kuid vähese jutuga garraklast ma usaldasin.
Arvatavasti oli Angerjas üks väheseid inimesi, kellele ma ei kartnud hinge avada, teades, et kõik, mis ta minult kuuleb, läheb koos temaga hauda.
„Me olime poisipõlvest saati sõbrad,” alustasin ma. „Elasime Avendumi agulites ja saime üheskoos maitsta nii mõndagi… Nälga, talvist pakast, korravalvurite haaranguid… Mida kõike me läbi ei teinud… Me hoidsime Bassiga teineteise ligi ja tulime üldiselt kuidagimoodi ots otsaga välja, kuni üks meistervaras võttis meid oma tiiva alla. Tema nimi oli For… See inimene õpetas meile palju… For ütles ikka, et mul on kaasa sündinud varastamisanne, võib-olla see ongi nii. Bass ei olnud selline… Kui me elasime tänaval, olin mina see, kes möödujate taskuid tühjendas, mitte tema. Mu sõbral oli teine kirg – mängukaardid ja täringud. For lõi lõpuks temale käega ning Bass lasi end üha rohkem mängukirest haarata.”
Ma krimpsutasin nägu. Oli valus neid vanu aegu meenutada.
„Paar