Janu. Teet Kallas

kõhkles vana naine. „Mul on koristamine ka pooleli,” lisas ta ruttu.

      „Teie olete ju proua Ophelia? Eks? Minu nimi on aga Allan Rüütel, teise naabri nimi on Udo Munak. Tohib? Ausõna, me võtame kingad ka jalast ära.”

      „No kui just niimoodi,” torises proua Ophelia ja laskis meid ust laiemale praotades esikusse. Siin lõhnas pooni järele. Esikunurgas vedelesidki poonimisriistad. Ja kõik uksed olid valla. Mis ma nägin, mis mind üllatas – see kolmetoaline korter oli parkettpõrandaga kaetud.

      „Ega muud, aga oleks tarvis korraks teie kraane vaadata. Kuidas teie kraanid on, kas on ka head kraanid?” rääkis Allan Rüütel kõva häälega. Ta näis nagu teadvat, et perenaisel oli halb kõrvakuulmine.

      „Kraanid või? Muidu on nad päris head, aga vaat vett ei ole. Niikui eile õhtul ära läks, nii enam kohe polegi. Ei saa õieti pesta ega isegi tualetti kasutada. Küll on kord. Peaks kuhugi kaebama, aga ma ei tea, kuhu,” vastas Ophelia. Suuri susse lohistades juhatas ta meid kööki. Ma olin segaduses. Ma ei osanud ennast loomulikuna tunda. Ma tegin mingeid ebamääraseid nägusid, ma võisin mõjuda nagu korteriröövli kaasosaline.

      „Mis teil viga on, noormees?” päris proua Ophelia. „Kas teil valutavad hambad? Ma võin teile pulbrit anda.”

      „Ei valuta,” vastasin ma ruttu. Läksin akna juurde ja jäin vaatama, kuidas Allan Rüütel asjaliku näoga kraanide kallal toimetama asus. Keeras neid kinni ja lahti, uuris neid asjatundlikult, isegi puhus korraks nende peale hingeõhku. Miks ta seda kõike tegi?

      „Tjaa,” ütles ta mõne aja pärast. „Tjaa-tjaa. Nii palju ma siiski tean, et kui esmaspäevaks pole avarii likvideeritud, siis sõidab lausa maja ette veetsistern. See on niimoodi ette nähtud. Kraanid on teil muidugi head. Muide, kas teil ämbrid ikka on olemas?”

      „Miks ei ole, on küll,” vastas proua Ophelia. „Juss tõi ennist kaevult kaks ämbritäit vett.”

      „Kaevult?” kergitas Allan Rüütel üht kulmu. Seda küsimust esitades tundus ta minu meelest juba natuke liiga siira ja lihtsa mehena.

      „No kust siis veel, kui kraanid kuivad on?” imestas proua Ophelia.

      Mina aga jäin mõttesse. Lühikese aja vältel oli Allan Rüütel mingi erilise rõhuga nimetanud kahte sõna – ämbrid, kaev. Säärased sõnad ja säärased seosed. Need sõnad olid hakanud mul juba nagu ununema. Tõsiselt. Tundsin ennast viivuks nagu etnograaf, kes on kusagil talupööningul tuhnides sattunud mingile heas töökorras, ent ammuunustatud tarberiistale. Ämber ja kaev. Kaev ja ämber. Ämber – kaev – allikas – läte, mõtlesin ma siis. Ja – künnihärg…

      „Aga kus siis peremees on?” kostis nüüd Allan Rüütli hääl.

      Ma tulin maa peale tagasi. Ma seisin võhivõõra korteri köögis, ma osalesin kaudselt mingites segastes asjades. Meelde tuli mõttelage laulusalmike tudengipäevilt: Maieke läks kaevule, käes uus plekkpang…

      „Ah minu Juss või? Kus ta on, kodus on,” vastas proua Ophelia. „Tule välja, Juss, siin on kaks naabrit.”

      Köögi kõrval avanes väike uks. See oli tualettruum. Sealt astus välja suur ja tugev vanamees. Ta oli paljajalu, tal oli seljas pikk helesinine aluspesu. Vanamees naeratas tagasihoidlikult. Tal olid uhked heledad juuksed ja ühtlased hambad. Vägev vanamees.

      „Tere-tere,” ütles ta kätt sirutades.

      „Tere, naabrionu,” sõnas Allan Rüütel. Ka mina surusin vanamehe tugevat kätt.

      „Ma siin koristan korterit, ma ajasin Jussi jalust ära,” seletas perenaine kerge piinlikkusega. „Poega pole ka kodus, sõitis pruudi juurde maakohta suvitama, nüüd saan ma koristada. Aga äkki tahate te tassikese teed ära juua?”

      „Olge tänatud, lahke pererahvas, aga teega ei maksa meid praegu kostitada. Hoidke vett kokku,” vastas Allan Rüütel. „Noh, kas lähme?” küsis ta minult.