Dr. Aadu Rebane. Eduard Vilde

oli kuulda teatavat sahinat ja susinat, nagu vingerdaks mitu madu üle kuivade puulehtede. Kellegi suust nimises sõna: „Talupoja soost!” Ja nagu äkiline tuulehoog paneb kõrkjatuka pahinal liikuma, nii äratas see sõna Karreni perekonna auväärt nõukogu ärevalt kohama. Seda korrati, väristati päid, vingutati mokki, kehitati õlgu. Ja habemed tudisesid ja kõigi nägudele heitsid hämarad varjud nagu sügisesed pilved.

      Preili Justiine pidas targu väikese vaheaja. Ta kõhn, vilajas vanapiigakuju sai keskele nagu murdekoha, ta terashallid torkavad silmad käisid kuldse näpitsprilli tagant leinapilgul üle sahiseva kogu. Ka tema kõlatu hääl ilmutas nüüd nagu vaevu tagasihoitud pitsitavat ahastust, kui ta viimaks jätkas:

      „Ma näen, kallid sugulased, meie kõikide hinge muljub ühine ränk koorem. Sõna, mis äratab meis kõigis aina valusaid tundeid, mis heidab meie kalli lapse õnne peale tumeda varju, see õudne sõna sai teie seas praegu kuuldavaks. Ursula peigmees on talupoja soost – ta on eestlane!”

      Tanta Justiine pühkis ninarätikuga suud, oma peent saksa suud, millest läbi oli käinud nii alatu sõna. Nõukogust kuuldus raskeid ohkeid. Tanta Justiine kõneles edasi:

      „Sellele ülikurvale tõsiasjale, minu armsad, peame kaalutelles lähemale astuma. Mis puutub räägitava härra sünnisse ja suguvõsasse – ta on Viljandimaalt rikka taluniku poeg siis võiksime ehk pisut leppida selle nõrga troostiga, et teda ta praeguses elukohas, meie linnas ja siin ümberkaudu, lähemalt ei tunta. Parem seltskond, kuhu meiegi kuulume, ning ka kohalikud laiemad ringkonnad ei tea tema kahetsemisväärt perekondlikest oludest vististi midagi –”

      „Aga tema n i m i!” karjatas keegi meeleheitlikult. Karjataja oli ülemkooliõpetaja Pillacki pisuke mustaverd abikaasa, kellegi Läänemaa kirikuõpetaja tütar.

      „Tema n i m i!” sahises kaja kõrkjatukas.

      „Tema nimi!”

      „Tema nimi!”

      „Jah, tema nimi,” ütles ka tädi Justiine ja oigas sellele nagu surija juurde: „Aadu Rebane!!”

      „Aadu Rebane!” sahistasid kõik kõrkjad kooris. „Aadu Reb- Reb-” lõdises keegi.

      „Aaa-duuu!” ägasid mõned.

      Enamik aga ei suutnud hirmsast nimest rohkem suhu võtta kui lällutamisi ainult: „Aaaaaaaa – Reeeee” – nii halvatud olid nende vaeste keeled.

      „Mäherdune õnnetus!” hüüdis teise gildi kaupmehe Berneri proua kramplikult käsi ristitades.

      „Ja see mees pole ennast veel üles poonud!” tähendas endine kohtusekretär Selmer õiglase imestusega.

      „Aadu Rebane – doktor Aadu Rebane! Ja selle nimega julgeb see isik ausate inimeste seas ümber joosta! Sihuke klaun!” Ülemkooliõpetaja Pillack raputas oma punahalli pead; ta oli „eelarvamusteta teadlane” ega pannud muidu kogu maailmas midagi imeks; aga siin, „Aadu Rebase” puhul, lõppes ka tema külm objektiivsus.

      Tädi Justiinel seisid pisarad silmis.

      „Te näete, kallid sugulased,” ütles ta, „milline õnnetus selle hirmsa eesti nimega meie auväärt saksa suguvõsa kaela on tulemas. Meie kõikide rinnust tungib ühine karjatus: „See on võimatu, seda häbi ei suuda me kannatada!” Ihukarvad tõusevad püsti, kui mõtlen, et minu armast last, meie perekonna ja suguvõsa liiget, edaspidi kutsutaks „p r o u a Rebane – proua Ursula R e b a n e!” Ja et meie ise seda nime eneste suudega peame nimetama, eneste kätega paberile kirjutama!”

      Paarile prouale kippus minestus peale.

      Onu Martini lõug värises nagu külmtõbisel.

      „Tervest kosjaloost ei tule midagi välja,” otsustas ta lihtsalt ja lühidalt. „Mida küpsemalt ma järele mõtlen, seda selgemini paistab mulle, et meie seesugust teotust eneste peale ei või tõmmata. Mina kui Ursula eestkostja keelan tal lihtsalt sellele mehele minemast.”