kreeslid need on? Mis see harjukas tahab?"
"See on see uus võrgumees."
"Ah sealt linnast."
"Seesama jah."
Mari piilub minejale ukseprao vahelt järele.
"Suur mees on," sõnab jahuseid käsi seelikut vastu pühkides. "Ju nisuke sööb kolme eest. Äi oleks võinud võtta küll mõne väiksema. Noo, mis siis see…?" jääb korraga avasui vahtima.
Kiipus ja küüdimees tõstavad parajasti vankrist mingi inimmügeriku ning asetavad haoriida juurde pakuotsale istuma, kus see hakkab karke kaenla alla õiendama.
"Kes see on?" küsib Mari, kuna ta vaade muutub torkavaks ja huuled vajuvad kokku ahtaks jooneks.
"Ei tea… Keegi vigane vist."
"Ju minagi seda seletan, et jalutu… puruvigane ja sant. Või siis muudku veetakse aga kõik siia, siin, jah, need ranna rikkad, kes löövad kannaga kivi küljest leiba!"
Mall jookseb õuele ning seisatub kirsipuie all. Küüdimees keerab hobuse ringi ja vanker logiseb üle muru külateele. Vigane tõuseb kargele ja nihutub sammuvõrra maja poole; ta sinel küünib peagu maani, ainult kui tuuleiil märgi hõlmu liigutab, võib näha, et parem jalg puudub põlvest saadik.
"Kas vanataat on merel?" küsib Peeter Kiipus Malle juurde astudes.
"Kalasadamas parandab paati."
Puujalaga mees komberdab veidi maad edasi ning jääb lõõtsutades seisma, punakas habe vihmast sorakil.
"Tere," sõnab ta mütsi peast kahmates. "Tea kas mulle ka leidub siin ulualust või minna kohe mujale?"
"Vaat mul minejat," lausub Peeter tusaselt. "Mis sa eputad. Nuusuta nüüd oma oodatud mullalõhna."
"Küllap ehk jätkub ruumi meilgi… Lähme nüüd sisse."
Mall siirdub vigasega majja, kuna Peeter arvab paremaks rannale minna. Märga sinelit seljast võtmata Jaak laskub ukse juurde pingile. Ei taha enesele tunnistada, millist pinguldust olid nõudnud need paarkümmend sammu; ühest toanurgast teise lohistudes näis talle sageli, et tuleks toime pikemagi teega, kuid kaotades enda ümbert seinapiirid, muutub iga liigutus mitmevõrra rängemaks. Uue hooga valdab teda siis lohutamatusetunne, nagu nüüd äsja õuelgi, kus nägi vihmast tuhme lagendikke ja aimas udude all merd ja neemi. Kõik see avarus äratas suikuva mõruduse, oleks tahtnud tagasi oma ärklikambrisse, mis oli nii rahustavalt kitsas ja madal. Need rannad ent, metsad, niidud, lahed ja kaldateed – see kõik oli teiste jaoks; tema osaks jäi igal juhul umbne toanurk ja voodikoiku, millel tuli ehk mitugi aastakümmet veel ülearusena ja jooksvast materdatuna konutada. Koormaks enesele ja teistele – koormaks igale, kelle silmi juhtus.
Ta märkab, kuidas mõlemad naised teda vaatlevad, kuidas tumejuuksene lusika kolahtades pliidiäärele viskab, uuesti kätte rabab ning pannil särisevat rasva segama hakkab. See on vihane, mõtleb Jaak ohates, ei see taha majaliseks sellist nagu mina – sellep need kortsudki otsal, ja pannid kolisevad. Ega toogi rõõmustu, vaatab Mallele, kes istub tule ees, kartulikauss põlvil; kullana need niisked juuksed läigivad, kumeraina õlad kaarduvad katkise kleidipiha all. Mõtlikult see poetab kooritud kartuli plekkvaagnasse, vaatab nurka ja naeratab. Mida see naeratab? Piiludes aeg-ajalt pliidiesisele ning kuulatades veekatla suminat, Jaak kaotab mõtteniidi ning vajub leebesse raugusse, ning alles esikust kajav sammudemüdin virgutab ta uuesti teadvusele.
Mehed tulevad lõunale.
Vana Saarpoom riputab mütsi seinaprakku torgatud pussile ning seisatub jalutu ees.
"Tere, Jaak," pistab sellele käe pihku, "või sina siis tulid ka Varamäele? Eks ta ole vana kodukoht, kaugel’s see Karsakülagi siit… Näe, Peetrist poiss, jah, hakkab nüüd kala püüdma, sina siis tulid kaasa… jajah… Noh, eks asu meiega sööma, kauge sõit seljataga."
Mehed istuvad pika laua äärde ja Mari kannab keedukala, jahupudru ja kaljakruusid esile. Veidi aega pole kuulda muud kui suude matsumist; siis lükkab Mihkel paljakssöödud kalarootsu kõrvale ning tähendab kahe joogisõõmu vahel vastasistuvale Jaagule:
"Eks nad ikka annavad teile ka seda penssi või abiraha…?"
"Ju annavad."
"Kas palju annavad?" küsib Kärp leiba purres.
"Ega saa nuriseda."
Kõik pööravad hetkeks vaated laua alaotsale; Mari kahmab vana Teleegini eest kalakausi ja ruttab seda Jaagu ette asetama, kuna ta väikesed silmad seejuures märgatavalt lahenevad.
"Eks see vähemalt ole hea, kui isamaa kerjama ei aja," sõnab Tanel. "Kui ikka mõelda, et inimene peab ühe jalaga…"
"Ega mul ole sellest teisestki asja," lausub Jaak tasa. "Jooksva kurjasti kallal, paistetab."
"Kas paistetab?" pühib Teleegin keelega üle huulte ning tõuseb laua tagant Jaagu vigaseid jäsemeid vaatama. Tulevad teisedki, katsuvad käega ning raputavad päid.
"Jajah," äigab Tanel jalutule kämblaga turjale. "Ei ole sinust enam inimest ega kedagi, Jaak."
"Ega ole, Saarpoom."
"Tohtrid nüüd rumalad, vot mis," asub Teleegin uuesti söögi juurde. "Kui ikka oleks tark tohter, küll see juba… Nagu minulgi viis pomm sõjas käe otsast – vo, siit õlast saadik. Aga kus meil oli rooduarst, ma ütlen!.. Laskis käe välja otsida, noore oina liha vahele ja uuesti külge! Vo, kinni kasvas. Ja näe," liigutab Jaagu poole pöördudes sõrmi, "käsi mis käsi, just kui jaapanlase-kurat poleks raiunudki maha mõõgaga."
"Ise ütlesid, et pomm rebis," tõstab Kärp kaljatoobi suu juurde.
"Millal ma ütlesin, et pomm käe rebis?.. Iidol, pommikild läks silma! Uus silm pandi, vo – ega saa suurt arugi? Muidu on hea küll, ainult klaasist asju ei näe selgesti."
"Kuule, vanamees, ära luiska!"
"Vot mis veel!" Teleegin vaatab vihaselt nooremale Saarpoomile ja koputab sõrmeotsaga vasemale silmalaule. "Sa kuula ometi: klaas. Mis häda minul õite luisata?"
Keegi ent ei pööra venelasele tähelepanu, sest kostub ukselingi loksatus, ja Savilöövi Rein lonkab veest lirtsuvais saapais sisse.
"Jätku leivale, pererahvas," sõnab hingeldades ning neelatab korra kuuldavalt "Ega te veel tea?"
"Mida's jälle?" pöörab Tanel pead.
"Kurjad asjad, peremees, kurjad asjad. Nii kui mul moor näeb unes saia-leiba, ei siis ole muud, kui võta tüli vastu. See nüüd on küll nagu kalendris… Sina, Tanel, tahtsid täna võrgud viia Papiküla alla?"
"Nii meil jutt oli."
"Ei seda tohi, peremees. Papiküla mehed tapavad meid ära!"
Mihkel Saarpoom urgitseb hambaid ning ütleb kassina puksudes:
"Kas… Varamäe mehed õite… kardavad nisukesi?"
"Mis need Papiküla massuurikad siis jälle tegid?" küsib Teleegin.
"Maha lasta lubanud igaüht, kes sinna kanti võrgud viib… Sepamardi poisid tulid praegu merelt, Ludvi sõitnud Simuga ringi ja muudkui paugutanud püstolit, et kes tuleb, see saab… Ega need naljata."
"Ena mul koerakoonlasi," sõnab Mihkel. "Nahk tuleks sel Ludvil üle kõrvade tõmmata."
"Kuluks küll ära," arvab Kärp.
Vana Saarpoom raputab mõtlikult pead.
"Või nüüd siis muudkui püstolid platsis… Ei hakka mina nendega sõda pidama."
"No võtku see ja teine!" põrutab Mihkel rusikaga lauale. "Mina maksan maksud nagu Ludvigi, ja tema traaligu kalad oma võrku! See pole õigus! Eks ole, Kiipus?"
"Mis nii?" küsib Peeter, tõstes osavõtmatu pilgu punetavale mehele.
"Noh ikka see Ludvi temp… Eks kala meres ole sama hästi meie oma nagu tema oma – kas tema saab meid keelata…?"
"Ega saa."
"Muidugi ei saa," tõttab Teleegin