seal ikka müümist küll! Kes hull see sihukeselt kõrendilt miskit keha ostab? Äärmisel juhul mingi pime pede.”
Kristian pöördus isa poole ja küsis rahulikul häälel:
„Mis sul viga on?”
„Mis mõttes, mis mul viga on?”
„Sul läheb päris ägedalt.”
„Olge ometi vait,” anus Hertta.
Andy McCoy näitas just paksu rahapatakat ja seletas: „Mul on selles taskus kolgend tonni.”
„Mida kuradit?” jõllitas Otto ekraani. „Kust see sihukesed rahad on saanud?”
„Kitarri mängides,” ohkas Hertta.
„Kristian, raisk, hommepäev lähed kitarritundi ja hakkad meile etteulatuvat elatist maksma.”
„Mis pagana elatist?” imestas Kristian.
„No kõigi nende kuradi mähkmete, lutipudelite ja luttide eest, millele sa minu raha oled raisanud.”
„Mina pole mingeid lutte ostnud.”
„Ei, aga mina olen, ja sina neid imesid.”
„Otto, rahune,” kamandas Hertta.
„No kitarritundi lähed igal juhul, see on nüüd täiesti selge.”
„Ma lähen asendusteenistusse, mitte kitarritundi.”
Otto tõusis vihaselt püsti, viibutas Kristiani poole sõrme ja ähvardas:
„Sina lähed sõjaväe orkestrisse kitarri mängima ega mölise sellele mitte ainsatki sõna vastu.”
„Kas ma olen siis mölakas, kui ma mölisen?” pistis Kristian.
„Sihukese nähvitsa suud tuleb veel põhjalikult uurida,” urahtas Otto ja marssis pahameele raviks kobedamat juppi HK Sinist vorsti tooma.
VEEBRUAR 1985
Otto arvates olid kõik tema hädad Kristiani süü. Poisi nägelemise pärast oli ta jõutreeningut alustanud, aga esimene katsetus uue spordialaga lõppes tuharalihase rebestuse ja diskide nihkumisega, kui raske jalamasin kogu raskusega Otto paksude, kuid jõuetute jalgade peale vajus. Arst ei olnud nõus Otto haiguspuhkust enam pikendama, vaid ajas teda tagasi tööle. See oli Kristiani kamandamisega harjunud isale lühikese aja jooksul juba kolmas kaotus võimuvõitluses. Esimest korda sai ta korralikult pasunasse siis, kui ta oma poeg teatas, et läheb kaitseväe asemel asendusteenistusse. Teist korda kõikus ta troon, kui Hertta-proua ütles, et kaalub abielulahutust, ja nüüd hakkas veel töökoha arst ka hüppama. Otto lehitses halvatujuliselt päevalehte.
„Miks kuradi pärast ei võinud need arstid mu selga uurida ja korralikult haiguspuhkust anda,” lõi Otto rusikaga vastu ajalehte.
„Mis nüüd jälle on?” võpatas Hertta.
Lehes oli suur uudis esimesest Soomes tehtud südamesiirdamisest. Ka Kristian hakkas uudist lugema.
„Nad on sind ju uurinud,” ütles Kristian.
„Äh?” ühmas Otto ja rebis lehe enda kätte tagasi.
Lehes kirjutati, kuidas grupp Soome arste oli harjutanud operatsiooniks algul sigu lõigates.
„Kas sa, kuradi karvajalg, räägid nende sigade lõikamisest?” ärritus Otto.
Hertta pidi mujale vaatama, et varjata oma lõbustatud ilmet.
„Loomulikult mitte,” vastas Kristian süütul häälel.
Otto silmaalused kotid kiigahtasid kurjakuulutavalt, kui ta ähkides Kristiani ette astus ja tollele silma vahtima hakkas.
„Ma hoiatan sind,” kähises Otto.
„Vau.”
„Ma hoiatan uuesti,” tõstis Otto hääletooni.
„Uuesti vau.”
Herttoniemi korrusmaja kolmetoalise korteri täitis raske puhisemine, kui Otto püüdis sees paisuvat raevupuhangut sõõrmete kaudu välja lasta.
„Olge nüüd,” rahustas Hertta kuumenevat õhkkonda.
„Tee siis nii, et see mopipea moka maas hoiaks,” käratas Otto.
Kristian ei kannatanud mitte mingisugust oma keemilisi lokke puudutavat kriitikat.
„Sa… Sa… Sa oled kõige jubedam Nutte-mees, keda iial nähtud!”
Otto kõige hellem koht oli jälle tema voodi alt leitud ajakiri Nutte, milles Saksa paksmaod noori naisi panid.
„Lõpetage ära!” nähvas Hertta.
Kristian ei andnud alla, vaid viskas enne toast välja tormamist veel:
„Pealegi saan mina tegelikult ka selliseid naisi panna!”
Hertta mõttemaailma ei mahtunud endiselt, et tema kullatupsuke kellegagi voodivigureid harrastab.
„Kristian, sina ei pane kedagi! Vähemalt mitte tüdrukuid! On selge?” kurjustas Hertta leegitsevi silmi.
„Ööö, jaa. Küllap.”
Hertta tormas magamistuppa ja lõi ukse enda järel kinni. Otto vahtis, silmad suured peas, kinnist magamistoa ust.
„Kuhu mina siis nüüd lähen?” küsis Otto.
„Sohvale. Seal on sinu koht, Pontu,” ütles Kristian ja sulges end oma tuppa.
Kristian kavatses teha enne Best Bistro õhtusesse vahetusse minekut lühikese lõunauinaku. Voodit päevaseks uneks korda pannes leidis ta padja alt Otto tervituse: ajakirja Roodurahvas. Kristian käkerdas ajakirja tihedaks palliks ja viskas selle isale sülle:
„Siin on sulle natuke lugemist, sõjahull!”
Otto viskas palli tagasi ja urahtas:
„Ja sina lähed kaitseväe orkestrisse kitarri tinistama.”
„Ega ikka ei lähe.”
Magamistoast kostis Hertta käratus:
„Lõpetage, kuni pole veel hilja!”
„Vaata nüüd, mis sa tegid,” viibutas Kristian Ottole sõrme. „Ema vihkab sind iga päevaga üha enam.”
Selles Kristian ei eksinud.
Kuna lõunauinakust ei tulnud midagi välja, läks Kristian oma suhet turgutama. Pärast vana-aastaõhtu sündmusi ei pidanud Kristian eriti meeldivaks kohtumist Piko papaga, nagu laplased isa nimetavad, ja ta helistas hoopis Eränkävijä platsi telefoniputkast oma armastatud tõmmule ja tulisele tüdrukule ning ütles, et on täiesti väljas. Piko meelest oli see väga vaimukalt öeldud.
Pikol oli seljas valge Luhta sulejope, mis oli noorte hulgas kõige kuumem talvemood. Peas oli tal tohutu tutiga kaunistatud müts. Kristiani meelest oli Piko maailma kõige seksikam kaaslane. Teismeliste mõõdupuu järgi olid Kristian ja Piko juba vana paar, sest käisid üle poole aasta, aga nad sülelesid ikkagi nagu värskelt armunud.
„Sa oled arenenud,” kiitis Piko Kristiani suudlemisoskust.
„Sina samuti,” neelas Kristian suhu kogunenud sülge.
Piko oli peikale õpetanud, et ühelegi tüdrukule ei meeldi, kui tal püütakse keelt suust välja imeda. Õpetus oli esimese korraga mõjunud, sest nüüd oleks Kristiani keelega võinud kas või linnupoega elustada, nii hellalt seikles see Piko suus.
„Sa oled nii nämma,” puges Piko veelgi sügavamale Kristiani sülle.
„No eks sina ju ka.”
Piko meelest oli Kristianil peale kõige muu täiesti meeletu huumorimeel.
Paarike läks Siilitie jaamast metroo peale.
„Mulle kuidagi jubedalt meeldib sind tööle saata,” tunnistas Piko.
„Jah, aga varsti saab see otsa, sest ma lähen asendusteenistusse.”
Nad istusid vastamisi