oli Christost kuulates silmad sulgenud. Ta oli kui lummuses. Milline noormees…
„Kas lubad mulle nüüd, et kui see poisike kaebama jookseb, siis vastad nii, nagu ma sulle ütlesin? Et siin midagi ei juhtunud ja et meie ei tea midagi. Vasta mulle! Kas teed seda? Minu pärast… ja ka sinu enda pärast…“
Noormees vaatas tõsiselt aknast paistvas kuuvalguses Mikelinale otse silma. Midagi imelikku oli tema pilgus. See sundis alluma ja kuuletuma.
„Ja-ja!“ suutis neiu seetõttu vaid ohata. Teda üllatas, et Christos sellisel momendil Jaagust rääkima oli hakanud. Imelik. Ta tundis end taas ebakindlalt, kuid midagi mõelda ei jõudnud. Christos haaras ta sülelusse ning see, mis nüüd järgnes, oli kirjeldamatu. Mikelina ei tundnud midagi muud peale naudingu. Aeglaselt libistas mees kätega üle tema keha, puudutas tema kõhtu, suudles rindu. Aeglaselt lükkas ta laiali neiu jalad ja Mikelina meelest möödus aasta, enne kui mees lõpuks temasse sisenes. Noor blond naine niutsatas mõnust. Ta oigas ja ohkas. Ta unustas kes ta on, unustas kõik, mis juhtunud ja kogu maailma. Praegu oli ta vaid naine, sest tundis end sellena. Mitte miski ei suutnud seda hetke muuta.
Hiljem voodil lamades ei suutnud ta kuidagi uinuda. Christos oli end hetk tagasi püsti ajanud ja toast väljunud. Tema aga lebas, suutmata end liigutada. Aknast läbi puude paistev kuuvari joonistas seintele varjusid. Kõik tundus nii turvaline ja hea… Mingi unelm keerles peas. Noor naine ei saanud täpselt aru, mis see on, kuid see oli ilus ja tundus nii magus.
„Kui see ometi jääkski nii, kui ma tunneks sellist õndsust alates praegusest hetkest igavesti,“ sosistas ta oma palve kuuvarjude poole.
Kõrvaltoast kostis, kuidas Christos midagi toimetab või liigutab, see tõi unistaja tegelikkusse tagasi. Meenus, et kõik polegi nii hea, kui võiks arvata. Jaak! See oli see suur mure. Mis ometi saab? Ta tundis end süüdlasena. Süüdi, et ei helistanud ette ja ei kontrollinud, kus Jaak on. Süüdi, et ei olnud Christosele öelnud, et tal on kodus keegi ehk ootamas. Kuidas sai Jaak, kellega ta mitu aastat juba koos oli olnud, nii ootamatult muutuda vähetähtsaks ja märkamatuks? Ta ei teadnud sellele küsimusele vastust. Aga sellise kojusaabumise oleks ta saanud ära hoida. Kui oleks tahtnud.
„Aga ma ju ei tahtnud, et nii läheks. Võis ju olla, et Jaaku enam polnud siin… Ja et Christos talle kallale tormab, miks pidin ma seda tahtma? Ja kuidas oleksin ma võinud seda teada?“ õigustas ta end südametunnistusele, mis järjest pealetükkivamalt end meelde tuletas.
„Sa ei teinud midagi, et Christost peatada,“ kõlas kusagil peas üha uuesti ja uuesti.
„Kõik läks nii kiiresti!“ Mikelina sai isegi aru, kui lahja see vabandus oli, kui mõttetult kõlas. Oli olnud küllalt aega nii Jaagu kui Christosega rääkida, neile seletada. Ta polnud seda teinud. Uuesti tikkusid silma pisarad. Ta tõmbas kiiresti käega üle näo.
Noormehele, kes tema magamistuppa just sisenes, ei jäänud see liigutus märkamatuks. Ta viskus tema kõrvale:
„Mis on baby? Kas mõtled jälle sellele varganäole… Vähe veel sai! Ja ta ei hakanud isegi mitte vastu? Selline poisike…“ Mees muigas põlastavalt.
Milline mõnitav toon tal on… Tüdruk nuuksatas uuesti. Ta oli jõudnud juba veidi rahuneda, kuid nüüd purskusid pisarad uuesti. Ta ei suutnud midagi öelda, aga tema reaktsioon kõneles tema eest. Mis on lahti selle mehega? Mõni hetk tagasi oli kõik olnud jumalik. Ja nüüd? Tüdruk ei teadnud mida teha ja lamas vaikselt. Ühtäkki haaras Christos ta uuesti oma embusse. Suudelnud neiu pisarad olematuks, naksas ta teda kergelt kõrvast, siis hammustas tema huuli. Oli valus, kuid mõjus kainestavalt. Mikelina tundis ühtäkki, et julgeb noormehele rääkida ükskõik mida. Kas nüüd või mitte kunagi! Hinganud sügavalt sisse, otsustas ta tõe välja öelda ning kokutades pigistas ta huulte vahelt südames piinavat valu tegevad sõnad:
„See poiss, ei, mees enne… siin minu korteris… see…,. see, keda sa vargaks pidasid. See oli minu eks-sõber! Elukaaslane…“ Ta vaatas mehele otsa, kuid suutmata taluda tolle uurivat ning mõtlikku pilku, sulges silmad.
„Ma teadsin seda! Sain sellest kohe aru!“ vastas Christos. Mikelina ei uskunud oma kõrvu, ta ajas silmad pärani:
„Sa teadsid? Aga, miks… miks… sa enne midagi ei öelnud? Nimetasid teda vargaks ja…?“
„Oli ju selge, et nii ilus tüdruk kui sina… selliseid ei jäeta tähelepanuta, baby! See oli kindel, et sul keegi oli. Ma polnud ainult kindel, kas sa elad kellegiga koos!“
„Elasin! Christos,“ Mikelina jäi hetkeks vait. Hiljem sellele mõeldes imestas ta isegi, mis oli sundinud teda järgnevaid sõnu ütlema, „ma ei tea, mis minuga toimub. Ma tunnen sind nii vähe aega ja ometi olen sinust juba sõltuvuses. Jaak ei tähenda mulle enam midagi! See on tõsi! Kas… kas sa usud mind?“
„Ma tahaks uskuda, baby! Ma ootasin seda! Tahtsin näha, kas sa ise seda mulle ütled. Anna mulle andeks, armsake. Aga ma tahaks, et sa mind usaldad. Mul on nii hea meel, et sa seda teed… et mulle üles tunnistasid, et see oli su sõber, kes siin oli. Pealegi, seda polnud kuigi raske kohe taibata. Ma ei tahtnud sulle lihtsalt piinlikkust valmistada. Üks asi teeb mulle aga tohutut rõõmu. Nüüd ma tean, et võin sind usaldada.“
Ta silitas Mikelina pead. Ema oli alati nii teinud, kui ta veel väike oli. Neiul jooksid judinad üle selja. Kergendustunne valgus üle keha. See tegi kõik nii palju lihtsamaks. See oli ikka õige. Öelda, kes Jaak tegelikult oli. Kuid, miks ta nimetab seda ülestunnistuseks? Imelik… Ta ei pea Christosele ometi midagi üles tunnistama. Nad on alles nii vähe aega tuttavad… ja üldse.
Kuid mis sellest… Hea oli olla. Mikelinat pani veidikene imestama see, et pea tundus nii raske, nagu oleks tina täis. Mitte millelegi ei tahtnud enam mõelda. Keha tundus jõuetu ning sõnakuulmatu. Viimase raasu tahtejõuga pööras ta end aeglaselt külili ning pani käed Christosele kaela ümber. Pärast seda vajus kogu ümbritsev maailma kuhugi pimedusse ning neiu uinus.
Hommikul ärgates ja kiiresti pilku enda kõrvale heites tundus Mikelinale, et unenägu jätkub. Christos tema kõrval magas veel. Neiu vaatas teda ihalevalt. Ta ei suutnud uskuda, et mees veel seal oli ja tundis end nii õnnelikuna, et ei suutnud rahulikult olla. Kuidas ometi oli just temaga selline õnn juhtunud? Mikelina oleks tahtnud lausa kisendada, oma kirjeldamatut õnnetunnet kogu maailmale kuulutada.
Esimene hommik armsamaga oma kodus. Eelnev õhtu tundus kui unenägu, kuigi mureiva südames kriipis endiselt, kui meenus kohtumine Jaaguga ja Christose ootamatu vägivallarünnak, ehkki see oli seletatav… ja muretunne taandus.
Ta vaatas uuesti noormeest. See oli tõsi. Ta ei näinud und! Seal ta magas. Tumedad lokkis juuksed padjal, käsi pea all, tekk kaissu tõmmatud.
„See siin on minu tegelik elu. Alates nüüdsest ja igavesti! Aamen!“, mõtles Mikelina, kuigi ta polnud usklik.
„Peaks minema kohvi tegema…“ ta tundis selle järele teravat vajadust. Kuid nii mõnus oli voodis lebada ja oma tulevasest elust unistada. Küsimus oli ainult selles, kas Christos tahab temaga siia elama jääda? Ja mida ta Tallinnas tegema hakkaks? Keelt ta ka ei oska… Mõttelõnga katkestas Christose ootamatult energiline hääl:
„Mida sa ometi mõtled? Sina oma väikese tillu-lillu armsa peaksega? Mis mõtted võivad sul seal küll olla? Tahad sa mulle seda öelda?“ Mikelina avas juba peaaegu suu, et vastata, kuid püsis vait, kui märkas, et Christos end poollamaskile ajas, käe välja ajas ja selle läbi tema pikkade blondide juuste libistas, enne kui jätkas:
„Kas see on saladus? Su mõtted?“
„Ee, ei! Loomulikult mitte. Ma ei mõelnudki mingeid mõtteid. Unistasin niisama. Kuidas me koos vananeme ja…“ Kaugemale ta ei jõudnud. Christos hakkas naerma:
„Vananeme..? Sa mu naljatilk!“ Ta kallistas Mikelinat, kes tundis end jälle kui hüpnoosis olevat. Ainus, millest ta suutis veel mõelda oli see, et ta tahab Christost. Tahab kohe ja praegu. Tahab teda nüüd ja igavesti. Pööranud end tema poole ja kuulatanud mehe hingamisrütmi, seadis enda hingamise samasse takti. Kasvama hakanud iha sai kütust mehe sosinast:
„Baby,